Vannituba

Vannituba on valmis. Kardin on seinalt puudu. Ja nagikonksud. Ja laeliistud. Aga pesumasin töötab ja pesul on koht kuivamiseks ja muu eluvajalik ka toimib kenasti. Isegi peegel on ja riiulid pudipadi jaoks. Nii et vaatame, kas leiame mõned pildid.

Sein tuli selline algaja asi. Pahteldasin kolm korda ja lihvisin ja värvisin täpselt nagu YouTube käskis. Esiperfektsionist minus on õnnelik, et sai pahteldamist õppida. Kuigi veidi häbeneb oma saamatust. Aga vähemalt pole esiperfektsionistil võimalik süüdistada kedagi teist peale iseenda. Ja see on tervislik.

Kuna sein ei tulnud ideaalselt sile ja minu valitud suhteliselt tume ja külm mentoolroheline seina toon nägi selle konarliku seina peal välja nagu nõukaaja koridor, leiutasin teist, sinepirohelist tooni kuiva pintsliga peale kandes natuke. Ja jäi päris hea. Kui seina siledaks teha ei oska, pane konarused enda heaks tööle. Meil on üks pisike Muumitrolli-raamat lasteraamaturiiulis, kus on igal lehel veidi erinev ja väga lahedalt kokku sobiv värviskeem. Sellised tugevad värvid. Ma võtsin vannitoa värvi ostes selle raamatu poodi kaasa.

Nii et mentoolroheline ja sinepiroheline sein ja oranž vetsuhari ja kuskilt tuleks üks kärtspunane Väike My ka vannituppa leida.


Üldiselt on see piltide jagamine praegu raske. Tegemist on ikkagi mu koduga ja mingi tõrge on kogu seda segadust ilmarahva ette riputada, mis praegu majas valitseb. Ja sisulist tööd, garderoobi tapeetida, liiste naelutada, kardinaid õmmelda ja kummuteid kokku panna, on praegu lihtsalt nii palju, et ilupildikeste tegemiseks kastivirna ühest toa nurgast teise tarida ei ole aega.

Eks ma ükspäev teen need pildid. Senikaua uskuge mu juttu.