Elu kaheksas kolimine

Öeldakse, et seitse kolimist on nagu üks tulekahju. Lugesin oma elu kolimised kokku ja sain kaheksa. Ei paistagi palju. Mis sa seal tudengina kolid, võtad konspektivirna ja hambaharja ja tõmbad korteriukse pauguga kinni. Mäletan et pärast viiendat, kui meil juba üks laps oli, hakkas kolimine üle jõu käima. Seekordne millegipärast väga hull ei olnudki. Ettevalmistus oli kevadise väljakolimisega võrreldes null. Aga hakkama saime kevadise kolme päeva asemel ühega. No näiteks raamatuid tegelikult seekord ei liigutanud.

Kuhu me siis kolisime. Küte sai kolmapäeval sisse, neljapäeval oli tuba juba soe ja mõnus. Reedel ei tahtnud enam ajutisse kohta õhtuks minnagi. Ja laupäeval oli abiks Morpheus oma perega ja käruga ja Kadri oma poistega. Kaja hoolitses meie pisemate eest ja kattis mitu korda päevas sooja toidulaua. Ja tehtud saigi. Laupäeva õhtupoolikul viimaseid kaste sisse vedades oli küll korraks tunne et pöörake palun ots ringi ja viige midagi tagasi, jala maha paneku kohta ei ole. Ja siis toodi voodi.... Hahaa.

Kuni suuremad ööbimiseks põrandal lasuvatesse virnadesse augukesi kaevasid, käis lastel kirglik peitusemäng. Peidukohti oli kadestamisväärselt palju tõesti.

Pilte mul palju pole. Meeleheide tahtis maad võtta ja mingit huvi ei olnud tulevastele põlvedele neid vaatepilte salvestada. Nüüd üritan teist nädalat elamist korda saada. Mitte korda, aga vähemalt niipalju, et pipratoos poleks mustapesukorvis ja porised kummikud diivani all. Lisaks sellele tuleb meil kuuekesi end endisest hulga väiksemale pinnale kokku pakkida. Kummikutele veel leiab koha, aga need isiksused.... Blogi ei saa veel pidulikku lõppu. Esimene korrus on elamiskõlblik, aga teine korrus veel täiesti tegemata.

Vannituba

Vannituba on valmis. Kardin on seinalt puudu. Ja nagikonksud. Ja laeliistud. Aga pesumasin töötab ja pesul on koht kuivamiseks ja muu eluvajalik ka toimib kenasti. Isegi peegel on ja riiulid pudipadi jaoks. Nii et vaatame, kas leiame mõned pildid.

Sein tuli selline algaja asi. Pahteldasin kolm korda ja lihvisin ja värvisin täpselt nagu YouTube käskis. Esiperfektsionist minus on õnnelik, et sai pahteldamist õppida. Kuigi veidi häbeneb oma saamatust. Aga vähemalt pole esiperfektsionistil võimalik süüdistada kedagi teist peale iseenda. Ja see on tervislik.

Kuna sein ei tulnud ideaalselt sile ja minu valitud suhteliselt tume ja külm mentoolroheline seina toon nägi selle konarliku seina peal välja nagu nõukaaja koridor, leiutasin teist, sinepirohelist tooni kuiva pintsliga peale kandes natuke. Ja jäi päris hea. Kui seina siledaks teha ei oska, pane konarused enda heaks tööle. Meil on üks pisike Muumitrolli-raamat lasteraamaturiiulis, kus on igal lehel veidi erinev ja väga lahedalt kokku sobiv värviskeem. Sellised tugevad värvid. Ma võtsin vannitoa värvi ostes selle raamatu poodi kaasa.

Nii et mentoolroheline ja sinepiroheline sein ja oranž vetsuhari ja kuskilt tuleks üks kärtspunane Väike My ka vannituppa leida.


Üldiselt on see piltide jagamine praegu raske. Tegemist on ikkagi mu koduga ja mingi tõrge on kogu seda segadust ilmarahva ette riputada, mis praegu majas valitseb. Ja sisulist tööd, garderoobi tapeetida, liiste naelutada, kardinaid õmmelda ja kummuteid kokku panna, on praegu lihtsalt nii palju, et ilupildikeste tegemiseks kastivirna ühest toa nurgast teise tarida ei ole aega.

Eks ma ükspäev teen need pildid. Senikaua uskuge mu juttu.

Kolimine

Kohutavalt kiiresti on kõik äkki liikuma hakanud. Kolmapäeval käisid suhteliselt ootamatult kohal maakütte tehnikud ja tõmbasid meil pumba käima. Neljapäeval oli õues toekas lumetuisk, mina aga vaatasin seda aknast pealt, paljajalu ja suu kõrvuni. Värvisin eel-viimase jupi esiku laudist, vedasin sauna ahju juurde põrandatelt kooritud papi, pühkisin viimased põrandad puhtaks, käisin dušši all, pesin kohvitassi kraani all sooja veega puhtaks ja hüüdsin endamisi: "Mida me nüüd veel ootame!"

Et siis homme kolimegi. Ettevalmistus võrreldes väljakolimisega on null. Aga suuremalt jaolt me praegu oleme kastide otsas elanudki, nii et krabame kastid ja klaveri kaenlasse ja koju!

Vaese esiperfektsionisti kannatused

Üldiselt ma jälestan kipsplaati. Kipsplaat paneb toa välja nägema nagu hambaarsti ooteruumi. Lisaks pole selle külge võimalik midagi kinnitada ja selle paigaldamine ja viimistlemine on üks igavene tolmuahvide tango. Vannitoas kipsplaadist siiski pääsu polnud. Umbes pooled seinad tulid kipsplaadist, kõik mis otseselt vee alla ei jää.

Plaatis töömees Heiki. Plaatis hästi, siililegi selge, et ta on seda varemgi palju teinud. Aga osa jäi plaatimata ja vajas pahteldamist. Lükkasime Neoga mõlemad edasi igasugu initsiatiivi selles osas. Nimekirjades oli see ebamugav punkt muidugi sees ja igas jutuajamises ka kuulsas "keegi-peaks-tegema"-vormis. Ükspäev oli Morpheus abiks ja küsis krati kombel tööd ja mina, õel uss, viskasin kondi talle pureda. Ja andsin rulli ruudulist klaaskiudteipi liitekohtade ja nurkade jaoks. Morpheus pahteldas kogu vannitoa naksti ära. Ja läks siis koju, öeldes targasti, et see oli nüüd esimene kiht. 

Neo lihvis selle nr 80 liivapaberiga ära ja ütles, et nii jääb, tal pole aega sellega rohkem tegeleda. Lihvimine paljastas kõik klaaskiudteibi ribad, eriti nurkades. Eriti uhkeks läks olukord siis, kui ma sinna proovi mõttes mõned seinavärvilaigud tõmbasin. Niiskuskindel värv läigib ja läikiv värv toob kõik konarused esile.

Ma taipasin kohe, et see on minu jaoks võimalus midagi uut õppida. Sest tõesti, Neol pole aega sellega tegeleda. Nii oligi kaks varianti, ma kas õpin kiitma ja naeratama ja mis kõige olulisem, leppima, kui tulemus on khm, kole. Või ma õpin pahteldama. Ma muidugi elukogenud naisena saan aru, et esimest oskust saab elus palju mitmekesisemalt ära kasutada, aga kui ma võtsin ette YouTube nimelise eluülikooli, siis leidsin ma teise oskuse jaoks palju kiiremini õpetuse. See on pealegi lihne. Pahteldamine nõuab mõnd sujuvat liigutust, piisavalt kuivamisaega ja kolme kihti, peale selle mõned nõksud nurkade juures ja, tõesti, lihvimist ka. Ja kokkuvõttes on see ikkagi üks vastik ja nõme töö. Aga oma ülevoolava kriitikameelega võitlemiseks kulub siiski palju rohkem energiat. Nii et seda teen ma kunagi hiljem.

Mul on nüüd lemmikjuutuuber. Ta on vägagi minu masti tsikk. Mulle meeldib tema eesnimi, mis on omane nii paljudele tarkadele ja ilusatele naistele, keda ma tean, eriti mulle endale. Ja kõige rohkem meeldib mulle see, mida ta iga video lõpus ütleb, ja see on: "You can do it!"

Sisetööd

Tegeleme kiiresti ja järjekindlalt eesmärgiga võimalikult kiiresti sisse kolida. Selleks tuleb elamiskõlblikuks muuta maja esimene korrus. Mul on päris pirakas loetelu töödest, mis selleks tehtud peavad saama. Loetelu põhiline viga on muidugi see, et tegelikult on töid kolm korda rohkem ja suhteliselt lihtsad ja vähe aega nõudvad etapid seisavad keerukama konnasöömise taga.

Näiteks, kui nimekirjas on peegel vannitoa seinale, siis see eeldab uksepõskede kipsplaatimist, seinte pahteldamist koos liitekohtade teipimisega (pahteldada tuleb kolm korda, iga kord 24h kuivamist), seinte värvimist, ebaõnnestunud värvivalikuga leppimist, laeliistude panekut ja kahe töötegija üheaegset kohalolu maja peal kui päriselt peegli paigaldamiseks läheb. Vaheetappidest rääkimata. Täna ma näiteks tegin esimest pahtlikihti. Või tegelikult teist, aga esimene ei lähe arvesse, sest see sai tehtud enne Universitas Jutuubensise lõpetamist ja ma pidin nurgad kõik uuesti tegema. Ja kõige suuremaks tõrkeks tegelikult oli pahtli segamine. Ma lihtsalt ei suutnud sundida end seda tegema. Tobe, eks.

Või kui nimekirjas on suure toa seinad, tähendab see seda, et enne tapeetimist tuleb magamistoa ukse ümbrus kipsplaadi abil sirgeks saada. Suur aken, mis sai eest ära võetud ja ettepoole nihutatud, tuleb varustada endisest laiema aknalauaga, aknapõsed tuleb lubikrohviga krohvida ja enne seda veel võrgud ja värgid paika panna. Lisaks veel üleminek krohvilt tapeedile - sinna tuleb ilmselt liist nagu vanasti. Ja siis peab keegi eemaldama lambid ja juhtmed ja kardinapuud ja siis tulen mina, üleni valges.... Ja tapeedin seina....

Ma ei hakka teid tüütama kogu nimekirjaga. Magamistuba on juba pea-aegu valmis. Köök samuti. Aga alati jääb see pea-aegu. Nende tööde suurim eelis on see, et kui töö saab tehtud, on seda kohe näha.

Üks harilik nädalavahetus

Reedel tapeetisin magamistoa seina. Sein ise jäi selline nagu vanasti oli, vingerdi-vongerdi ja lipa-lopa.

Kui läheb tapeetimiseks, siis ostke selline asjake. Teeb pool tööd ära. Ja paks pabertapeet varjab osavalt enamuse vinka-vonkadest seinas.

Oli selline sein. Näha on pehme tuuletõkke plaadi moodi papp, mis katab meil kõiki seinu ja mida me maha ei kisu. Ja seal on mingi viis eri tapeeti peal, millest enamuse ma siiski maha kiskusin. Ja kruntisin siis selle pehme seina laevärvi ja vee seguga. Sest mul oli juhtumisi värvirullialus likku pandud ja ma ei viitsinud mingit muud segu leiutama hakata.

Uus tapeet on seinas. Ülejäänud seinu kattis valge tapeet, mida ma ainult siit-sealt vanade jääkidega lappisin. Ja üks sein on nüüd selline lilleline. Tattaraa!

Mõõtsin, saagisin ja värvisin nädalavahetusel ka vannitoa laelauad. Karl aitas värvida. Punnlaud on lihtsalt suurepärane. Hakkasin lage otsast üles ka panema. See on lihtne. Nii tore!

Siit see lagi läheb. Keskele tuleb teravmeelne luugike, et saaks torusid piiluda ja kraane keerata. Hetkel paigaldamispaus, ootan lampe.

Laupäeval oli Morpheuse pere abiks. Mrs Morpheus ja miss Morpheus aitasid esiku seinalaudise lõpuni panna ja ära värvida. Punnlaud on lihtsalt suurepärane. Ma kordan ennast, ma tean. Ilus tuli.

Ilus pilt küll ei tulnud. Aga tegelikult on ilus. Prügist tuleb lihtsalt osata läbi vaadata. Ja redelist. Aga mitte laest. Katsuge mitte läbi vaadata laest! Mis on nähtamatu, sest ta on veel tegemata. Aga nüüd ma hakkan jälle pihta selle jutuga, mis veel tegemata on ja mitte sellest ma ei tahtnud kirjutada.

Morpheus saabus laupäeval vaskkaabli ja terasvarrastega. Kaevetööde kõrvalt tahtsime niksti-naksti ammuplaneeritud maanduse ära panna. Ja selleks palusime maaküttetoru paigaldama tulnud kopamehel jupi kraavi lahti jätta. Nii et maandus on nüüd paigas. Aga plaan lasta poistekarjal labidatega kraav kinni lükata oli natuke uljas.

Tegelikult oleks vaja buldooserit. Kas keegi teab kedagi, kes teab meiekandis kedagi, kellel oleks buldooserit? Sellist pisemat ja parimal juhul koos kopaga.

Mis puutub seda kaevetööde värki üldiselt, siis kui müügimehe väitel piisab kaevetööde lõppedes endise olukorra taastamiseks tavaliselt rehast, siis meie imelise mullastiku juures võin ma siin kümme reha pooleks murda, kümme meetrit kivimüüri laduda ja vähemalt kolm koormat mulda laiali kärutada, enne kui mingit asja saama hakkab, mis endise moodi on. Aga ega see muruplats polegi mu suur eesmärk, las niiduk konutab.

Ja kivimüürid mulle meeldivad. Pealegi mulle lihtsalt ko-hu-ta-valt meeldib neid ise laduda. Teist nii ägedat 3D puslet ilmas ei ole, nii tore, et kivid on omast käest võtta. Ja kogu selle pommiaugu juures on veel see pluss ka, et kohe tuleb talv ja loodetavasti lumi ja me ei pea seda mitu kuud vaatama.

Ole oma soovidega ettevaatlikum

Nonii. Valisime maaküttepakkumise välja. Maksime ettemaksu ära ja meile öeldi,  et meiega võetakse ühendust.  Paigaldusaeg umbes kuu aja pärast ja enne seda veel kaevetöö. Nädal läks mööda,  mina surusin suu kriipsukeseks ja helistasin aknafirmat meelde tuletades müügimehele, et teada anda, et meiega pole keegi ühendust võtnud. Vabandati (ahhaa, keegi oskab müügitööd!) ja lubati kohe tegeleda (ahhaa, keegi oskab seda väga hästi!)  ja veel samal päeval kindlasti ühendust võtta (meistriklass!).

Ja siis helistaski mulle kella nelja paiku mõnusa rahuliku kõnepruugiga ja tähtsa kõlaga ametinimetusega tegelane, kes küsis, kuidas meile kaevamiseks homne päev sobib. "Pt, pf, äp...., ööääämmm," ütlesin ma, nagu intelligentsele inimesele kohane. Ja mu silme eest jooksis läbi kogu see talimänguasjade hunnik, mille lapsed platsile vedasid koolivaheajal;  kõik lammutusjäägid, mida me kindlasti taaskasutada tahaks ja mis sealsamas vedelevad; hiiglaslik hunnik lõkkeasemel, mida vihmaste ilmadega põlema pole saanud; kõik need põõsad ja püsililled, mida ma veel päästa oleks soovinud ja viimaks meie vana autoront, mis pole kolm aastat kohalt liikunud ja mis seisab apsaluutselt vales kohas (sellised rondid seisavad muidugi ALATI vales kohas, kui nad juba seisavad, aga mis sellest rääkida).

Võtsin veidi mõtteaega. Õnneks on Mammi külas, nii et hülgasin oma väetid lapsukesed ja ajasin suure aplombiga maast lahti selle üldse mitte väeti, kes väsinuna koolist koju oli jõudnud. Kummikud ja kindad ja maja peale! Mis sellest, et kottpime. Otsisime käsikaudu lume alt kõik mänguasjad kokku, tõstsime taaskasutatava sodi ümber ja noorkotkahakatis sai isegi lõkke põlema. On mul ikka poeg!

Siis käisime Mammi tehtud õhtusööki söömas ja pärast seda tulin töölt tulnud Neoga tagasi. Kuuvalgel ööl lükkasime üheskoos autorondi põõsasse, kes nüüd laternaposti taga varitseb nagu liputaja. Ja iga vana õunapuu (kuhu alla kaevama niikuinii ei saa minna) sai endale omaenda prahihunniku. Ja Mammi samal ajal pani lapsed magama.

Hommikul oli kopp kohal. Palusin hardalt õunapuud ellu jätta ja nüüd istun toas, olles tänulik, et ma ühestki aknast aeda ei näe.  Sest üks õunapuu on vist juba läinud. Ja ma otsustasin, et nutan pärast kõigi asjade pärast ühe korraga.  Sest see asi tuleb ära teha.

Nii et töö käib. 

Mis me koolivaheajal tegime

Neo oli koolivaheajal puhkusel. Puhkas ta siis ka või ei, seda võite temalt küsida, aga maja peal see puhkus möödus. Kuna samal ajal oli objektil ka töömees Heikki plaatimistööga, tuli muutus veelgi märgatavam.

Köögipõrand on plaaditud. Aga ega imetlemiseks kaua aega pole, papp põrandale ja lage värvima! Ja seinalaudis tuleb ka värvida ja tapeet panna ja liistud. Elektripistikud paneb ja jupi tööpinnatagust seina plaadib Neo ja siis tuleb meie köögikapid veidi ümber teha ja paika panna ja puupliit vajab šamottsisu ja miskit ekraani kuumuskaitseks ühele küljele. 

Ja siin on sein värvitud, liistud paigas ja tapeet seinas. Muu möll veel käib ja iga katusealune pind võetakse kohe kasutusele. Köögis saab magamistoa põrandaliiste värvida, näiteks.

Köögi tapeet meenutab mulle ausalt öeldes natuke Barbie maja. No päris palju meenutab. Aga harjub ära, harjub ära..  

Vannitoas on suurem osa tööst samuti tehtud. Põrand ja seinad plaaditud, WC toimib, dušš on seinal, uks on ees. Seinavärvi valikuga on esimene möödalask tehtud ja laelaudu olen ka sel nädalal jõudumööda parajaks lõiganud, ehk jõuan millalgi ära ka värvida. Ja uue seinavärvi valida...

Vannitoas on Tycroc seinad tehtud ja duššinurk värskelt ära rihitud.

Põrandad....

...ja seinad...

... ja valmis! No tähelepanelik pilk näeb veel nipet-näpet tegemisi, eks, aga üldiselt! 

Siin on võte untsuläinud seinavärvi valikust. Mobiiltelefoni ekraan moonutabki värvust. Ärge valige värvitooni ekraani pealt. Tõesti ka. See on ju tavalise Lasnamäe paneelika trepikoda, mitte värske ja särtsakas "mentooli" toon.

Vannitoa sein on saanud väljastpoolt pärlpunnlaudisest katte. Kuna kogu toasoe kipub alt ahju juurest üles teisele korrusele, kus tal midagi tarka teha pole, oleme trepiaugu katnud vana pööninguluugiga. Paks ja karvane vaip, mis trepi kohal tillerdab, täidab sama eesmärki. Parempoolne sein on veel laudisega katmata. Vaja teha!

Magamistoal on uks ees ja tapeetimine pooleli. Seal rohkem midagi ei teegi. Ahjaa, põrandaliistud on värvitud. Vaja paika panna.

Kipub olema nii, et ise ei näe seda, mis juba tehtud vaid ainult seda, mis veel tegemata. Nii et kogu aeg on tunne, et kõik on tegemata. Tore, et mu isa oma eelmisel nädalal tehtud pilte Marile näitas. Mari siis ütles mulle ka, et oi kui palju teil tehtud on, blogis polegi midagi. Ma muidu muudkui tegutsen ja mõtlen, et pole mõtet kirjutada, kui midagi uut pole. Lihtsalt ei näe ise seda uut.

Täna polegi veel valgeks läinud

Ehitusblogisid lugedes märkab varem või hiljem hetke, mil usinad ehitajad oma ette võetud ülesandest tüdivad ja selle tegelikust suurusest heituvad. See hetk, millal taibatakse, et nüüd on lõplikult "kopp ees". Ja pärast seda on blogipostituste põhiteemaks "saaks juba valmis" ja ehituse sisuks tihtipeale koguni "ah, sai nii, aga peaasi et on tehtud".

Mul ka on kopp ees. Aga vaadates kalendrit ja teades, kuidas kaamos koguneb, olen üritanud seda hala esialgu vaos hoida. Jaa, ega ta tulemata ei jää.

Välja kolides oli plaan Karli sünnipäevaks uuesti sisse kolida. Karli sünnipäev on kolme nädala pärast. Selline graafik sai tehtud, arvestades tingimusi meie ajutises elukohas. Saja aasta vanune endine laut, mille kiviseinu mööda õue kogunevad lombid hallitusena üles roomavad. Kivimaja ju inimese elukohaks ei sobi, pesu ei kuiva iial ära ja aknad on kogu aeg udused. Kütta saab elektriga (hull, täiesti hull värk).  Nii et motivatsiooni kodu elamiskõlblikuks saamiseks jätkub.

Pealegi, kui juba sees elada, siis pole see "maja peale minek" enam nii suur eneseületus ja remont hakkab vast rutem edenema ka. Teisest küljest on remondi sees elamine oma sodi ja kolaga paras närvikõdi.

Praegu tuleb lihtsalt otsustada, et enne novembrit nutma ei hakka ja ühe päeva kaupa edasi tähtede poole rühkida.

Vannituba hakkab lootust andma

Mõni aeg tagasi kirjutasin vannitoaplaanidest. Väikesesse ruumi vajalike funktsioonide paigutamine tundus peaaegu võimatuna. Nüüd kui trepp on valmis, pole oodata enam midagi, tuleb võlukunstiga julgesti edasi minna. Trepp valmistas meile meeldiva üllatuse, nii et vannitoas trepi alla jääv osa on sada protsenti käidav. Hüpata ei tasu, aga pesumasina kallale pääseb ilma muhku pähe löömata.

Esialgse plaani kogu vannitoaehitus tellida töömeestelt pidime maha matma, enamus tuleb ise teha. Plaatimine jääb ikkagi profi teha, see katse-eksitus mäng nii silmatorkavas kohas ei vääri küünlaid. Plaadid tellisime Lintmannist. Põrandad tuleb ära plaatida köögis, esikus, garderoobis, tehnoruumis ja vannitoas. Tellisime kõigi jaoks samad plaadid. Plaadid leiab sellelt lingilt. Seinaääri mööda jookseb hall plaadirida ja keskele jäävad mustriga plaadid. Tehnoruum ja garderoob saavad üleni halli põranda. Vannitoa seintele tuleb valge plaat.

Vannist, iseenesest mõista, pidin loobuma. Aga tõesti, ega see vann kasutust ei leiaks. Saun meil ju on. Miskipärast tunduvad vann ja saun teineteist välistavad. Akna alla tuleb duššinurk, mis on ülejäänud põrandast veidi madalam. Ukse ja akna vahele jääb seina sisse peidetud paagiga wc ja uksest vasakule kraanikauss peegliga. Duššinurga trepipoolsesse külge tuleb vahesein ning vaheseina taha trepi alla paneme pesumasina pesitsema. Pesukuivatuse üle peab nuputama. Aga küll ma nuputan. Seal on veel täitsa mitu sentimeetrit vaba seina- ja põrandapinda.

Neo ostis udupeent Tycroc plaati ja lõikus ja mökerdas Karli abiga YouTube juhendite järgi. Enne seda käis abiks Morpheus,  kes torusid vedas ja sooja vee ringvoolu nuputas.  Ja enne seda käis mu isa ka kohal, kelle tungival nõudmisel sai põrandat lõhutud, et potentsiaalide ühtlustamise eesmärgil vasktraat põranda valurauaga ühendada ja pesumasina ja kilbi juurde vedada. Ohutus ennekõike!

Eile hoidis vanaema pisemaid ja mina sain majapeal mütata:
1. Kaevasin lahti köögipõranda. No selles mõttes kaevasin, et kogu pudi, mis töö käigus sinna kogunenud oli, kõik lauajupid, tapeedirullid, värvipurgid, topsid kõverate naeltega ja karbid sirgete naeltega, tööriistakastid ja ehitusmaterjal tuli mujale paigutada ja saepuru kokku pühkida.
2. Võtsin vastu ja tassisin vihmavarju pärlpunnlaudise esiku seina jaoks.
3. Kütsin ahju. Päris hea sooja sai sisse ainult köögipõrandalt leitud kraami kasutades.
4. Panin köögiseina pärlpunnlaudise lõpuni.
5. Pesin köögipõranda puhtaks.

Täna on ehitaja Heikki kohal ja plaadib köögipõranda ära. Oh, see saab äge olema. Täna õhtul tuleb puhtaks teha tehnoruumi ja garderoobi põrand,  et tal homme ka midagi teha oleks. Ja vannituba ette valmistada,  et tal ülehomme midagi teha oleks.

Ja siis saamegi kahe nädala pärast sisse kolida. :-P

Pilt põranda plaatimist ootavast köögist.

Trepitalgud. Kolmas köide.

Järjekindlamad blogijälgijad teavad, et me tellisime sisetrepi Männiku Saekojast. Tellisime viimistlemata männipuust trepi detailidena ja tänu sellele valmis trepp vähem kui kahe nädalaga. Trepisõjast väljus Neo punktiga, nii et minu eelistatud tumehalli asemel sai trepp valgeks värvitud,  astmed-käsipuud õlitatud. Pool punkti pidin ikka endale kahmama, nii et värviks valisin Tikkurila naturaalse linaõlivärvi. Pintslitööd olid minu teha niikuinii, aus punkt.

Reede õhtuks oli asi niikaugel, et õuetrepp lainetas rakiste vahel ja jaksu veel oli. Trepi detailid olid kahekordse värvikihi all ja piisavalt kaua kuivanud. Kaua, tõesti kaua kuivanud. Veel kauem kui "kaua, tõesti kaua" tegelikult. See linaõlivärvi-punkt on kokkuvõttes kahtlasevõitu. Aga noh... Hakkasime kokku panema. Ilma igasuguse ikea-stiilis juhendita käsitöö-lego, hiina mõistatus, just sellised asjad meile meeldivad!

Trepi pinnalaotus. Kõik ei mahu ühele pildile.

Trepimeister ütles, et kokkupanek pole midagi keerulist ja tõesti, ega ei olnud.  Iga jupp oli oma pesa jaoks parajaks lõigatud, nii et midagi valesse kohta panna polnudki võimalik. Paar veidra kujuga klotsi nõudsid üleküsimist ja töö järjekorra kohta tahtsime ka lisavihjet, aga need küsimused said meistrilt kiire ja sõbraliku vastuse ja kõik sujus.

Alumine ots on reede õhtuks koos. Sauna ja siis magama.

Neo ja Morpheus läksid laupäeva hommikul krõbinal objektile ja mina jäin lapsi udima, et tehke juba rutem, nad panevad seal kogu pusle ilma minuta kokku. Aga polnud hullu midagi. Vaja oli trepiaugu sein siledaks teha ning vahelaest jupp tala välja saagida ja sinna veksel timmida. Mehed tegelesid selle igava ja tänamatu tööga, sest pärast tuli mõni sent puudu ja vaja oli auk veidi suuremaks teha.

Pärast esimeste astmete põskede vahele kinnitamist kruvisime trepile jalad alla, siis ta seisis meil neljal jalal, lohista kuhu tahad.

Teine trepikäik, pöördastmete osa. Toetub vastu välisseina. 

Teise trepikäigu ja käsipuu kinnitamise juures oli nuputamispaus. Käsipuu ja kolmas välimine põsk tuli kinni kruvida seina poolt, nii et kogu trepp tuli praktiliselt tervenisti kokku panna ja alles siis paika tõsta ja seina kinnitada.

Ja veel keerulisem koht. Kui sul on trepp, mis sobib täpselt neljakandilisse avausse laes ja siis on sul vaja teda selles avauses pisut viltu pöörata,  et akutrelliga põse ja seina vahele astmeid kinni kruvima mahtuda, mis saab? Tuleb laetala veksel lahti võtta ja pärast uuesti tagasi panna. Ahhaa!

Ja siin ta on oma täies ilus.

Ja et mulje oleks veel ägedam, lisame siia ühe enne-pildi.

Selline on vaade teiselt korruselt

Ja võrdluseks ka üks enne-pilt.

Ega mul pole mõtet eriti maja peale minna praegu, ma ei saa seal midagi tehtud, sest ma enamuse ajast seisan ja ohin ja imetlen treppi.

Pärast ebameeldivat kogemust Rapla Arutechiga on see trepitegu ikka tuhat korda kõrgemast klassist. Kõik, kes imelisest trepist puudust tunnevad ja lisaks professionaalsusele ka väga normaalset inimlikku toredat suhtumist tahavad kogeda, tellige trepp Männiku Saekojast.

Trepitalgud. Teine köide

Vahepeal veeresid päevad ja kuivas värv. Siis veeres veel päevi ja kuivas teine kiht värvi. Vahepeal tegin mina käbedasti pintslitööd. Ma olen nüüd saanud naturaalse õlivärviga värvimise maigu suhu ja ninna. Ja rohkem ei viitsi. Küll need kaasaegsed vesipõhised värvid on ikka toredad. Enne ei teadnudki kohe kui toredad. Nii et ma võin nüüd rahuliku südamega sellesse kujuteldavasse nimekirja, kus on esimest korda elus tehtud asjad kirjutada: õlivärviga värvimine - tehtud, jätta!

Sel reedel tuli eelmisel nädalal pooleli jäänud välistrepiteoga edasi minna. Ning kuna värv oli kuiv, tekkis päevakorda teinegi trepp - sisetrepp.

Neo tegi reede endale vabaks, sest Morpheusel oli aega appi tulla. Noh, mis see suts enam teha, arvas Morpheus. Seda teeme reedel, laupäeval ja tüki pühapäevagi, arvas Neo.  Eelmisel nädalavahetusel oli meil laenutusest pisike segumasin võetud. Neo küüris seda kahel õhtul pärast kasutamist tund või paar ja viis selle siis esmaspäeval laenutusse tagasi. Morpheuse seguvispel tundus palju kiirem ja tõhusam tööriist.

 Nii et reedel haaras Morpheus kõrvaklapid ja põristaja (loomulikult) ja Neo haaras labida ja mõõduämbrid.

Härra Major konfiskeeris ainult temale teadaolevatel põhjustel reedel mu telefoni, nii et trepi valmimisest ma kuigi palju pilte ei saanud. See-eest on mu telefonis nüüd rohkesti pilte härra Majori punastest kummikutest, tema jalgrattast ja eriti tema sõrmedest, mis objektiivi ette on jäänud. Mul endal oli trepiteo juures siiski nii palju tegemist,  et ma ei pidanud vajalikuks lapselt telefoni ära võtma minna.

Neo andis mulle selle oma telefoniga tehtud pildi. Näete, pilt on reedel tehtud, aga päike pole veel loojumaski. Edukas päev!

Saun küdema pandud ja tuppa treppi kokku panema!

Trepitalgud. Esimene köide.

Nädalavahetusel korraldasime välistrepi valamiseks talgud. Appi tulid Morpheus (ise ta valis selle nime, eelpool on teda ka teisiti mainitud) ja Sulev poistega. Ma pean tunnistama, et ma tunnen end talgute köögitoimkonda korraldades alati natuke hädisena. Kogu aeg on tunne, et vale oleks tööhoogu segada oma kanaematsemisega ja teisest küljest tundub, et kõik on kogu aeg näljas. Õnneks võttis Kaja talgusupi tegemise enda peale, lisaks sellele hoidsid nad koos külla tulnud Kristiga suure karja lapsi ära. Oma korraldatud talgutega on veel see delegeerimise-küsimus ka, milles me eriti head ei ole. Kui abilised on kohal, tuleb neile tööd anda ja see on ise päris raske töö.

Aga meie abilistest veidi. Mina olen selline tegelane, et kui mõni tööriist teeb akutrellist kõvemat häält, siis ma igatseks olla sellest paari suletud ukse kaugusel. Morpheus on see, kes valju põristamist kuuldes varustab kõrvad korralike kaitseklappidega ja lendab peale. Varsti on masin tema käes ja jääb sinna, kuni töö on tehtud.  Nagu too tattaratataa-masin näiteks, millega vanad trepid ära sai tükeldatud. Kui Sulevile pseudonüümi mõtlema hakata, siis pakuks talle midagi transformerite filmist, sest tema on inimekskavaator. Labidas, käru ja viu-vops on kolm asja, mis Sulevi vapile kuuluks, kui ta heraldikaga tegelema hakkaks. Laupäeval Sulev põhiliselt seisis, sest tema tööd hoida ei oska - kõik mis teha vaja sai enne tehtud, kui ümber pöörata jõudsid. Minu emasüda muidugi rõõmustas nähes, et ka Karl tegi suure tüki tööd ära. Ja siis meie Neoga, kes me olime kui munas kanad ja siblisime sinna ja tänna ja tulistasime puusalt.

Nii et mis eesmärk? Välisuks sai ju tõstetud põhjaseina, nii et enne soppa oli vaja sinna korralik ligipääs sepistada. Meist pole muidugi keegi mingi asjatundlik betoneerija. YouTube ja ehitusfoorum ja talupojamõistus - tulemuseks saab olema igati ajastutruu trepp, sest kui tehnoloogilised abivahendid viiekümne aasta tagusteks analoogideks teisendada, siis niimoodi just treppe tehtigi meie maja ehitusajal.

Enne talgupäeva oli vaja meil Neoga omavahel kokku leppida, kuidas me treppi tegema hakkame. Elame küll koos, aga korralikult jutule saada on oma abikaasaga peaaegu võimatu. Mitu nädalat tagasi sai lepitud kokku,  et on vaja maha istuda, aga elu nõuab oma osa. Nii ma siis kutsusingi oma kallima romantilisele õhtusöögile kaunisse restorani,  kus me käest kinni hoidmise asemel pidasime päris kahekesi maha sisuka töökoosoleku, sodisime haikude asemel märkmikusse pastakaga skeeme ja üritasime mitte väga häälekalt vaidlema minna, kui eriarvamistele sattusime. Tore koosolek oli. Ja missugune huvitav mees kellega kohtama minna pealegi.

Laupäeval läks töö lahti.

Väga head enne-pilti mul polegi. Põhjaseina ääres oli vanasti settekaev ja kuna paekihi tõttu ei saanud see olla piisavalt sügav, oli ülemise kaevurõnga ümber mulda kuhjatud. Ja mulla sisse taimi istutatud. Kaevurõngas sai juba varem lahti kaevatud ja piikvasaraga pudiks lõhutud (Morpheus). Taimed kaevasime välja. Pojeng ja kitseenelas panid meie kannatuse niipalju proovile, et mägimännile ja ebaküdooniale kuulutasime surmaotsuse ja tuhkurenela jätsime rahule. "See ei puhu pilli," ütles Neo. Heheh, no kes nii räägib? :D

Kõigepealt mullatöö. Muld muidugi on hinnaline kraam ja kogu see kuhi tuleb endiste treppide ja vundamentide asemele laiali laotada. Vasakul on tuhkurenelas, mis pilli ei puhu. No ei puhu tõesti,  kas keegi näeb punnis põski? Aga trepi ette ta lõpuks jääb. Ma juba kujutlen, et meie Joonas peaks trepist alla tulles iga kord oma pühaks kohuseks raginaga üle selle põõsa hüpata. Esialgu, las ta hüppab, kuni teeradade sillutamine teemaks kerkib. Arvatavasti juhtub see millalgi Joonase pensionieas, arvestades meie prioriteete. Eks tast saab siis üks kõbus vanamees ajapikku kogu selle kalpsamise peale.

Selleks, et meil igav ei hakkaks, sattus täpselt trepi asukoha alla kanalisatsioonikaev. No mida teie teeksite? Ei, mis ma küsin. Harju KEKi võistkond on juba vastuse kirja pannud ja viktoriin jätkub. 

Laupäevane "muld välja, liiv asemele" osa on selja taha jäänud. Podesti nurkadesse on vundamendipostid valatud. Peen raketis on looditud ja mehed-metsapullid keeravad ahjuroopisid kringliteks, et sarruseid teha ja poisikestele muljet avaldada (prouadest rääkimata).

Nii see nädalavahetus meil lõppes. Ööd on mustad ja jahedad ja Harju KEKi võistkond tänab ilusa ilma eest. Ahjaa. Kanalisatsioonikaevu jaoks jätsime keset treppi ühe augu. Me katsume nüüd mitte liiga sageli sinna sisse kukkuma hakata ja hämmeldunud küsijatele vastame Väikese Müü kombel, kulm kortsus: "See auk on mõrtsukate jaoks!"

Trepitöö

Trepp saabuski neljapäeval. Tellisime puuvalmis männipuust trepi. See tähendab, et trepp on lihvitud ja valmis viimistlemiseks. Seda teen mina. Trepp on detailidena ja me peame selle ise kokku panema nagu legokomplekti. Seda teeb Neo. Tavalistel legokomplektidel on kirjas vanusevahemik ja juures mahukas ja detailne juhend. Sellel legokomplektil on juures pilt valmis trepist ning mõned detailide peale sirgeldatud numbrid. Nii et vanusevahemik on "edasijõudnud" või siis "sellest veel natuke edasi jõudnud". Tegelikult oleme igale jupile juba sobiva koha leidnud. Paar pisikest klotsikest olid küll mõistatuseks, aga tootja Männiku saekoja Jarmo seletas nad meile ilusti telefoni teel ära. 

Reedel pakkisin Neo poolt auto katusel koju toodud trepi kilest lahti ja hakkasin pintslitööga pihta.

Kõige ette üks korralik "enne"-pilt. Seie saagu trepp!! Aga ärge seepärast kohe lootke, et postituse lõpus "pärast"-pilti näha saate. Kus sa sellega!

Trepi peal istub väike Paula. Uue Legokomplekti kõige põnevam osa - lahtipakkimine. Ja siis mitte nii põnev osa - lihvimistolmu hoolikas eemaldamine.

Puuvalmis trepi plussid lisaks hinnale on, et töökoda, millel on käed-jalad tööd täis saab selle pisikese asja ikka vahele võtta ja trepp saab ruttu valmis. Pealegi saan ma minna poodi, jalutada riiulite vahel, näperdada värvitoonide kataloogi ja valida sellise värvi nagu hing ihkab. Minu hing ihkas sedapuhku naturaalset linaõlivärvi ja õlivaha.

Õlivaha. Tuleb peale kanda väga õhukese kihina. Kuivab kiiresti ja kulub imevähe.

Ja ongi täpselt sama toon, kui aknalaudadel.

Need on legopaki kõige mõistatuslikumad jupid. Nüüd ma tean, et need käivad paraadastme (ah! missugune vägev sõna!) alla, et kõige esimest varvaslauda toetada.

Astmed on esmaspäevaks kaks korda õlivahatatud. Näha on ka käsipuude tugipostid ja põskpuud, mille jaoks valisin Tikkurila värvi nimega Herkkusieni, see on siis maakeeli šampinjon :) Kuna linaõlivärvi toonimiseks tuli kasutada spetsiaalseid pigmente, valisin nende seast võimalikult lähedase tooni.  Värvtoonid on üldse üks isevärki maailm. Võiks arvata, et musta ja valge vahele jäävad halli erisugused varjundid, aga mu kogemust mööda jäävad sinna kindlasti lilla, pruun ja isegi salatiroheline. Seekordne, plaani järgi kergelt määrdundvalge, osutus roosaks. Aga nii on!

Sellist kunstkäsitööd tegin pea-aegu terve teisipäeva. Iga posti külge neli väikest juppi teipi. Mitu posti kokku, küsite? Ah, ärge küsige!

Linaõlivärviga tuleb värvida kaks korda. Esimene kiht peab olema lahjendatud 5-10%. Ja see peab kuivama neli päeva enne teise kihi peale kandmist. Nii et ma saan aru küll, miks viimistlemata trepp on palju odavam ja palju kiiremini valmib. Linaõlivärviga kaetud treppi oleks ma töökojast saanud vist küll ainult unes ja pildiraamatus. Aga nüüd ma teen ise. Roosa, no natuke roosa, aga mis siis!

Joonistasin endale vinge graafiku, kus kirjas mis päeval mingi jupp esimese kihi värvi sai ja mis päeval võib teist korda võõpama hakata. Suurematel põskpuudel on veel üks külg ja teine külg eraldi, sest pirakas jupp tuleb ju kuhugi toetada kuivamise ajaks. Ja käsipuu pulgad tuleb teise kihi jaoks uuesti teipida, sest ma ei julgenud teipi kuivamise ajaks peale jätta. Niisiis, see trepitöö võtab veel ühe pingelise nädala kindlasti. Oodata on põnevat postitust! (Väike tiiser: 1. oktoober: Täna värvisin varvaslaudi teist korda, värv tundub järjest roosam ja purgi põhi paistab. Värnitsa lõhn tekitab hallukaid.)

Olgu, olgu! Tegelikult on treppidest ka huvitavaid asju rääkida, sest homseks oleme kutsunud kohale vinge talguseltskonna, et teha rohkesti mullatööd, natuke liiva- ja kruusatööd ning võibolla koguni sarrusraudadega traageldatud ja rakistega palistatud betoonitööd. Sest välistreppi on vaja teha. Ma nägin täna mingeid prääksatajaid parvena lahkumas ja vanarahvas ütleb ju ka: prääksujad läinud, muda kaelani ja enne seda võiks olemas olla üks välistrepp. Palume siis homseks need kraanid sealt ülevalt kinni, eks!

Aknaliistud ja trepp

Meil on nüüd aknad ees. Kes soovib hea katusefirma kohta soovitust, võin anda. Väga toredad ehitusmehed. Tegid kiiresti ja korralikku tööd ja tulid mitu nädalat hiljem veel korraks kohale, et aknad ilusti ette panna. Liistud ja plekid kõik nagu peab. Tänu Jaanile said aknad ka õigesse kohta, sest just tema märkas, et kui aken voodriga tasa panna, siis jääb ta soojustusest väljapoole. Aga nüüd on hästi. Silm puhkab ja süda on rahul.

Ilusti lõigatud liist ja korralikult pandud plekk.

Jüri mõtles välja ja ehitajad tegidki nii nagu pildi peal oli. Laudis jookseb ülevalt alla ja siis vasakult paremale ja siis vastupidi. Ilus-ilus.

Maja näeb nüüd päris sedamoodi välja, et sellises võiks juba isegi elada. Naabrid küsivad juba, millal te siis tagasi kolite. Haa-haa, nad ei näe, mis seespool on. Või õigemini, mida ei ole. Käisin külas ja pererahva esimene küsimus oli, et kas aknad on juba paigas, sain uhkesti jaa öelda. Järgmise küsimuse esitas seitsmeaastane perepoeg ja see oli vaata et asjakohasemgi: "Kas wc-pott on paigas?" Ei, ei ole. Trepp ka veel ei ole aga see on vähemasti juba teel.

Trepi vahendas kohalik pakettmaja täislahenduste tootja Arcanova, kellele teeb treppe Männiku saekoda. Kohapeal käis väga tore ja asjalik Jarmo, mõõtis asukoha üle, küsis detailide kohta, millele ma polnud mõelnudki ja sai aru neist pisikestest imelikest detailidest, millele ma olin mõelnud. Õppisin isegi uue sõna - paraadaste. See on see alumine aste, mis on natuke laiem kui järgmised ja toetub trepi põskede peale mitte vahele. See ongi päriselt olemas! Ma ei mõelnud seda ise välja! Käsipuud tulevad omega-profiiliga,  aga ei tule vanamaterjali laost,  sest neil pole sellist hulka nagu meil vaja on. Trepil on käsipuud vaja ju ka teisele korrusele tekkiva augu äärtesse.

Trepi saame kätte selle nädala lõpus ja viimistleme ise. Ostsin kreemikasvalget linaõlivärvi ja tumedat Osmo õlivaha astmete ja käsipuu jaoks. Niisiis. Järgmisel nädalal - mina ja pintsel!

Turundusloeng

Aknad on meil nüüd käes. Viimaks.

Ma olen juba mitu nädalat mõelnud, et see aknakogemus kuluks turundust õppivale inimesele marjaks ära. Tõesti, müügitöö teemal pean ma end nüüd väikestviisi autoriteediks. Enamuse mu vihahoogudest maandas kenasti ära sulaselge hämmeldus - no kuidas on võimalik kliendiga suheldes nii lollisti ämbrisse astuda. Ühe jalaga ja siis teise jalaga ja jälle ühega ja jälle teisega.

Jagan nüüd oma tarkust ka teiega. Lubatud on kasutada õppematerjalina, kui viidatakse allikale.

1. Aknafirma kontoris istuva töötaja esmaseks eesmärgiks on müügitöö. Sa pead selgitama välja, mida kliendil vaja on, sa pead tegema kindlaks, et tellimus kliendi vajadused kataks ja poleks arusaamatusi. Aken avaneb või mitte, vasakule või paremale. Kas terrassiuks käib kahelt poolt lingiga või piisab uksenupust. Võttis mõne telefonikõne, aga need asjad said välja selgitatud. Jooniste juurde käis küll suuline kommentaar, et ärge seda vaadake, et terrassiuks paremalt poolt avaneb, tegelikult avaneb ikka vasak pool ka, programm lihtsalt ei lase sellist muudatust teha. No olgu. Töö tehtud, leping sõlmitud, ettemaksuarve saadetud ja raha käes. Ja edasine klienditöö? Milleks seda? Kusjuures, palju peale tavaviisakuse poleks ju vaja olnudki.

Lepingu järgi pidid aknad valmima 33. nädalal. Siit tuleb esimene "ei kunagi".

2. Kui teenus sisaldab transporti, ei peaks lepingus olema toote valmimisaeg vaid tarne aeg. Sest klient saab vihaseks, kui lepingu tähtajal pole tootest veel haisugi ja ei peagi olema. Sellisesse lepingusse on hilinemine sisse kirjutatud ja seoses sellega ka vihane klient.

Kui nüüd tuleb välja, et firma oma lepinguid sellisel lollakal viisil koostabki, oleks ainsaks ellujäämisvõimaluseks meisterlik klienditeenindaja, kes hilinemisest hoolimata kliendi rõõmsana hoiab. Nüüd tuleb teine "ei kunagi".

3. Ära ole nipsakas, kui klient lepingus nimetatud nädalal helistab, et täpne tarne aeg kokku leppida. Klient saab niikuinii vihaseks, sest ta avastab oma pahameeleks, et lepingus toodud tähtaeg ei kohusta tootjat tarneaja osas mitte millekski. Lepingus on toodud, et aknafirma kohustub aknad 33. nädalaks valmis tegema aga tarne kohta pole sõnagi. See tähendab, et nad ainult suurest ligimesearmastusest toovad aknad enne jõulu ära. Sellisel, kliendi jaoks ebameeldiva avastuse hetkel, oleks sobilik seda ligimesearmastust kõikvõimalikul viisil väljendada. Sest selline leping on ju pettus. Ja petta saanud inimene vihastab. Sellisele vihasele kliendile teatab "ma vaatan et valmis küll veel ei ole, ei tea millal saab, võibolla reedel või laupäeval, ma saadan tootmisesse meili ja küsin" ainult selline klienditeenindaja, kelle päev pole ilma korraliku sõimuta õieti käima läinud. Tähelepanelik lugeja märkas juba, kust tuleb järgmine "ei kunagi".

4. Ära ütle kliendile "ma saadan meili ja küsin". Saadan meili? Et muretseda kliendile infot, mille saamiseks ta sulle helistas? Oo jaa, see klienditeenindaja armastab teravaid elamusi. Saada meil või saada postkaart, saada kasvõi postituvi kui tahad, aga kliendile ütle "võtan kohe tootmisega ühendust ja teatan teile kohe kui vastuse saan." Ja tulebki kohe neljas "ei kunagi".

5. Ära lase kliendil endale helistada, et sa saaksid talle endapoolsest lepingurikkumisest teatada. Helista kliendile ISE kohe, kui sa näed, et asi hakkab jamaks minema. Kui neljapäeval pole valmis toode, mis vastaval nädalal peaks valmima, kontrolli  järgmisel esmaspäeval esimese asjana, kas on valmis, et sa saaksid klienti oma kõnega ennetada.

Ja ära ole nipsakas, kui sa teatad kliendile omapoolsest lepingurikkumisest. "Mis teie nimi oligi...., ma vaatan kohe, kas aknad on valmis..." närimiskumm liigub vasakust põsest paremasse ja Solitaire aken arvutiekraanil lohistatakse veidi allapoole, "Ei, ei ole valmis. Ei tea millal valmis saab, aga ma saadan tootmisesse meili ja küsin." (Vt punkt 4 postituvide kohta.) Selle peale hakkab klient sulle muidugi õpetama, kuidas sa peaksid oma tööd tegema. Esimese asjana ta ütleb, et ahoi, muidugi on valmis, meil on ju 34. nädal käimas. Teise asjana ta küsib, miks sa saadad meili, mitte ei helista, kui neljapäevasele meilile pole ilmselgelt vastatud. Pole mõtet seepeale hakata seletama, et tootmises ei taheta, et neile helistataks, sest neil pole aega telefonile vastata. Halloo!! Nad ei saa telefonile vastata, aga vastavad su meilile? HALLOOO! Kliendil pole vaja seda jama teada. Ta tahab kuulda, et sa võtad kohe tootmisega ühendust ja vastad kliendile esimesel võimalusel. Pffffff!

6. Ära lase kliendil endale helistada, et sa saaksid talle teatada tema toote valmimisest, kui lepingu tähtaeg on ületatud. Klient ootab. Helista, tee talle rõõmu. Või saada meil, kui see sulle rohkem meeldib. Ajab ikka vihale küll, kui järjekordse järelpärimise peale vastatakse: " Kuidas teie nimi nüüd oligi?" (Manööver nätsu ja Solitaire aknaga.) "Ma vaatan, kas teie aknad on valmis... Jah, on küll valmis." Nagu et, "miks te enne ei küsinud"? Sellises faasis ajab juba kõik vihale, eks?

7. Kui sa pole kindel, et kaup esmaspäeval tuuakse, ära ütle kliendile, et esmaspäeval tuleb transport. Kui klient on kaks nädalat oodanud, siis ta tahab kuulda, et valminud kaup esimese ringiga saabubki. See on herilasepesa torkimine praevardaga, kui sa pead TEMA esmaspäevasele telefonikõnele vastates talle oma reipa ja nipsaka hääletooniga teatama, et kaup tuli, aga TEIE kaup veel mitte. Kui valjusti siis kõik need teised kliendid teie peale karjusid, vabandage? Need, kelle kaup esimese ringiga saabus?

8. Ära õigusta ennast süüdistades teisi. See on ju lapsik. See, et kõik 33. nädala tellimused hilinesid, et transpordiring on kõrgemate jõudude poolt igavesest ajast igavesti kindlaks määratud, et info toodangu hilinemise kohta ei jõudnud enne 34. nädala kolmapäeva ühtegi harukontorisse ja juhtkond on sellega juba tegelenud ei ole kliendi mure. Lepingul on sinu nimi ja allkiri. Kliendil on ükspuha, kes süüdi on, teda ei rahusta see, et peale klienditeeninduse on teie ettevõttes teisigi kitsaskohti. Klient tahab vabandamist, mitte õigustamist. Ja siit tuleb esimene "alati".

9. Alati palu vabandust. Kui tahad, ütle, et see polnud sinu süü, aga palu ikkagi vabandust. Vabanda tootmise, vabanda transameeste, vabanda juhtkonna, vabanda infovahetuse ja vabanda vääramatu jõu eest. "Palun vabandust, et teie kaup ei ole veel valmis, palun väga vabandust, et kaup saabub alles neljapäeval, palun väga-väga vabandust, et ma sellest kõigest teile varem ei teatanud."

10. Paku kliendile leppetrahvi. Vihane klient seal telefoni otsas ei hakka arvutama, et see summa on neli eurot, ta rahuneb maha, kui talle meelde tuletada, et ka temal on lepingu järgi mingeid õigusi. Kuigi see nõks tasuks jätta viimaseks õlekõrreks, sest neli eurot üle kahenädalase hilinemise pealt on selge pähesülitamine ja klient saab sellest varsti aru. Ehk siis see on rohkem nagu selline hüvastijätunätakas, et võtke oma aknad ja loodame, et nad seal tsehhis tegid head tööd ja teil pole niipea uusi vaja, sest ega te meie firmasse küll enam tulla ei taha.

Arutech on aknafirma, millel on kodulehe andmetel harukontorid enamuses eesti depressiivsetest väikelinnadest. Ma ei oska arvata, mis on selle eesmärk. Kui see, et kohalik töötaja saab kliendile isiklikumat suhtlust pakkuda, siis see plaan on Rapla kontori näitel küll täielikult läbi kukkunud. Isegi viiendale telefonikõnele vastatakse venimisi: "Kuidas teie nimi nüüd oligi, las ma otsin arvutist..." See on kas varajane seniilsus või tahtlik ebaviisakus. Ma ei tea, kuidas on tase teistes kontorites, Rapla töötaja sai hakkama ettemaksuarve väljastamiseni, pärast seda oli ainult ämbrikolin. Ja sealhulgas leppetrahvi pakkumine.

Stagnatsioon

Suve pikkust saab mõõta sõrmkübaralillega. Kui algavad esimesed soojad suveilmad, lööb lill oma esimese kübara lahti ja kumalased kukuvad suminal õiekarikatest sisse-välja saalima. Närtsib esimene, puhkeb järgmine otse selle kohal ja kui viimane karikas varretipus lössi vajub, tuleb hakata aiamööblit kokku lappama ja vaatama, et pirniga piki pead ei saaks. Minusugune suvelõpu-sünnipäevalaps peab lisaks hakkama leiutama piisavalt veekindlat ettekäänet peo korraldamisest kõrvale hoidmiseks.

Tänavuse suve kohta võib küll öelda, et algas tema küll hilja, aga vähemalt lõppes varakult. On ju küll olnud augustilõppusid, kus herilased kuumal ööl moosikeetmise ajaks lahti lükatud aknast visalt sisse pressivad. Sel aastal siis sedaviisi.

Mida külmemaks läheb, seda suuremaks muutub igatsus juba kord koju kolida. Kütaks pliiti ja järaks pirne... Tegelikult liiguks ka remont ja eriti kogu selle laga koristamine praeguses faasis kiiremini, kui kohapeal elada. Aga kolimine seisab vannitoa taga, mis seisab trepi taga, mis seisab raha taga, mis seisab kinnisvarahindamise taga, mis seisab avatäidete taga, mis seisab selle kurjavaimu reetliku aknafirma taga.

Sõnaga, kui lepingus seisab, et aknad valmivad 33. nädalaks ja mina helistan vastaval neljapäeval, et küsida, mis päeval ma pean kohal olema, et aknaid vastu võtta ja mulle teatatakse süüdimatult kergel toonil, et ei ole valmis ja sel nädalal küll ei tule. Siis ma helistan esmaspäeval, et küsida millal tuleb ja vaststakse süüdimatult kergel toonil, et peab vabrikusse kirjutama, et järgi küsida, aga sel nädalal kindlasti mitte, sest pole veel valmis. Sõnatuks võtab. Kes siis niimoodi müügitööd teeb? Kui su tarne hilineb, siis sa helistad kliendile aegsasti, et ette-taha vabandada ja teda hoiatada ja kinnitada, et teed kõik võimaliku, et kaup esimesel võimalusel kohale jõuaks. Päriselt, kas see pole siis elementaarne? Uhhahhaa! Just selline uhhahhaa nende akendega ongi. Kirjutab tehasesse kirja, sest neil seal on liiga kiire, et telefonile vastata, tõsiselt või? Ettemaks käes ja rohkem pole vaja muretseda või mida?

Trepiga me igatahes enam ei oota. Treppi on meil vaja sest vannituba on otseselt selle all kinni. Vaatame veel, kes siin seda kinnisvarahindamist ootama peab.

Katuseehitus linnulennult

Vaatasin, et katusetegu, mis võttis pea-aegu neli nädalat,  mille kestel 3-5 ehitajat olid kaheksast viieni viiel päeval nädalas ametis, sai oma intensiivsusest hoolimata (või äkki hoopis intensiivsuse tõttu) suhteliselt napilt kajastatud. Aga pilti tegin ma palju, nii et teeme ühe kokkuvõtte.

Maja idakülg enne tööga alustamist.

Ja lõpptulemus.

Maja põhjakülg enne...

... ja nüüd. 

Maja lõunakülg enne lammutamist.

Maja lõunakülg. Täna tehtud pilt. 

Maja läänekülg tegi läbi kõige silmatorkavama muutuse. Siin nokitseb Neo koos poiss nr 1-ga verandakatuse kallal.

Ja siin on sama vaatepilt vähem kui kuu aega hiljem.  Näete erinevust? Nojah, nokitsejad on kadunud,  aga veel? Ei näe?

Siit paistab paremini, näete? On ju teistmoodi!