Trepitalgud. Kolmas köide.

Järjekindlamad blogijälgijad teavad, et me tellisime sisetrepi Männiku Saekojast. Tellisime viimistlemata männipuust trepi detailidena ja tänu sellele valmis trepp vähem kui kahe nädalaga. Trepisõjast väljus Neo punktiga, nii et minu eelistatud tumehalli asemel sai trepp valgeks värvitud,  astmed-käsipuud õlitatud. Pool punkti pidin ikka endale kahmama, nii et värviks valisin Tikkurila naturaalse linaõlivärvi. Pintslitööd olid minu teha niikuinii, aus punkt.

Reede õhtuks oli asi niikaugel, et õuetrepp lainetas rakiste vahel ja jaksu veel oli. Trepi detailid olid kahekordse värvikihi all ja piisavalt kaua kuivanud. Kaua, tõesti kaua kuivanud. Veel kauem kui "kaua, tõesti kaua" tegelikult. See linaõlivärvi-punkt on kokkuvõttes kahtlasevõitu. Aga noh... Hakkasime kokku panema. Ilma igasuguse ikea-stiilis juhendita käsitöö-lego, hiina mõistatus, just sellised asjad meile meeldivad!

Trepi pinnalaotus. Kõik ei mahu ühele pildile.

Trepimeister ütles, et kokkupanek pole midagi keerulist ja tõesti, ega ei olnud.  Iga jupp oli oma pesa jaoks parajaks lõigatud, nii et midagi valesse kohta panna polnudki võimalik. Paar veidra kujuga klotsi nõudsid üleküsimist ja töö järjekorra kohta tahtsime ka lisavihjet, aga need küsimused said meistrilt kiire ja sõbraliku vastuse ja kõik sujus.

Alumine ots on reede õhtuks koos. Sauna ja siis magama.

Neo ja Morpheus läksid laupäeva hommikul krõbinal objektile ja mina jäin lapsi udima, et tehke juba rutem, nad panevad seal kogu pusle ilma minuta kokku. Aga polnud hullu midagi. Vaja oli trepiaugu sein siledaks teha ning vahelaest jupp tala välja saagida ja sinna veksel timmida. Mehed tegelesid selle igava ja tänamatu tööga, sest pärast tuli mõni sent puudu ja vaja oli auk veidi suuremaks teha.

Pärast esimeste astmete põskede vahele kinnitamist kruvisime trepile jalad alla, siis ta seisis meil neljal jalal, lohista kuhu tahad.

Teine trepikäik, pöördastmete osa. Toetub vastu välisseina. 

Teise trepikäigu ja käsipuu kinnitamise juures oli nuputamispaus. Käsipuu ja kolmas välimine põsk tuli kinni kruvida seina poolt, nii et kogu trepp tuli praktiliselt tervenisti kokku panna ja alles siis paika tõsta ja seina kinnitada.

Ja veel keerulisem koht. Kui sul on trepp, mis sobib täpselt neljakandilisse avausse laes ja siis on sul vaja teda selles avauses pisut viltu pöörata,  et akutrelliga põse ja seina vahele astmeid kinni kruvima mahtuda, mis saab? Tuleb laetala veksel lahti võtta ja pärast uuesti tagasi panna. Ahhaa!

Ja siin ta on oma täies ilus.

Ja et mulje oleks veel ägedam, lisame siia ühe enne-pildi.

Selline on vaade teiselt korruselt

Ja võrdluseks ka üks enne-pilt.

Ega mul pole mõtet eriti maja peale minna praegu, ma ei saa seal midagi tehtud, sest ma enamuse ajast seisan ja ohin ja imetlen treppi.

Pärast ebameeldivat kogemust Rapla Arutechiga on see trepitegu ikka tuhat korda kõrgemast klassist. Kõik, kes imelisest trepist puudust tunnevad ja lisaks professionaalsusele ka väga normaalset inimlikku toredat suhtumist tahavad kogeda, tellige trepp Männiku Saekojast.