Ja siis helistaski mulle kella nelja paiku mõnusa rahuliku kõnepruugiga ja tähtsa kõlaga ametinimetusega tegelane, kes küsis, kuidas meile kaevamiseks homne päev sobib. "Pt, pf, äp...., ööääämmm," ütlesin ma, nagu intelligentsele inimesele kohane. Ja mu silme eest jooksis läbi kogu see talimänguasjade hunnik, mille lapsed platsile vedasid koolivaheajal; kõik lammutusjäägid, mida me kindlasti taaskasutada tahaks ja mis sealsamas vedelevad; hiiglaslik hunnik lõkkeasemel, mida vihmaste ilmadega põlema pole saanud; kõik need põõsad ja püsililled, mida ma veel päästa oleks soovinud ja viimaks meie vana autoront, mis pole kolm aastat kohalt liikunud ja mis seisab apsaluutselt vales kohas (sellised rondid seisavad muidugi ALATI vales kohas, kui nad juba seisavad, aga mis sellest rääkida).
Võtsin veidi mõtteaega. Õnneks on Mammi külas, nii et hülgasin oma väetid lapsukesed ja ajasin suure aplombiga maast lahti selle üldse mitte väeti, kes väsinuna koolist koju oli jõudnud. Kummikud ja kindad ja maja peale! Mis sellest, et kottpime. Otsisime käsikaudu lume alt kõik mänguasjad kokku, tõstsime taaskasutatava sodi ümber ja noorkotkahakatis sai isegi lõkke põlema. On mul ikka poeg!
Siis käisime Mammi tehtud õhtusööki söömas ja pärast seda tulin töölt tulnud Neoga tagasi. Kuuvalgel ööl lükkasime üheskoos autorondi põõsasse, kes nüüd laternaposti taga varitseb nagu liputaja. Ja iga vana õunapuu (kuhu alla kaevama niikuinii ei saa minna) sai endale omaenda prahihunniku. Ja Mammi samal ajal pani lapsed magama.
Hommikul oli kopp kohal. Palusin hardalt õunapuud ellu jätta ja nüüd istun toas, olles tänulik, et ma ühestki aknast aeda ei näe. Sest üks õunapuu on vist juba läinud. Ja ma otsustasin, et nutan pärast kõigi asjade pärast ühe korraga. Sest see asi tuleb ära teha.
 |
| Nii et töö käib. |
No comments:
Post a Comment