Elu kaheksas kolimine

Öeldakse, et seitse kolimist on nagu üks tulekahju. Lugesin oma elu kolimised kokku ja sain kaheksa. Ei paistagi palju. Mis sa seal tudengina kolid, võtad konspektivirna ja hambaharja ja tõmbad korteriukse pauguga kinni. Mäletan et pärast viiendat, kui meil juba üks laps oli, hakkas kolimine üle jõu käima. Seekordne millegipärast väga hull ei olnudki. Ettevalmistus oli kevadise väljakolimisega võrreldes null. Aga hakkama saime kevadise kolme päeva asemel ühega. No näiteks raamatuid tegelikult seekord ei liigutanud.

Kuhu me siis kolisime. Küte sai kolmapäeval sisse, neljapäeval oli tuba juba soe ja mõnus. Reedel ei tahtnud enam ajutisse kohta õhtuks minnagi. Ja laupäeval oli abiks Morpheus oma perega ja käruga ja Kadri oma poistega. Kaja hoolitses meie pisemate eest ja kattis mitu korda päevas sooja toidulaua. Ja tehtud saigi. Laupäeva õhtupoolikul viimaseid kaste sisse vedades oli küll korraks tunne et pöörake palun ots ringi ja viige midagi tagasi, jala maha paneku kohta ei ole. Ja siis toodi voodi.... Hahaa.

Kuni suuremad ööbimiseks põrandal lasuvatesse virnadesse augukesi kaevasid, käis lastel kirglik peitusemäng. Peidukohti oli kadestamisväärselt palju tõesti.

Pilte mul palju pole. Meeleheide tahtis maad võtta ja mingit huvi ei olnud tulevastele põlvedele neid vaatepilte salvestada. Nüüd üritan teist nädalat elamist korda saada. Mitte korda, aga vähemalt niipalju, et pipratoos poleks mustapesukorvis ja porised kummikud diivani all. Lisaks sellele tuleb meil kuuekesi end endisest hulga väiksemale pinnale kokku pakkida. Kummikutele veel leiab koha, aga need isiksused.... Blogi ei saa veel pidulikku lõppu. Esimene korrus on elamiskõlblik, aga teine korrus veel täiesti tegemata.

Täna polegi veel valgeks läinud

Ehitusblogisid lugedes märkab varem või hiljem hetke, mil usinad ehitajad oma ette võetud ülesandest tüdivad ja selle tegelikust suurusest heituvad. See hetk, millal taibatakse, et nüüd on lõplikult "kopp ees". Ja pärast seda on blogipostituste põhiteemaks "saaks juba valmis" ja ehituse sisuks tihtipeale koguni "ah, sai nii, aga peaasi et on tehtud".

Mul ka on kopp ees. Aga vaadates kalendrit ja teades, kuidas kaamos koguneb, olen üritanud seda hala esialgu vaos hoida. Jaa, ega ta tulemata ei jää.

Välja kolides oli plaan Karli sünnipäevaks uuesti sisse kolida. Karli sünnipäev on kolme nädala pärast. Selline graafik sai tehtud, arvestades tingimusi meie ajutises elukohas. Saja aasta vanune endine laut, mille kiviseinu mööda õue kogunevad lombid hallitusena üles roomavad. Kivimaja ju inimese elukohaks ei sobi, pesu ei kuiva iial ära ja aknad on kogu aeg udused. Kütta saab elektriga (hull, täiesti hull värk).  Nii et motivatsiooni kodu elamiskõlblikuks saamiseks jätkub.

Pealegi, kui juba sees elada, siis pole see "maja peale minek" enam nii suur eneseületus ja remont hakkab vast rutem edenema ka. Teisest küljest on remondi sees elamine oma sodi ja kolaga paras närvikõdi.

Praegu tuleb lihtsalt otsustada, et enne novembrit nutma ei hakka ja ühe päeva kaupa edasi tähtede poole rühkida.

Trepitalgud. Esimene köide.

Nädalavahetusel korraldasime välistrepi valamiseks talgud. Appi tulid Morpheus (ise ta valis selle nime, eelpool on teda ka teisiti mainitud) ja Sulev poistega. Ma pean tunnistama, et ma tunnen end talgute köögitoimkonda korraldades alati natuke hädisena. Kogu aeg on tunne, et vale oleks tööhoogu segada oma kanaematsemisega ja teisest küljest tundub, et kõik on kogu aeg näljas. Õnneks võttis Kaja talgusupi tegemise enda peale, lisaks sellele hoidsid nad koos külla tulnud Kristiga suure karja lapsi ära. Oma korraldatud talgutega on veel see delegeerimise-küsimus ka, milles me eriti head ei ole. Kui abilised on kohal, tuleb neile tööd anda ja see on ise päris raske töö.

Aga meie abilistest veidi. Mina olen selline tegelane, et kui mõni tööriist teeb akutrellist kõvemat häält, siis ma igatseks olla sellest paari suletud ukse kaugusel. Morpheus on see, kes valju põristamist kuuldes varustab kõrvad korralike kaitseklappidega ja lendab peale. Varsti on masin tema käes ja jääb sinna, kuni töö on tehtud.  Nagu too tattaratataa-masin näiteks, millega vanad trepid ära sai tükeldatud. Kui Sulevile pseudonüümi mõtlema hakata, siis pakuks talle midagi transformerite filmist, sest tema on inimekskavaator. Labidas, käru ja viu-vops on kolm asja, mis Sulevi vapile kuuluks, kui ta heraldikaga tegelema hakkaks. Laupäeval Sulev põhiliselt seisis, sest tema tööd hoida ei oska - kõik mis teha vaja sai enne tehtud, kui ümber pöörata jõudsid. Minu emasüda muidugi rõõmustas nähes, et ka Karl tegi suure tüki tööd ära. Ja siis meie Neoga, kes me olime kui munas kanad ja siblisime sinna ja tänna ja tulistasime puusalt.

Nii et mis eesmärk? Välisuks sai ju tõstetud põhjaseina, nii et enne soppa oli vaja sinna korralik ligipääs sepistada. Meist pole muidugi keegi mingi asjatundlik betoneerija. YouTube ja ehitusfoorum ja talupojamõistus - tulemuseks saab olema igati ajastutruu trepp, sest kui tehnoloogilised abivahendid viiekümne aasta tagusteks analoogideks teisendada, siis niimoodi just treppe tehtigi meie maja ehitusajal.

Enne talgupäeva oli vaja meil Neoga omavahel kokku leppida, kuidas me treppi tegema hakkame. Elame küll koos, aga korralikult jutule saada on oma abikaasaga peaaegu võimatu. Mitu nädalat tagasi sai lepitud kokku,  et on vaja maha istuda, aga elu nõuab oma osa. Nii ma siis kutsusingi oma kallima romantilisele õhtusöögile kaunisse restorani,  kus me käest kinni hoidmise asemel pidasime päris kahekesi maha sisuka töökoosoleku, sodisime haikude asemel märkmikusse pastakaga skeeme ja üritasime mitte väga häälekalt vaidlema minna, kui eriarvamistele sattusime. Tore koosolek oli. Ja missugune huvitav mees kellega kohtama minna pealegi.

Laupäeval läks töö lahti.

Väga head enne-pilti mul polegi. Põhjaseina ääres oli vanasti settekaev ja kuna paekihi tõttu ei saanud see olla piisavalt sügav, oli ülemise kaevurõnga ümber mulda kuhjatud. Ja mulla sisse taimi istutatud. Kaevurõngas sai juba varem lahti kaevatud ja piikvasaraga pudiks lõhutud (Morpheus). Taimed kaevasime välja. Pojeng ja kitseenelas panid meie kannatuse niipalju proovile, et mägimännile ja ebaküdooniale kuulutasime surmaotsuse ja tuhkurenela jätsime rahule. "See ei puhu pilli," ütles Neo. Heheh, no kes nii räägib? :D

Kõigepealt mullatöö. Muld muidugi on hinnaline kraam ja kogu see kuhi tuleb endiste treppide ja vundamentide asemele laiali laotada. Vasakul on tuhkurenelas, mis pilli ei puhu. No ei puhu tõesti,  kas keegi näeb punnis põski? Aga trepi ette ta lõpuks jääb. Ma juba kujutlen, et meie Joonas peaks trepist alla tulles iga kord oma pühaks kohuseks raginaga üle selle põõsa hüpata. Esialgu, las ta hüppab, kuni teeradade sillutamine teemaks kerkib. Arvatavasti juhtub see millalgi Joonase pensionieas, arvestades meie prioriteete. Eks tast saab siis üks kõbus vanamees ajapikku kogu selle kalpsamise peale.

Selleks, et meil igav ei hakkaks, sattus täpselt trepi asukoha alla kanalisatsioonikaev. No mida teie teeksite? Ei, mis ma küsin. Harju KEKi võistkond on juba vastuse kirja pannud ja viktoriin jätkub. 

Laupäevane "muld välja, liiv asemele" osa on selja taha jäänud. Podesti nurkadesse on vundamendipostid valatud. Peen raketis on looditud ja mehed-metsapullid keeravad ahjuroopisid kringliteks, et sarruseid teha ja poisikestele muljet avaldada (prouadest rääkimata).

Nii see nädalavahetus meil lõppes. Ööd on mustad ja jahedad ja Harju KEKi võistkond tänab ilusa ilma eest. Ahjaa. Kanalisatsioonikaevu jaoks jätsime keset treppi ühe augu. Me katsume nüüd mitte liiga sageli sinna sisse kukkuma hakata ja hämmeldunud küsijatele vastame Väikese Müü kombel, kulm kortsus: "See auk on mõrtsukate jaoks!"

Maraton ja teised kestvusalad

Esmaspäeval käisime välisvoodri jaoks värvi toomas. Kuna värvivabrik on lähedal, siis käisime kohapeal. See oli otsustatud, et tuleb rootsi muldvärv. Projektikohase Caparol punakashalli saavutamiseks plaanisime esialgu värvi toonida lasta, mis rootsi värvi puhul käib nii, et võetakse põhivärvid ja keeratakse kokku. Kohapeal olemasolevad värviproovid sisaldasid küll kollakaid, roosakaid ja lillakaid toone, rääkimata pruunist ja koguni oranžist, aga mustaga segatud punast ei olnud. Nii et läksime lihtsalt tavalise klassikalise rootsipunase peale välja. Mõtlesin korra, et võtan ise selle väikse purgi musta ja segan suurema punase hulka ja enne teen muidugi paar-kolm proovisegu, et õiget vahekorda välja selgitada, aga kuidagi läks aeg nii kiiresti, et ma ei jõudnudki pipeteerima hakata enne kui värvitiim juba platsis oli ja, pintslid püsti, tööfronti ette nõudis.

Esmaspäeva õhtuks märkasime, et kibekähku on meie vintskap saanud endale sarikad ja koguni osa katusekatteid peale, nii et lubasime teisipäevaks sarikapeo korraldada. 

Teisipäev oli meeletu maraton. Ma ei usu, et ma kogu päeva jooksul kümmet minutitki istusin. Hommikul tegin koogi, siis sõitsin pitsasid tooma ja tõin ühtlasi rongi pealt oma isa, kes ka mõneks päevaks appi tuli. Saabusid välisvoodrilauad. Siis tuli sarikapidu - meie jaoks erakordselt varajane lõuna ehitusel. Kohe pärast seda jõudis kohale Jaan koos oma käsilastega. Ja talgud võisid alata.

Välisvoodrilaua värvimiseks kasutasime, kuidas ütelda, eh, lapstööjõudu. Kriidiga sai seinale joonistatud graafik ja iga laud pandi kirja. Kahe laua eest sai euro. Tööjõud koosnes viiest liikmest ja iga laud läbis enne kriipsukese tõmbamist range kvaliteedikontrolli, mille teostasin tavaliselt mina. Lapsed olid muideks uskumatult hoolikad ja noh, muldvärviga värvimine on ju ka puhas rõõm - katab hästi ja lõhnab hästi. Värvimiseks tegime koormakilest katusealuse, et päike tööd ei segaks.

Lauad ladusime pärast värvimist väga teravmeelse konstruktsiooniga virna, mis koosnes ristlattidest, tugitellistest ja siis veel ristlattidest, nii et alumised, veel kuivamata lauad, ei puutunud kokku pealmiste ristlattidega. Oleme ikka kavalad insenerid küll, eks.

Värvida oli vaja 90 m2 voodrilauda ja kümme 120mm laiust aknaliistulauda. Kolmapäeva lõunaks oli töö tehtud ja Jaan koos käsilastega kimas sooja sinise mere äärde, käsilastel taskud raha täis ja plaanid pilvedeni.

Maja sai teisipäeva õhtuks endale trepiava läbi ühe laetala, nii et kui Lauri ja Robert pärast töömeeste lahkumist külla jõudsid, leidsid mõlemad endale eakohast tegevust, üks koos Neoga pööningut kraamides, teine koos härra Majoriga liivakastis toimetades. Kogu seltskonnale (13 hinge) oli vaja pärast poe sulgemisaega veel puusalt tulistades toekas õhtusöök leiutada, nii et teisipäeva õhtuks polnud must palju muud järel kui vorstinahk, mis hommikusöögil on põdravorsti ümbert maha kooritud, lõunaks päikese kätte kuivama jäetud ja pärastlõunal näljase kassi poolt läbi nätsutatud. Vorstinaha õhtupooliku seiklusi võib igaüks endale ette kujutada, kes kasse tunneb. Ja vorstinaha enesetunnet pärast kõiki neid seiklusi ka, kui suudab.

Aga kolmapäeva hommikune vaatepilt oli muidugi juba kaunis, esisein on villaga täidetud, tuuletõkkega kaetud, distantsliistuga liistutatud.

Lõunaks olid laste poolt võõbatud voodrilauad juba kenasti käiku lastud.

Ja õhtuks oli maja juba täitsa maja nägu. Võtsime isaga ette ja koristasime viimaks maast katuselaastu laga ka ära, saime sauna köetud.

Neljapäeval tegeles katusetiim tuulekastidega. Peen nikerdamine ja jupitamine. Aga ilus sai. On ju ilus? Mina kruntisin tuulekastilaudu ja isa värvis neid valgeks. Neo tegeles segumökside, poolikute telliste ja lõikurkettaga legokomplekti kallal, mis enne väljakolimist oli pioneerpliit ja mis loodetavasti varsti selleks uuesti saab, kuigi ta seda praegu sugugi ei meenuta.

Liivakastidisko

Tänast selle suve esimest põhjalikku vihmaladinat vaadates ei jõua ära rõõmustada, et eile sai enam-vähem kogu põrandate täitmiseks vajaminev liiv kena ja kuivana majja sisse aetud.

Lisaks vihmasajule oli täna ka koolivaheaja teine päev. Ma ei olegi veel otsustanud, kas ma peaksin selle üle hõiskama või halama. Minu jaoks tähendab koolivaheaeg seda, et lõunaks tuleb valmistada silmatorkavalt suurem hunnik toitu, sagedamini tuleb öelda: "pange telefonid ära ja minge õue" ja omavahelisi tülisid tuleb vahendada ühe tavapärase paari asemel kuue eri paari vahelt. Kuus pluss neli tegelikult, sest ma ise olen ka ju nagu mustlase püss. Variatsioone lisandub muidugi juurdegi, sest liidud ja vastasseisud on kiired tekkima ja kokku kukkuma. Aga see-eest sain ma täna suhteliselt rahuliku südamega lapsed hommikul omapäi tuppa jätta ja läbi vihmaladina jalgrattaga ehitust vaatama suunduda. Südamerahu oli muidugi selge enesepett, sest tagasijõudmise ajaks käis elutoas täiemõõduline padjasõda, õnneks pääsesid kõik siiski traumadeta, mõni heasüdamlik ingel lehvis kuskil ja hoidis hullema ära.

Eilsel kuumal ja kuival päeval käis liivakastitrall mitmel rindel. Põrandamehed saabusid keskpäevaks üheaegselt kalluriga. Neil oli kaasas kena linttransportöör, pinnasetihendaja, põnevalt piuksuv nivelliir, käru, ja loomulikult hulk labidaid-rehasid.

Selline nutikas masin, liiv läheb meie kitsast aknast sisse, nii et lust vaadata. Ja rõhk siin on sõnal 'vaadata'.

Meie jõnglased avastasid õhtusöögi eel meie ajutise eluaseme õuelt ka liivahunniku. Üks-kaks-kolm oli aastasele õekesele paar kühvlitäit pähe kallatud. Sellele järgnes riidlemine ja pühalik lubadus enam mitte kunagi mitte kellelegi liiva pähe panna. Pesamuna tuli emmega tuppa lauda katma ja liivakasti jäi kolmeaastasele seltsiks seitse aastat vanem vend. Njah, lühikokkuvõte oleks, et enne õhtusöögilauda istumist tuli mõlemal kõik hilbud ükshaaval liivast puhtaks raputada ja pead läbi harjata-pesta. Liiv oli juba kord eilse päeva peateema.

Kella poole kaheksa ajal õhtul käisime vaatamas, kuidas liivavedu majas edeneb. Kallurimees oli teise koorma veel toonud, aga enamus liivast oli juba sees. Ausalt öelda tundus meile, et me oleme seal lihtsalt jalus. Meie kolmeaastane, keda me viimasel ajal millegipärast härra Majoriks oleme hüüdma hakanud, tahtis väga vaadata kuidas töö käib ja meestega juttu teha. Nagu mõni päev varem niiskusisolatsiooni vahetamas käinud meestega, kellega ta päris semuks sai: "Töömehed, töömehed, tulge vaadake, siin on auk! Minu ISSI kaevas selle." Tahtsime koju minema hakata, et magama sättida ja hr Major küsis issilt, kas ta võib töömeestele minna ütlema, et öö tuleb. Neo vastas, et ütleme ikka lihtsalt head aega. Hr Major jalutas sisse ja teatas: "Head aega! Teate, ÖÖ tuleb!" No nagu need tülpinud nägudega tüübid poleks seda isegi märganud, eksole! :D

Liivahunnik elutoas. Tänaseks juba laiali veetud ja tihendatud. Hõljukahju lubasid põrandamehed samuti ise toestada, seepärast on veel mõned talad sees. Toestamiseks tuleb vundament valada. Millalgi järgmisel nädalal siis.

Päeva lõpuks tuli välja, et liiva läheb siiski veidi veel vaja. Aga vahepeal tuleb Neo etteaste solgitorude näol, mis liiva sisse tuleb ära paigutada. Ja siis ahju toestamine, ülejäänud liiv ja penoplast maha.

Siin on tulevane vannituba, kanalisatsioon tuleb vedada sõlmest vasakule dušši, kraanikausi ja WC jaoks ja paremale kütteruumi põrandatrapi ja köögi kraanikausi jaoks. Üks toru läheb tulevikus ka otse üles teise korruse WCsse, aga selle paigaldamisega pole kiiret.

Maja kirjeldus ( II köide - sisevaade)

Jätkan väljavõtet 2015 kevadel arhitektile saadetud kirjast. Ja ei, ma ei viitsinud tookord enne piltide tegemist koristada. Ja ei, ma ei vabanda ette-taha, saate aru küll, selles majas elatakse.



See on tuulekoda tagaukse juures. Vasakul uks kööki.

Köök ukse juurest pildistatult. Kööki me oleme ise kõige rohkem muutnud. Enne oli otse ees seina keskel uks magamistuppa, me panime selle kinni, et tööpinna jaoks ruumi teha. Suur söögilaud on kena küll, aga välisukse juures koguneb sinna peale kogu aeg igasugu kola ja tegelikult sööme me siin ainult hommikust. Pliidi kohal kuivavad riided kõige paremini (ja pole nende kuivatamiseks toas ka ühtki tagasihoidlikumat kohta võtta). Lisaks sellele on välisukse kõrval kraanikauss, mille töine seisukord nipsakama külalise kaameks võib võtta, esimene vaatepilt sisenejale võiks natuke leebem olla.

Köök pildistatud köögiakna juurest. See on tore nurk, seal on kraanikauss, nõudepesumasin ja nõudekapp kõrvuti. Väga mugav. Köögi suurim miinus on see, et pliit on kraanikausist kaugel. Kui kraanikausi juures toimetada ja samal ajal pliidil piim üle keeb ja keegi veel keset köögipõrandat oma pottide-pannidega mängib, nagu tavaliselt, siis ei jõua reageerida. Suurest toast paistab uks esikusse/trepikotta/Karli tuppa.



Natuke tume pilt köögist suure toa ukse poolt. Õue ukse juures seina peal on riidenagi. See on kahtlemata liiga väike, et kõiki õueriideid mahutada, enamasti on välisukse ees hunnikus veel igasugu saapaid, salle, kampsuneid ja kindaid, mida pole kuhugi panna.



Suur tuba köögiukse juurest. Siin me sööme. Külalised istuvad ka tavaliselt suure laua ääres, mitte diivani peal. Diivani jaoks on siin tegelikult vähe ruumi.



Veel üks pilt suurest toast köögiukse juurest. Raamatukapi taga elab Joonas.

Pilt suurest toast toa teisest nurgast. Klaveri kõrvalt läheb uks magamistuppa. Ahju kohal laes on rulookardin, mis vajaduse korral on ekraan, kust filmi vaadata.

Natuke kütmisest. Siin oli vahepeal paar väga külma talve, mis muutis meid päris pahuraks selle maja suhtes. Mõlemad Neoga käisime Tallinnas tööl ka, õhtul kütsime ahju ja pliiti, hommikul ärkasime kell kuus, kütsime ahju ja pliiti, läksime tööle ja koju tulles oli toas jälle 13 kraadi. Siis me võtsime ühest toa nurgast põranda lahti (selline põrand on, et väljas vundamendi sees on tuulutusavad, keldrit maja all pole). Põranda all on kümmekond sentimeetrit pussakaks vajunud saepuru ja mustast lauast aluspõrand. Ühesõnaga me oleme jõudnud selleni, et elamiseks tuleb 1) võtta kõik põrandad üles ja panna põranda alla korralik soojustuskiht; 2) paigaldada maaküte või mõni muu küttesüsteem, mille käitamiseks pole kohapeal täiskohaga kütjat vaja. Ilmselt on mõistlik põrandasse küttetorud panna, kui juba niikuinii põranda üles võtmiseks läheb. Lisaks sellele, kui raamatukapp veel tühi oli, sai seal magamistoa ukse ees põrandal hüpates kogu toapõranda märgatavalt kiikuma panna, mina ei tea, kuidas see põrand toestatud on ja mis seisus ta tegelikult altpoolt vaadates olla võiks.
Ahi iseenesest on hea asi. Misiganes muu küttesüsteem vajab elektrit ja elektrivabasid öid-päevi ikka tuleb ette suurema tuulega.



Pilt Joonase kapitagusest.



Pilt suurest toast pildistatud klaveri kõrvalt. Paistab Karli toa uks koos väikese koridoriaknaga.



Pilt magamistoast ahju taga.



Pilt Karli toa koridori-osast. Paremal lükanduks vannituppa. Otse ees väike koridoriaken. (selle koha peal oli algselt kuivkäimla.) Vasakul riiul, mis ka siin ruumijagajana töötab.

Karl magab seal üleval. Voodi all diivani taga on kardinaga varjatud uks verandale, kus on tänavapoolne välisuks. Meil pole variantigi, et külaline esiukse taha ilmuks ja me hakkaks teda sealt sisse laskma :D. Viimati läks trepp siit üles pööningule. Trepp sai alguse akna alt, varjas osa aknast ja suundus üles paremale. Laes on auk ka selleks, praegu luugiga suletud. Mulle see trepi asukoht perspektiivselt ei meeldi.Trepp otsaseinas raiskaks ära ühe kahest teise korruse olemasolevast aknast, mida ei saaks siis toaaknana kasutada.

Pilt Karli diivanilt köögi suunas.

Veranda. Kommentaarid mittevajalikud. Riidekotid on paigutatud vastavalt katse-eksituse meetodile kohtadesse, kus teadaolevalt katus ei leki. Riskibisnis…

Veel üks õudne pilt verandast seestpoolt. See on siis see härraste-uks. Hea, et härrasrahvas pole ammu külla tahtnud tulla...

See on meie tilluke pesuruum, pildistatud ukse juurest.

Sellega on meie maja algseisu kirjeldamine ühel pool. Järgmiste postitustega tahaksin jõuda projekteerimiseni.

Miks me seda teeme?

Kõik sai alguse sellest, et me kolisime. Meid oli neli. Poisid hakkasid kooliikka jõudma ja Neo vana kool väikeses maa-asulas tundus hea valikuna. Lisaks sellele langes meie rüppe Neo lapsepõlvekodu. Rahaliste vahenditega meil laiata polnud ja maja oli elamiskõlbulik, nii et kolisimegi lihtsalt sisse. Üht-teist tuli siiski kõpitseda. Köögimööblit polnud, magamistoa uks sai köögi tööpinna huvides elutuppa tõstetud ja WC/dušširuumi eluohtlik elektri-põrandaküte veeradiaatoriga asendatud.

Aastad möödusid, Karl läks kooli, meie kütsime hommikul ahju-pliidi, sõitsime tööle ja poiss istus jopega kodus, kuni vanemad töölt tulid ja ahju uuesti küdema panid. Emake loodus kinkis meile esimestel aastatel rängalt lumised ja pakaselised talved. Midagi oli vaja ette võtta, aga me oleme laisad ja ettevaatlikud tegelased. Esivanemad on meie alevikumaja paigutanud millegipärast krundi edelanurka, lõunapoolsed aknad vaatavad naabrite inetut kuuriseina ja läänepoolsetesse akendesse piiluvad tänaval jalutajad. Esimene valik oli buldooser ja tuttuus pakettmaja. Hakkasime projekte sirgeldama ja kavandama. Avastasime, et oleme märkamatult omaks võtnud oma kuuekümnendatel ehitatud tüüpmaja ruumiplaneeringu ning joonistame muudkui sedasama maja, milles me juba elame.

Sündis meie kolmas poeg ja Joonas läks samal aastal esimesse klassi.  Mina, kodune ema, võtsin kütja kohustused enda õlule ja ka talved sattusid edaspidi pigem rohelised. Papist ja muudest naturaalsetest materjalidest ehitatud majake rõõmustas meid tervisliku sisekliimaga, lapsed olid terved ja rõõmsad ja meil polnud kuhugi kiiret. Ja ma hakkasin järjest enam mõistma, et kui minu ökosüda veel kuidagi andestaks endale uue maja ehitamise, kasutades rahakoti survel peamiselt tänapäevaseid levinud kunstmaterjale, ei suudaks ma endale kuidagi andestada vanavanemate ehitatud maja uppi lükkamist. Ma lihtsalt ei ole selline, kes viskaks ära asju, mis töötavad. Mis puudutab aga maja puudusi, näiteks päikesepoolse terrassi ja eluruumidest aia poole avanevate vaadete puudumist, siis need on lihtsalt asjad, millega tuleb kohaneda. Inimesed on nutikad ja leiavad ikka lahendusi, nii ka meie.

Poisid kasvasid suuremaks ja meie perre sündis esimene tütar. Meie pere oli nüüd kuueliikmeline. Kuigi häid lambaid mahub palju ühte lauta, tundub millalgi laste puberteediea alguses või keskpaigas, et neid hea-lamba-päevi jääb järjest vähemaks. Ma olen kindlalt veendunud, et lapsed ei vaja palju omaette olemise ruumi ja pere peaks suuremalt jaolt üheskoos aega veetma. Kuuekümne ruutmeetrises majakeses suutsime me siiski kahele suuremale poisile oma isikliku nurgakese eraldada ja koolitööde tegemiseks sobis vähemalt esialgu väga hästi suur söögilaud. Aga lapsed kasvavad ja leidlikkusel on piirid, pealegi tahab ka kütja kunagi päris tööd tegema minna. Mugavus võitleb laiskusega. Ja seepärast me renoveerimegi.