Trepitöö

Trepp saabuski neljapäeval. Tellisime puuvalmis männipuust trepi. See tähendab, et trepp on lihvitud ja valmis viimistlemiseks. Seda teen mina. Trepp on detailidena ja me peame selle ise kokku panema nagu legokomplekti. Seda teeb Neo. Tavalistel legokomplektidel on kirjas vanusevahemik ja juures mahukas ja detailne juhend. Sellel legokomplektil on juures pilt valmis trepist ning mõned detailide peale sirgeldatud numbrid. Nii et vanusevahemik on "edasijõudnud" või siis "sellest veel natuke edasi jõudnud". Tegelikult oleme igale jupile juba sobiva koha leidnud. Paar pisikest klotsikest olid küll mõistatuseks, aga tootja Männiku saekoja Jarmo seletas nad meile ilusti telefoni teel ära. 

Reedel pakkisin Neo poolt auto katusel koju toodud trepi kilest lahti ja hakkasin pintslitööga pihta.

Kõige ette üks korralik "enne"-pilt. Seie saagu trepp!! Aga ärge seepärast kohe lootke, et postituse lõpus "pärast"-pilti näha saate. Kus sa sellega!

Trepi peal istub väike Paula. Uue Legokomplekti kõige põnevam osa - lahtipakkimine. Ja siis mitte nii põnev osa - lihvimistolmu hoolikas eemaldamine.

Puuvalmis trepi plussid lisaks hinnale on, et töökoda, millel on käed-jalad tööd täis saab selle pisikese asja ikka vahele võtta ja trepp saab ruttu valmis. Pealegi saan ma minna poodi, jalutada riiulite vahel, näperdada värvitoonide kataloogi ja valida sellise värvi nagu hing ihkab. Minu hing ihkas sedapuhku naturaalset linaõlivärvi ja õlivaha.

Õlivaha. Tuleb peale kanda väga õhukese kihina. Kuivab kiiresti ja kulub imevähe.

Ja ongi täpselt sama toon, kui aknalaudadel.

Need on legopaki kõige mõistatuslikumad jupid. Nüüd ma tean, et need käivad paraadastme (ah! missugune vägev sõna!) alla, et kõige esimest varvaslauda toetada.

Astmed on esmaspäevaks kaks korda õlivahatatud. Näha on ka käsipuude tugipostid ja põskpuud, mille jaoks valisin Tikkurila värvi nimega Herkkusieni, see on siis maakeeli šampinjon :) Kuna linaõlivärvi toonimiseks tuli kasutada spetsiaalseid pigmente, valisin nende seast võimalikult lähedase tooni.  Värvtoonid on üldse üks isevärki maailm. Võiks arvata, et musta ja valge vahele jäävad halli erisugused varjundid, aga mu kogemust mööda jäävad sinna kindlasti lilla, pruun ja isegi salatiroheline. Seekordne, plaani järgi kergelt määrdundvalge, osutus roosaks. Aga nii on!

Sellist kunstkäsitööd tegin pea-aegu terve teisipäeva. Iga posti külge neli väikest juppi teipi. Mitu posti kokku, küsite? Ah, ärge küsige!

Linaõlivärviga tuleb värvida kaks korda. Esimene kiht peab olema lahjendatud 5-10%. Ja see peab kuivama neli päeva enne teise kihi peale kandmist. Nii et ma saan aru küll, miks viimistlemata trepp on palju odavam ja palju kiiremini valmib. Linaõlivärviga kaetud treppi oleks ma töökojast saanud vist küll ainult unes ja pildiraamatus. Aga nüüd ma teen ise. Roosa, no natuke roosa, aga mis siis!

Joonistasin endale vinge graafiku, kus kirjas mis päeval mingi jupp esimese kihi värvi sai ja mis päeval võib teist korda võõpama hakata. Suurematel põskpuudel on veel üks külg ja teine külg eraldi, sest pirakas jupp tuleb ju kuhugi toetada kuivamise ajaks. Ja käsipuu pulgad tuleb teise kihi jaoks uuesti teipida, sest ma ei julgenud teipi kuivamise ajaks peale jätta. Niisiis, see trepitöö võtab veel ühe pingelise nädala kindlasti. Oodata on põnevat postitust! (Väike tiiser: 1. oktoober: Täna värvisin varvaslaudi teist korda, värv tundub järjest roosam ja purgi põhi paistab. Värnitsa lõhn tekitab hallukaid.)

Olgu, olgu! Tegelikult on treppidest ka huvitavaid asju rääkida, sest homseks oleme kutsunud kohale vinge talguseltskonna, et teha rohkesti mullatööd, natuke liiva- ja kruusatööd ning võibolla koguni sarrusraudadega traageldatud ja rakistega palistatud betoonitööd. Sest välistreppi on vaja teha. Ma nägin täna mingeid prääksatajaid parvena lahkumas ja vanarahvas ütleb ju ka: prääksujad läinud, muda kaelani ja enne seda võiks olemas olla üks välistrepp. Palume siis homseks need kraanid sealt ülevalt kinni, eks!