Ehitusblogisid lugedes märkab varem või hiljem hetke, mil usinad ehitajad oma ette võetud ülesandest tüdivad ja selle tegelikust suurusest heituvad. See hetk, millal taibatakse, et nüüd on lõplikult "kopp ees". Ja pärast seda on blogipostituste põhiteemaks "saaks juba valmis" ja ehituse sisuks tihtipeale koguni "ah, sai nii, aga peaasi et on tehtud".
Mul ka on kopp ees. Aga vaadates kalendrit ja teades, kuidas kaamos koguneb, olen üritanud seda hala esialgu vaos hoida. Jaa, ega ta tulemata ei jää.
Välja kolides oli plaan Karli sünnipäevaks uuesti sisse kolida. Karli sünnipäev on kolme nädala pärast. Selline graafik sai tehtud, arvestades tingimusi meie ajutises elukohas. Saja aasta vanune endine laut, mille kiviseinu mööda õue kogunevad lombid hallitusena üles roomavad. Kivimaja ju inimese elukohaks ei sobi, pesu ei kuiva iial ära ja aknad on kogu aeg udused. Kütta saab elektriga (hull, täiesti hull värk). Nii et motivatsiooni kodu elamiskõlblikuks saamiseks jätkub.
Pealegi, kui juba sees elada, siis pole see "maja peale minek" enam nii suur eneseületus ja remont hakkab vast rutem edenema ka. Teisest küljest on remondi sees elamine oma sodi ja kolaga paras närvikõdi.
Praegu tuleb lihtsalt otsustada, et enne novembrit nutma ei hakka ja ühe päeva kaupa edasi tähtede poole rühkida.
No comments:
Post a Comment