Vihmaveetorust tuleb vett

Meil on katus. Koos vihmaveetorude, lumereelingute, korstnaredeli ja väikese ventilatsioonikorstnaga. Võttis aega veidi vähem kui neli nädalat. Tehtud sai ka vintskapp, selle alla jääv osa esimese korruse seinast, teise korruse otsaseinad ja trepiauk. Osa aknaid sai ka omale kohad, need mis meil teise korruse jaoks enne olemas olid.

Sellel pildil näeb maja välja juba nagu päris. Lõunapoolne külg jääbki selliseks. Ülejäänud seinad ootavad avatäiteid. Need lubati teha 33.nädalaks. See tähendab,  et siis selleks nädalaks,  mille reedel ma neid sõnu kirjutan. Kui eile helistasin, et küsida,  mis ajal aknaid oodata on, hakati mulle mingit "võibolla esmaspäevaks" juttu rääkima.  Kõigepealt vaikisin. Siis küsisin, et te mõtlete siis 34. nädala esmaspäevaks,  jah. Siis vaikisin veel, kuni puterdati, et lepingu peal on ikka valmimisaeg mitte kättetoimetamise aeg. No tõesti,  kui ma tellin aknad koos transpordiga, siis mispärast mind peaks huvitama,  mis ajal nad valmivad. Tooge koju, et ma saaks aknast välja vaatama hakata.

Avatäited pididki üks igavene uhhahhaa olema. Ma kahtlustan juba tõsiselt, kas köögi-terrassiuks hakkab ikka niipidi lahti käima, kui ma seletasin. Elame, näeme.

Aga kauneid pilte meie katusest veel...

Kui aknad tulevad, lubasid meie vahvad katusemehed tulla neid ette panema ja liistutama. Siis saab veel ilusam.

Trepimemo

Trepi planeerimine ei ole ka mingi lapsemäng. Trepp peab meie majas tegema 180 kraadise pöörde ja tegema selle pöördastmetega, et võtaks võimalikult vähe ruumi. Praeguse vaheseina trepi kahe käigu vahelt lammutas Neo ära, sest see ei jäänud laetala alla vaid kõrvale. Sinna tuleb siis uus vahesein teha, sest vannituba jääb ülemise trepikäigu alla.

Olen tuhninud Pinterestis, et mingit ettekujutust saada, kuidas ilusaid treppe tehakse ja milliseid detaile tuleb lisada, et poleks kõle ja imelik. Kes tahab, siis saab vaadata mu lemmikpilte treppide kohta mu pinteresti kataloogist stairs'n'stuff. Järjekordselt pean ma nentima, et ruumiline mõtlemine on minu jaoks pähkel. Kuidas need seinad täpselt jooksma hakkavad ja kuhu kohta tegelikult trepist alla tulles kätt toetada vaja oleks ja mismoodi see korrus kõrgemalt paistma hakkab, see on parasjagu põnev mõelda.

Näiteks, tahaks käsipuud, mis on ümariku käe järgi istuva omega-profiiliga. See käsipuu ei tule mitte sirge vaid ütlemata käänuline nagu trepp isegi ja ma nägin unes, et Neo lubas selle ise nikerdada. Tegelikult läheme vist vanamaterjali lattu ja otsime sealt just sellise kulunud ja kägiseva nunnukese nagu vaja. Käsipuud on vaja ainult trepi sellesse ossa, mis pole seina kõrval ja see on päris lühike lõik.

Vana ilus trepikäsipuu http://www.materjalid.net/

Trepi alla tuleb vannituba, millele tuleb siis ehitada kaks seina neljast - esiku poole (uksega) ja elutoa poole (trepiga). Need seinad võiksid olla väljast pärlpunnlaudisega kaetud.

Elutoa välissein võiks olla kaetud tapeediga ja samuti jooksvalt trepiakna ümbrus ja läbi trepikoja teisele korrusele ulatuv seinaosa. Sinna seinale ma paneks pildid.

Trepp tuleb nähtavasti männipuust, sest noh, me ei ela mõisas ja me pole ka 90te uusrikkad, kes põhimõtteliselt kõike tammepuust teevad. Mänd on pehme, hakkab kergesti kriuksuma ja on muidu ka karvane ja nunnu. Ja ma ei tunneks end sellist treppi tumehalliks värvides tõelise ketserina. Sest tumehalliks ma teda värvida tahan. Kuigi astmelauad võiks ka õlitada ja peitsida nagu meie aknalauad on tehtud.

Üks oluline väike detail veel - trepi alumine aste peab olema mõlemalt poolt suts pikem kui järgmised ja ei tohi jääda põskpuu vahele vaid peale. Käsipuu otsapost võib sellele pikendatud osale toetuda, kui tahab. Või siis mitte. Sõltub nunnukesest, mille me laost leiame.

Ja mis tuleb trepi alla elutoa poolses madalamas osas? Ma arvan, et hr Tolmuimeja. Vist. Et siis panipaik. Mis peab olema mingist küljest ligipääsetav... Hmhmhmm....

Maraton ja teised kestvusalad

Esmaspäeval käisime välisvoodri jaoks värvi toomas. Kuna värvivabrik on lähedal, siis käisime kohapeal. See oli otsustatud, et tuleb rootsi muldvärv. Projektikohase Caparol punakashalli saavutamiseks plaanisime esialgu värvi toonida lasta, mis rootsi värvi puhul käib nii, et võetakse põhivärvid ja keeratakse kokku. Kohapeal olemasolevad värviproovid sisaldasid küll kollakaid, roosakaid ja lillakaid toone, rääkimata pruunist ja koguni oranžist, aga mustaga segatud punast ei olnud. Nii et läksime lihtsalt tavalise klassikalise rootsipunase peale välja. Mõtlesin korra, et võtan ise selle väikse purgi musta ja segan suurema punase hulka ja enne teen muidugi paar-kolm proovisegu, et õiget vahekorda välja selgitada, aga kuidagi läks aeg nii kiiresti, et ma ei jõudnudki pipeteerima hakata enne kui värvitiim juba platsis oli ja, pintslid püsti, tööfronti ette nõudis.

Esmaspäeva õhtuks märkasime, et kibekähku on meie vintskap saanud endale sarikad ja koguni osa katusekatteid peale, nii et lubasime teisipäevaks sarikapeo korraldada. 

Teisipäev oli meeletu maraton. Ma ei usu, et ma kogu päeva jooksul kümmet minutitki istusin. Hommikul tegin koogi, siis sõitsin pitsasid tooma ja tõin ühtlasi rongi pealt oma isa, kes ka mõneks päevaks appi tuli. Saabusid välisvoodrilauad. Siis tuli sarikapidu - meie jaoks erakordselt varajane lõuna ehitusel. Kohe pärast seda jõudis kohale Jaan koos oma käsilastega. Ja talgud võisid alata.

Välisvoodrilaua värvimiseks kasutasime, kuidas ütelda, eh, lapstööjõudu. Kriidiga sai seinale joonistatud graafik ja iga laud pandi kirja. Kahe laua eest sai euro. Tööjõud koosnes viiest liikmest ja iga laud läbis enne kriipsukese tõmbamist range kvaliteedikontrolli, mille teostasin tavaliselt mina. Lapsed olid muideks uskumatult hoolikad ja noh, muldvärviga värvimine on ju ka puhas rõõm - katab hästi ja lõhnab hästi. Värvimiseks tegime koormakilest katusealuse, et päike tööd ei segaks.

Lauad ladusime pärast värvimist väga teravmeelse konstruktsiooniga virna, mis koosnes ristlattidest, tugitellistest ja siis veel ristlattidest, nii et alumised, veel kuivamata lauad, ei puutunud kokku pealmiste ristlattidega. Oleme ikka kavalad insenerid küll, eks.

Värvida oli vaja 90 m2 voodrilauda ja kümme 120mm laiust aknaliistulauda. Kolmapäeva lõunaks oli töö tehtud ja Jaan koos käsilastega kimas sooja sinise mere äärde, käsilastel taskud raha täis ja plaanid pilvedeni.

Maja sai teisipäeva õhtuks endale trepiava läbi ühe laetala, nii et kui Lauri ja Robert pärast töömeeste lahkumist külla jõudsid, leidsid mõlemad endale eakohast tegevust, üks koos Neoga pööningut kraamides, teine koos härra Majoriga liivakastis toimetades. Kogu seltskonnale (13 hinge) oli vaja pärast poe sulgemisaega veel puusalt tulistades toekas õhtusöök leiutada, nii et teisipäeva õhtuks polnud must palju muud järel kui vorstinahk, mis hommikusöögil on põdravorsti ümbert maha kooritud, lõunaks päikese kätte kuivama jäetud ja pärastlõunal näljase kassi poolt läbi nätsutatud. Vorstinaha õhtupooliku seiklusi võib igaüks endale ette kujutada, kes kasse tunneb. Ja vorstinaha enesetunnet pärast kõiki neid seiklusi ka, kui suudab.

Aga kolmapäeva hommikune vaatepilt oli muidugi juba kaunis, esisein on villaga täidetud, tuuletõkkega kaetud, distantsliistuga liistutatud.

Lõunaks olid laste poolt võõbatud voodrilauad juba kenasti käiku lastud.

Ja õhtuks oli maja juba täitsa maja nägu. Võtsime isaga ette ja koristasime viimaks maast katuselaastu laga ka ära, saime sauna köetud.

Neljapäeval tegeles katusetiim tuulekastidega. Peen nikerdamine ja jupitamine. Aga ilus sai. On ju ilus? Mina kruntisin tuulekastilaudu ja isa värvis neid valgeks. Neo tegeles segumökside, poolikute telliste ja lõikurkettaga legokomplekti kallal, mis enne väljakolimist oli pioneerpliit ja mis loodetavasti varsti selleks uuesti saab, kuigi ta seda praegu sugugi ei meenuta.

Nüüd me tõesti renoveerime

Nädala algusest alates on katusevahetus käinud. Neol algas puhkus ka, selliseid 14tunniseid tööpäevi tal tööajal küll ei ole. Puhkus, jah? See-eest on abiks kratt Jaan koos oma käsilastega.

Praegu igatahes ei saa küll enam öelda, et ah, kolisime kodust välja, sest teeme seal põrandaid. No esiteks on põrandad nüüd tehtud, aga meie remondiprojekt on nipet-näpet-sisetöödest jõudnud edasi. Palun, vaadake pilte.

Esmaspäevane pilt. Kui mina ennelõunal lastega maja juurde jõudsin, siis

1. Sadas ladinal.
2. Õuel ja majakatusel oli 5 ligemärga meest, kes meeleheitlikult katusele koormakilesid lipp-lipi-peal lapitasid.
3. Seejärel oli tööpäev läbi, sest pool katust oli maas, vihma ladistas ja koorem ehitusmaterjaliga pidi alles pärastlõunaks saabuma.

Ja mina tegin lõkke üles, sest vana punaseks võõbatud eterniidi all oli korralik kiht laastu. Kui te lähima nädala jooksul kohtate kedagi, kes enda juustes lõkkeõhtute romantilist hõngu kannab, siis olen see mina. Ja see tuhahunnik sealt lõkkest läheb pärast sirgelt metallikokkuostu. Meeletu hulk naelu. Mind täitsa huvitaks, kumb sellest massist rohkem kaalub, kas purukuivad pilpad või raud.

Teisipäev. Katuse sarikad on juba ära rihitud, selleks kasutati piuksuvat nivelliiri, samasugust nutikat riistapuud nagu põrandameestel oli. Põhjapoolne katuseharja ots oli juppmaad madalam. Huvitav, sest näiteks põrandal veeresid pliiatsid ennevanasti just lõunapoolse seina äärde. Aga nagu ehitaja Kalle ütles, ega see pole kehvasti ehitatud maja, vanasti ei osatud sellisest nivelliirist lihtsalt undki näha. Igatahes on iga vana sarika kõrval nüüd teine, loodi seatud sarikas.

Ilus ilm katusetöö tegemiseks. Sarikate peale on pandud tuuletõkkeplaat, selle peale distantsliist ja nüüd veetakse hingavat kilet. 

Ikka veel see ilusa ilmaga teisipäev. Väike sadu kõrvitsa suuruste vihmapiiskadega peletas varju alla katusetiimi, kustutas lõkke ja moodustas õuele vaimustavaid lompe. Pildile on jäänud kõhklev lompikargaja. Kummikud tundusid päikesepaistelisel hommikul emme jaoks selgelt liig, kuid nüüd pidin ma lapse jonnakale ettenägelikkusele au andma. Heh, õhtul enne autosse istumist tuli kummikud muidugi ilusti veest tühjaks valada, aga see selleks, suveaeg.

Katuse idapoolne külg sai teisipäeva õhtuks praktiliselt korda, no plekk välja arvata, ja kolmapäeval oli plaan asuda läänepoolse külje kallale. Kuidas palkoniga jääb, see jääb nüüd ette, öeldi meile. Nii et Neo ja Karl ronisid katusele ja hakkasid ka lammutama.

Kui mina kolmapäeva hommikul kohale jõudsin, oli eterniit läänepoolselt katuselt juba läinud.

Selline on idapoolne katuseviil, ilusti valmis ja ootab plekki.

Ja läänepoolne katuseviil kolmapäeva õhtuks. Veranda on veel püsti. Samuti seisab imeline roniroos nimega Lykkefund, kes end just nüüdsama hoogsalt õitsema sätib.

Neljapäeva võib võtta kokku sõnaga "Tattarattattaaa!" Peategelaseks kahtlemata väsimatu kratt Jaan. Instrumentideks teemantlõikur ja piikvasar. Katusemehed tegid ka midagi. Pildi tegemise ajaks on läinud pool verandat ja kahjuks ka pool Lykkesundi.

Mina koos käsilane L-ga peitsisime tuulekastilauad ära. Et te teaks, tuulekastilaua ja igasuguse muu voodrilaua parempoolne külg on see karedam, peensaetud külg ja pahempoolne siidiselt sile hööveldatud külg. Sest välistingimustes püsib värv saetud laua peal palju paremini. Mina ei teadnud enne kui ehitaja Heikki ütles. Õigel ajal ütles.

Reedel tehtud pilt. Hüvasti, väike kasutu veranda, sa elasid ausa elu, poolitades oma küljega elutoast avanevat vaadet, määndades kõike, mida rumal inimene arvas heaks su lekkiva katuse alla tuua ja ajades segadusse võõraid, kes su treppi maja peatrepiks arvasid, mida ta küll eales ei olnud ja kelle üle sa oma pooleks kukkunud uksest suuga rõõmsasti irvitada said. Lapsed ei unusta neid vanade Tähekeste virnu, mida sompus ilmadega su kolahunnikutesse mattudes üle lugeda sai, trotsides kohati läbivajunud põrandat, ämblikke ja kõrvaharke. 

Joonas meenutas veranda mälestuseks ühe Tähekesest pärineva anekdoodi:

Langevarjur hüppab esimest korda elus lennukist alla ja hüüab raadiosaatjast lendurile:

"See on nii-i ÄGE! Ma näen inimesi, nad on nagu sipelga-ad!"

Lendur hüüab vastu: "Tõmba ometi nöörist, need ongi sipelgad!"

Tundub, et asi susiseb

Ega ilma asjata ei öelda, et kõige pimedam on enne koitu. Kolmapäeval oli mul ees ammuplaneeritud teatriskäik, pealegi sadas, nii et kuigi ma lastele lubasin, et näeb nii elevanti kui kopterit, jäime me mõlemast vaatepildist siiski ilma. Betoonilödistamise ja silumise vahele jääval ajal lipsasin siiski läbi ja tegin mõned jäljed pildid.

Duššinurga jaoks pandi betooni sisse selline raam.

Köögiaknast tehtud pilt. Täitsa lõpp, kõik on betooni täis, nii äge!

Järgmisel päeval juba astusin sellele pinnale. Väike samm inimese jaoks, aga milline tunne! Ei olegi enam pommiauku.

Meie, kes me pole erilised tabelipidajad, üritame nüüd kuidagiviisi välja nuputada, mismoodi oleks kõige arukam edasi toimetada. Prioriteedid, prioriteedid. Kätte saadud laenuraha tuleb majja panna viisil, et kinnisvarahindaja meie putkat hinnalisemaks pidama hakkaks. Jah, järgmisena tuleb katus!

Venib, aga ei ole näts

Üks mu sõber küsis mõni nädal tagasi, et kuidas remont läheb ja kas oleme graafikus. Ja mina vastasin rõõmsasti, et graafikus ikka, ilusti graafikus. Võiks öelda, et praeguseks oleme ikka kaks nädalat graafikust maas. Kuigi, ega meil tegelikult õiget graafikut ei olegi. Rohkem selline soovunelm, et mis ajal midagi teha võiks.

Venima kipuvad need meie põrandad. Meil oli väikestviisi plaan jaanipäeva ajal molutada ja põrandate tahenemist oodata. Venivad põrandad ei kõla eriti hästi, ega? Põrand venib. Noh, nagu öeldud, sai ahjualune täis valatud ja põrandafirmal on vabad käed. Aga paistab, et vaba aega neil pole. Nädala eest sai lepitud, et valupäev on 10 või 11. Täna sai valupäev kolmapäevale ümber tehtud. Ehk siis, susi mind söögu, kui kolmapäeva õhtuks põrandal betoon ei uju. Esmaspäeval tuleb küttetorude vedamine ja praegune seis on selline, nagu allpool oleval pildil.

Liiv, EPS 100 150, etüleenkile ja raudvõre.

Raha saime. Jälle üks venimise teema. See on selline pikk jutt ja vaja kohe kaugelt alustada. Esitasime laenutaotluse kolme erinevasse panka. Tegime veebipõhiselt panga etteantud vormide järgi ja see oli üks suur töö. Sest iga pank küsis andmeid oma vormil ja oma täpsusega. Lemmikmeelelahutus blanketitäitjatele. Igaüks neist küsis meie kontoväljavõtteid, kinnisvara hindamisakti, tehtavate tööde plaani ja maksumust, võimalusel koos pakkumistega.

Üks pankadest vaatas meie kinnisvara hindamise akti, vaatas meie projekti ja ütles kohe, et nemad osalise renoveerimise jaoks laenu ei väljasta - täielikku renoveerimist sellele kinnisvarale pandav hüpoteek ei võimalda - vaja oleks lisatagatist. Seda meil ei ole. Oli meeldiv ja nägemist, Nordea!

Edasi jäid meid lõa otsas hoidma kaks panka -  minu kodupank ja Neo kodupank. Mõlemad olid jätkuvalt lootustandvad oma tagasisides, me hakkasime töödega pihta, arvestades, et vajadusel saaksime säästudega vähemasti nullseisu taastada. Kinnisvarahindamise teine akt, mille me saime pärast põrandate üleskiskumist, andis esialgu taotletavale laenusummale paraja põntsu. Meil paluti teha kalkulatsioon ümber arvestusega, et tehtavate tööde maksumus ei ületaks 80% kinnisvara hinnast. Selle kalkulatsiooni saatsime pangale. Minu kodupank saatis Neole vastuseks kirja, millest mina lugesin välja läbi lillede öeldud laenutaotlusest keeldumise otsuse:

"Palun kirjeldage mulle veidi täpsemalt ka seda, millised tööd olete plaaninud ise ära teha, millised oskused Teil selleks on ja millise aja jooksul? Arvestage palun ka asjaoluga, et kõik ehitusprojektis toodud tööd peavad saama tehtud aasta jooksul alates laenu saamisest ja peate ka oma põhitööl käima.

Kas olete kalkulatsioon juba ka üle täpsustanud võrreldes mulle esialgu saadetud tabeliga? Hea oleks, kui saaksite kasutada meie vormi (lisan uuesti manusesse) või ehitajate hinnapakkumisi kõikide tööde ja materjalide puhul."

Seni oli kirjavahetus ja telefonikõned pangaga peamiselt Neo õlul ja ta vastas kirjadele endale omaselt väga napisõnaliselt - kui küsimus vähegi võimaldas, siis öeldes jah või ei. Selle kirja peale saime me igatahes vihaseks. No on siis vaja inimesi nädalate viisi jõnksutada, seda ja teist küsida ja siis lõpuks kohelda nagu lapsi. Vastuse kirjutasin mina, arvate et napisõnaliselt? No ei!

Laenupakkumise nad meile tegid. Selle tingimused erinesid konkurendi omadest küll õige vähe, aga otsus sai konkurendi kasuks langetatud. Nii et vaatame nüüd imestusega oma kontoseisu ja teame, mida see k seal numbrite järel tähendab.

Vannituba - puhas maagia!

Maja projektis on vannitoal loomulikult vidinate jaoks mingi paigutus loodud. AGA... ma olen siin mõelnud ja mulle ikka päris hästi ei meeldi see. Nii et ma mõtlesin selle asja natuke teistmoodi teha.

Vannituba saab meil olema 2110x2370 mõõtmetega ruum välisuksest paremat kätt, kus on ühes seinas 1200 laiusega aken ja teises seinas trepialune kaldlagi, mis on 900 laiusega ja madalaimast otsast umbes 1400 kõrgusega.

Selline on vannituba projektis.

Vannituppa tuleks ära mahutada:

• dušš,
• WC,
• kraanikauss,
• veesõlm ja kanalisatsiooni puhastusluuk,
• pesumasin,
• mustapesukast,
• pesukuivatusrest vms,
• rätikukuivatusvõre vms,
• ravimikapp,
• puhastusvahendite kapp,
• käterättide ja wc-paberi kapp,
• korralikult suletav kardin/ruloo/luuk aknale,
• ventilatsioon ja 
• loomulikult vann, mu vana sõber (kujutlen Neo kulmukortsutust, kui ta seda rida loeb, bwahahaa)

Kõike eelpooltoodut arvesse võttes on arusaadav, et ruumiga tuleks tööd tegema kutsuda mitte remondimees vaid Hermione Granger isiklikult....

Vannituba oli tegelikult see ruum, mille üle mõtiskledes ma juba jupp aega tagasi läksin Neo juurde ja ütlesin, et kuule, oled sa mõelnud, et äkki peaks ikka natuke mõnelt sisearhitektilt nõu küsima, ma pole päris kindel, et ma ise oskan selle ruumi niimoodi toimima panna, et see hea saaks. Neo, mu arm, vaatas mind nagu ma oleks hulluks läinud (ja mitte ainult seepärast, et rahaga on kitsas ja sisearhitektid maksavad ju raha) ja ütles, et vastupidi, tema on täiesti veendunud, et just mina suudangi selle ruumi niimoodi toimima panna, et see hea saaks ja mitte keegi teine, keegi võõras, kes ei tunne meid ega meie stiili ega vajadusi. Nii et olude sunnil ja fännide tungival nõudmisel, kui soovite, olen võlur.

Just sel kujul ma selle postituse nüüd teele panengi. Loeksin hea meelega kõigi ettepanekuid, kes kaasa viitsivad mõelda. Ja siis võtaksin oma pihlapuust tehtud võlukepi, 11 tolli pika, mille südamikuks on mu esimene hall juuksekarv, ja teeksin võlutrikki!