Trepitalgud. Esimene köide.

Nädalavahetusel korraldasime välistrepi valamiseks talgud. Appi tulid Morpheus (ise ta valis selle nime, eelpool on teda ka teisiti mainitud) ja Sulev poistega. Ma pean tunnistama, et ma tunnen end talgute köögitoimkonda korraldades alati natuke hädisena. Kogu aeg on tunne, et vale oleks tööhoogu segada oma kanaematsemisega ja teisest küljest tundub, et kõik on kogu aeg näljas. Õnneks võttis Kaja talgusupi tegemise enda peale, lisaks sellele hoidsid nad koos külla tulnud Kristiga suure karja lapsi ära. Oma korraldatud talgutega on veel see delegeerimise-küsimus ka, milles me eriti head ei ole. Kui abilised on kohal, tuleb neile tööd anda ja see on ise päris raske töö.

Aga meie abilistest veidi. Mina olen selline tegelane, et kui mõni tööriist teeb akutrellist kõvemat häält, siis ma igatseks olla sellest paari suletud ukse kaugusel. Morpheus on see, kes valju põristamist kuuldes varustab kõrvad korralike kaitseklappidega ja lendab peale. Varsti on masin tema käes ja jääb sinna, kuni töö on tehtud.  Nagu too tattaratataa-masin näiteks, millega vanad trepid ära sai tükeldatud. Kui Sulevile pseudonüümi mõtlema hakata, siis pakuks talle midagi transformerite filmist, sest tema on inimekskavaator. Labidas, käru ja viu-vops on kolm asja, mis Sulevi vapile kuuluks, kui ta heraldikaga tegelema hakkaks. Laupäeval Sulev põhiliselt seisis, sest tema tööd hoida ei oska - kõik mis teha vaja sai enne tehtud, kui ümber pöörata jõudsid. Minu emasüda muidugi rõõmustas nähes, et ka Karl tegi suure tüki tööd ära. Ja siis meie Neoga, kes me olime kui munas kanad ja siblisime sinna ja tänna ja tulistasime puusalt.

Nii et mis eesmärk? Välisuks sai ju tõstetud põhjaseina, nii et enne soppa oli vaja sinna korralik ligipääs sepistada. Meist pole muidugi keegi mingi asjatundlik betoneerija. YouTube ja ehitusfoorum ja talupojamõistus - tulemuseks saab olema igati ajastutruu trepp, sest kui tehnoloogilised abivahendid viiekümne aasta tagusteks analoogideks teisendada, siis niimoodi just treppe tehtigi meie maja ehitusajal.

Enne talgupäeva oli vaja meil Neoga omavahel kokku leppida, kuidas me treppi tegema hakkame. Elame küll koos, aga korralikult jutule saada on oma abikaasaga peaaegu võimatu. Mitu nädalat tagasi sai lepitud kokku,  et on vaja maha istuda, aga elu nõuab oma osa. Nii ma siis kutsusingi oma kallima romantilisele õhtusöögile kaunisse restorani,  kus me käest kinni hoidmise asemel pidasime päris kahekesi maha sisuka töökoosoleku, sodisime haikude asemel märkmikusse pastakaga skeeme ja üritasime mitte väga häälekalt vaidlema minna, kui eriarvamistele sattusime. Tore koosolek oli. Ja missugune huvitav mees kellega kohtama minna pealegi.

Laupäeval läks töö lahti.

Väga head enne-pilti mul polegi. Põhjaseina ääres oli vanasti settekaev ja kuna paekihi tõttu ei saanud see olla piisavalt sügav, oli ülemise kaevurõnga ümber mulda kuhjatud. Ja mulla sisse taimi istutatud. Kaevurõngas sai juba varem lahti kaevatud ja piikvasaraga pudiks lõhutud (Morpheus). Taimed kaevasime välja. Pojeng ja kitseenelas panid meie kannatuse niipalju proovile, et mägimännile ja ebaküdooniale kuulutasime surmaotsuse ja tuhkurenela jätsime rahule. "See ei puhu pilli," ütles Neo. Heheh, no kes nii räägib? :D

Kõigepealt mullatöö. Muld muidugi on hinnaline kraam ja kogu see kuhi tuleb endiste treppide ja vundamentide asemele laiali laotada. Vasakul on tuhkurenelas, mis pilli ei puhu. No ei puhu tõesti,  kas keegi näeb punnis põski? Aga trepi ette ta lõpuks jääb. Ma juba kujutlen, et meie Joonas peaks trepist alla tulles iga kord oma pühaks kohuseks raginaga üle selle põõsa hüpata. Esialgu, las ta hüppab, kuni teeradade sillutamine teemaks kerkib. Arvatavasti juhtub see millalgi Joonase pensionieas, arvestades meie prioriteete. Eks tast saab siis üks kõbus vanamees ajapikku kogu selle kalpsamise peale.

Selleks, et meil igav ei hakkaks, sattus täpselt trepi asukoha alla kanalisatsioonikaev. No mida teie teeksite? Ei, mis ma küsin. Harju KEKi võistkond on juba vastuse kirja pannud ja viktoriin jätkub. 

Laupäevane "muld välja, liiv asemele" osa on selja taha jäänud. Podesti nurkadesse on vundamendipostid valatud. Peen raketis on looditud ja mehed-metsapullid keeravad ahjuroopisid kringliteks, et sarruseid teha ja poisikestele muljet avaldada (prouadest rääkimata).

Nii see nädalavahetus meil lõppes. Ööd on mustad ja jahedad ja Harju KEKi võistkond tänab ilusa ilma eest. Ahjaa. Kanalisatsioonikaevu jaoks jätsime keset treppi ühe augu. Me katsume nüüd mitte liiga sageli sinna sisse kukkuma hakata ja hämmeldunud küsijatele vastame Väikese Müü kombel, kulm kortsus: "See auk on mõrtsukate jaoks!"