Sisukas nädalavahetus

Minu isa sünnipäev on juuni algul. Ta on alati olnud mees, kes sugulased aiapeole kutsub ja juuni alguse sõbralikud ilmad on selleks ka enamasti väga sobilikud. Selline mitteametlik suguvõsakokkutulek. Seekord isa ütles, et tema tahaks oma sünnipäeva puhul talgud korraldada meie juures. Nii tore ju!

Isa sai pühapäeval 84 aastaseks. Ta on muidugi pensionär ja käib meil tihtipeale ehituse peal abiks. Ise ta küll kurdab, et jaksab ainult veerandi mehe tööd teha, aga see on puha tagasihoidlikkus. Ta on ehitanud garderoobi kapipõhja ja pannud paika alumisel korrusel kõik ukse- ja põrandaliistud. Mõõtnud, eerungisse lõiganud ja ära värvinud ka. Teise korruse laelauad on kõik tema värvitud, no neid on ikka tohutu hulk ja värvida on neid tulnud niimoodi pisitasa ja jupphaaval, sest ladustamispinda on nappinud. Nüüd nikerdas ta ammu edasilükatud trepialuse kallal. Meie esimese korruse vannituba on senini suhteliselt läbinähtav olnud. No see läbinähtavus on küll mõningast pingutust nõudnud. Et midagi näha, tuleb kaevuda läbi trepi alla kuhjatud ehitusmaterjalide, tööriistade ja mänguasjade segapusa, millel on muideks kõigile segapusadele iseloomulik imeline sisemine loogika. Ma võin unepealt ütelda, mis tapeedirull seal kõige all vedeleb ja millises kilekotis on aurutõkketeibi ülejääk koos kääridega. Neo läheb ülima loogikaga sealt tüübleid võtma. Ja lapsed tõmbavad sellest kuhjast välja nukuvankreid, transformereid ja küülikuid, jah küülikuid ka. Nii et, isa meisterdas trepi alla riiuliraami, pani heliisolatsiooniks villa ja nokitses põhjalikult riiulist ülejäänud kolmnurkade kallal, mis tuleb plaadiga katta ja tapeetida. Kuna ta teeb tööd tasapisi, siis on osa tööst veel tegemata ja osa juba usinasti kasutusele võetud, nii et lõpptulemuse pilte annab veel oodata.

Parempoolne kolmnurk saab salaukse ja ülemine kolmnurk kaetakse tapeediga. 

Kadrile sokutasin talgutööks oma lemmiku feil-projekti, mis on seotud vanade põrandalaudadega. Need said suhteliselt suurte tükkidena üles kistud. Kuna siis veel ladustamisruumi jätkus, veetsid nad talve kuivas kuuris. Nüüd tuleb need hästi hoitud kullakesed muidugi kasutusele võtta. Minu väiksed osavad villidega pihud on neist naelad välja kiskund. Kadri tööks sai kuuma soodaveega vana värv maha pesta. Ja, noh, et.. jah, ega see asi nii lihtne ikka ei ole.

Kadri loodetavasti väga end nurjumisest nörritada ei lasknud. Päike paistis ja õunapuu all oli kena olla. Lohutuseks niipalju, et samamoodi nurjus meie hilisem liivapritsi-katse, survepesuri-katse ning isegi "liiv pluss vesi pluss küürimishari" - katse. Lõpuks, kui ma juba mõtlesin, et võtku see ja teine neid kurjavaimu laudu ja ma nad südametäiega muru sisse vihmale uhta ja päiksele pleekida jätsin, hakkas värv üsna iseenesest pragunema ja kooruma. Säh sulle soo.

Kadri teeb oma tänamatut tööd. 

Samal ajal tegelesid Neo ja Morpheus teisel korrusel sellega, mis põrandapanekust veel tegemata oli jäänud. Mõõtsid ja saagisid ja tarisid OSB plaate, sättisid, uuristasid ja lõikusid Tycroc plaati wc jaoks, väänasid viimase küttetoru paika ja panid kogu korruse torustikule ööks 4 atmosfääri rõhku sisse. Pidas küll. Pealegi võttis Morpheuse pere kätte ja asustas meie teise korruse, sest nad ööbisid seal. Nii et, ametlikult, meil on nüüd teine korrus mitte mingi pööning.

Pühapäeval oli meil Neoga hoog sees ja panime paarile vaheseinale ka karkassi püsti. See hakkab juba maja nägu minema. 

Põrand laotub

Me teeme nüüd teisele korrusele põrandat. Neol jõudis talade loodimisest sammal selga kasvada, aga siis saabus õnneks küttetoru ja sai veidi vaheldust.

 Loodisime talade peale 600 sammuga 45*45 prussid. Ühes toas olid talad trepi nullnivoost niipalju kõrgemad, et me otsustasime selle toa lävele 3cm astme teha. Ja mõnelpool oli talade vahe ligi 120 cm, nii et 600 samm laagivaheks tundus suur, sinna sai siis vahele 95*45 pruss pandud, et põrand vähem õõtsuks. Igatahes on see töö nüüd tehtud. Olgu, vetsupõrandale tuleb veel mõni lisalaag panna. Sinna tuleb keraamiline plaat põrandale ja kuidagi ei tahaks pragusid. Aga üldiselt ikkagi, tehtud! 

Pildil ongi vetsupõrand. Selle saepuru sees tuleb veel tuhnida ja sobrada, et alt vannitoast vajalikud torud vedada.

Kui üks ots majast looditud sai, hakkasime põrandapanekut katsetama. Esimese toa tegime ühe päevaga. Neo ja mina ja Karl. Tegimegi tema tuba. Põrandapanekuks tuli esiteks mõõta ja arvutada. Ja siis otsustada, milline samm torule valida, et teada, kuhu see toru lõpuks välja jõuab selle sammuga. Vedasime toru otsa sõlme juurest laagide alt läbi toapõrandani ja hakkasime otsast minema. Töö käigus selgus, et arvutuslikust 28 cm sammust saab reaalses ebatäiuslike saelaudade maailmas kiiresti 29 ja põrandale puhvriks jäetud sentimeetrid kaovad kut mutiauku, nii et kogu sellest hoolikast arvutustööst oli meil sama palju kasu, kui kurel kunsthammastest. Lõpuks tuli ikka veidi sammu venitada, et uuesti rööpasse saada.

Laagide peal hõre laudis 120*20 lauast, siis plekk, siis toru. 

Kui laud sai maha, siis tuli laudade vahele plekk panna ja siis pleki soontesse torud. Viimaks soonega põranda OSB kogu selle kaadervärgi peale. Aga see töö pole poisikestele, oh ei, see on midagi hirmsat, kui palju üks OSB plaat kaalub. Kolmekesi vinnasime neid plaate. Ja siis puhkasime ja vinnasime edasi. Ainsaks plussiks see, et OSB ei pudise ega tolma, nagu see (ökk-ökk) kipsplaat, millega enam-vähem järgmise asjana vaheseinte kallale tuleb minna.

Sellel pildil on lisaks Karli toale ka trepihalli põrand pea-aegu tehtud. 

Nüüd näib meie vana pööning igatahes juba enneolematult elamiskõlbulik. Eelmise nädalavahetuse auahne plaan nägi ette, et kogu põrand saab tehtud. Õnneks tuli õigel hetkel meelde, et ka küttetorud tuleb alumise korrusega ühendada ja seda enne põranda valmimist. Muidu olekski äkki juba valmis. (Ei, tegelikult lihtsalt ei jaksanud rohkem teha, aga väsimuse korral on hea ettekääne ikka abiks.) Pealegi ei saa ju kogu aja toas ka olla selliste ilmadega. Sõstrapõõsas laiavad võililled, nii et naabrid ei ütle varsti mulle enam teregi. Ja maa vajab vett, eesotsas külvatud muruga ja vett ei ole, kui Neo kaevu pumpa korda ei tee. Sellegipoolest on teise korruse põrandast enamus tehtud ja see kõik näeb väga hea välja! 

Tundub, et asi susiseb

Ega ilma asjata ei öelda, et kõige pimedam on enne koitu. Kolmapäeval oli mul ees ammuplaneeritud teatriskäik, pealegi sadas, nii et kuigi ma lastele lubasin, et näeb nii elevanti kui kopterit, jäime me mõlemast vaatepildist siiski ilma. Betoonilödistamise ja silumise vahele jääval ajal lipsasin siiski läbi ja tegin mõned jäljed pildid.

Duššinurga jaoks pandi betooni sisse selline raam.

Köögiaknast tehtud pilt. Täitsa lõpp, kõik on betooni täis, nii äge!

Järgmisel päeval juba astusin sellele pinnale. Väike samm inimese jaoks, aga milline tunne! Ei olegi enam pommiauku.

Meie, kes me pole erilised tabelipidajad, üritame nüüd kuidagiviisi välja nuputada, mismoodi oleks kõige arukam edasi toimetada. Prioriteedid, prioriteedid. Kätte saadud laenuraha tuleb majja panna viisil, et kinnisvarahindaja meie putkat hinnalisemaks pidama hakkaks. Jah, järgmisena tuleb katus!

Venib, aga ei ole näts

Üks mu sõber küsis mõni nädal tagasi, et kuidas remont läheb ja kas oleme graafikus. Ja mina vastasin rõõmsasti, et graafikus ikka, ilusti graafikus. Võiks öelda, et praeguseks oleme ikka kaks nädalat graafikust maas. Kuigi, ega meil tegelikult õiget graafikut ei olegi. Rohkem selline soovunelm, et mis ajal midagi teha võiks.

Venima kipuvad need meie põrandad. Meil oli väikestviisi plaan jaanipäeva ajal molutada ja põrandate tahenemist oodata. Venivad põrandad ei kõla eriti hästi, ega? Põrand venib. Noh, nagu öeldud, sai ahjualune täis valatud ja põrandafirmal on vabad käed. Aga paistab, et vaba aega neil pole. Nädala eest sai lepitud, et valupäev on 10 või 11. Täna sai valupäev kolmapäevale ümber tehtud. Ehk siis, susi mind söögu, kui kolmapäeva õhtuks põrandal betoon ei uju. Esmaspäeval tuleb küttetorude vedamine ja praegune seis on selline, nagu allpool oleval pildil.

Liiv, EPS 100 150, etüleenkile ja raudvõre.

Raha saime. Jälle üks venimise teema. See on selline pikk jutt ja vaja kohe kaugelt alustada. Esitasime laenutaotluse kolme erinevasse panka. Tegime veebipõhiselt panga etteantud vormide järgi ja see oli üks suur töö. Sest iga pank küsis andmeid oma vormil ja oma täpsusega. Lemmikmeelelahutus blanketitäitjatele. Igaüks neist küsis meie kontoväljavõtteid, kinnisvara hindamisakti, tehtavate tööde plaani ja maksumust, võimalusel koos pakkumistega.

Üks pankadest vaatas meie kinnisvara hindamise akti, vaatas meie projekti ja ütles kohe, et nemad osalise renoveerimise jaoks laenu ei väljasta - täielikku renoveerimist sellele kinnisvarale pandav hüpoteek ei võimalda - vaja oleks lisatagatist. Seda meil ei ole. Oli meeldiv ja nägemist, Nordea!

Edasi jäid meid lõa otsas hoidma kaks panka -  minu kodupank ja Neo kodupank. Mõlemad olid jätkuvalt lootustandvad oma tagasisides, me hakkasime töödega pihta, arvestades, et vajadusel saaksime säästudega vähemasti nullseisu taastada. Kinnisvarahindamise teine akt, mille me saime pärast põrandate üleskiskumist, andis esialgu taotletavale laenusummale paraja põntsu. Meil paluti teha kalkulatsioon ümber arvestusega, et tehtavate tööde maksumus ei ületaks 80% kinnisvara hinnast. Selle kalkulatsiooni saatsime pangale. Minu kodupank saatis Neole vastuseks kirja, millest mina lugesin välja läbi lillede öeldud laenutaotlusest keeldumise otsuse:

"Palun kirjeldage mulle veidi täpsemalt ka seda, millised tööd olete plaaninud ise ära teha, millised oskused Teil selleks on ja millise aja jooksul? Arvestage palun ka asjaoluga, et kõik ehitusprojektis toodud tööd peavad saama tehtud aasta jooksul alates laenu saamisest ja peate ka oma põhitööl käima.

Kas olete kalkulatsioon juba ka üle täpsustanud võrreldes mulle esialgu saadetud tabeliga? Hea oleks, kui saaksite kasutada meie vormi (lisan uuesti manusesse) või ehitajate hinnapakkumisi kõikide tööde ja materjalide puhul."

Seni oli kirjavahetus ja telefonikõned pangaga peamiselt Neo õlul ja ta vastas kirjadele endale omaselt väga napisõnaliselt - kui küsimus vähegi võimaldas, siis öeldes jah või ei. Selle kirja peale saime me igatahes vihaseks. No on siis vaja inimesi nädalate viisi jõnksutada, seda ja teist küsida ja siis lõpuks kohelda nagu lapsi. Vastuse kirjutasin mina, arvate et napisõnaliselt? No ei!

Laenupakkumise nad meile tegid. Selle tingimused erinesid konkurendi omadest küll õige vähe, aga otsus sai konkurendi kasuks langetatud. Nii et vaatame nüüd imestusega oma kontoseisu ja teame, mida see k seal numbrite järel tähendab.

Ulme ja fantaasia

Vahepeal oli jaanipäev. Ebatavaliselt aga arusaadavatel põhjustel jätsime me suguvõsa peo sel aastal majutamata. Täitsa kurb kohe. Mulle väga meeldib jaanipäeva kodus pidada. Sõitsime siis ise ka jaanipäevaks kodust ära ja ega see ehitustempole muidugi midagi juurde ei andnud.

Hetkel ootame oma põranda taga. Liiv on maas ja seintest ja teiselt korruselt tuleva saepuruga eriti selle otsas pudistada ei tahaks, nii et, jah, ootame. Ega polekski jaanipäevaajal midagi muud teha saanud, kanalisatsioon sai juba nädal tagasi liiva sisse veetud ja veetoru otsapidi tehnoruumi toodud. Neo ajas pikkamisi õuest kanalisatsioonikaevu juurest auku kinni ja mina sorisin pööningul olevat kola, kui pühapäeval kohapeal käisime. Teisel rindel on pangakõnelused lõpusirgele jõudmas, see on pikk jutt ja jääb teiseks korraks.

Ulmevaldkonda kuulub meie hõljukahi. See on ka asi, mille pärast põranda valmimine on veninud. Esialgu lubasid põrandamehed ahju ise toestada. Aga iga kingsepp jäägu oma liistude juurde on vana tõde, mille juurde jõudsid nad kahepäevase punnimise järel. Nad kruvisid ahjule neli metalltuge alla ja toestasid need ühelt poolt valatud plaadile, teiselt poolt klotsidele ja.... siis ütlesid, et nemad enam ei mängi. Igaks juhuks.

Helistasime mehele, kes meil juba varemgi käis ja seinade niiskusisolatsiooni vahetas. Ta lasi end küll paar päeva oodata aga siis tuli kokkulepitud päeval kohale, nõudis omale 20 kotti betoonisegu, valas ahjule vundamendi ja korras. Ahi. Ei. Hõlju. Enam.

Ahi ei hõlju, ahi ujub. :)

Täna sebivad põrandamehed jälle majas ja tegelevad oma liistudega - kärutavad liiva siia-sinna, piuksutavad nivelliiriga, põristavad tihendajaga ja laotavad penoplasti. 

Fantaasiavaldkonda kuulub vannituba. See on enam-vähem järgmine asi, millega tuleks tegelema hakata, kui tahaks enne talve maja elamiskõlblikuks saada. Väga-väga raske on ette kujutada, mismoodi see ruum välja nägema hakkab, kui tal on seinad, põrand, uks ja mis kõige hullem, trepialune kaldlagi. Nii et selle ruumi kujundamine on tõeline ruubikukuubik.

Liivakastidisko

Tänast selle suve esimest põhjalikku vihmaladinat vaadates ei jõua ära rõõmustada, et eile sai enam-vähem kogu põrandate täitmiseks vajaminev liiv kena ja kuivana majja sisse aetud.

Lisaks vihmasajule oli täna ka koolivaheaja teine päev. Ma ei olegi veel otsustanud, kas ma peaksin selle üle hõiskama või halama. Minu jaoks tähendab koolivaheaeg seda, et lõunaks tuleb valmistada silmatorkavalt suurem hunnik toitu, sagedamini tuleb öelda: "pange telefonid ära ja minge õue" ja omavahelisi tülisid tuleb vahendada ühe tavapärase paari asemel kuue eri paari vahelt. Kuus pluss neli tegelikult, sest ma ise olen ka ju nagu mustlase püss. Variatsioone lisandub muidugi juurdegi, sest liidud ja vastasseisud on kiired tekkima ja kokku kukkuma. Aga see-eest sain ma täna suhteliselt rahuliku südamega lapsed hommikul omapäi tuppa jätta ja läbi vihmaladina jalgrattaga ehitust vaatama suunduda. Südamerahu oli muidugi selge enesepett, sest tagasijõudmise ajaks käis elutoas täiemõõduline padjasõda, õnneks pääsesid kõik siiski traumadeta, mõni heasüdamlik ingel lehvis kuskil ja hoidis hullema ära.

Eilsel kuumal ja kuival päeval käis liivakastitrall mitmel rindel. Põrandamehed saabusid keskpäevaks üheaegselt kalluriga. Neil oli kaasas kena linttransportöör, pinnasetihendaja, põnevalt piuksuv nivelliir, käru, ja loomulikult hulk labidaid-rehasid.

Selline nutikas masin, liiv läheb meie kitsast aknast sisse, nii et lust vaadata. Ja rõhk siin on sõnal 'vaadata'.

Meie jõnglased avastasid õhtusöögi eel meie ajutise eluaseme õuelt ka liivahunniku. Üks-kaks-kolm oli aastasele õekesele paar kühvlitäit pähe kallatud. Sellele järgnes riidlemine ja pühalik lubadus enam mitte kunagi mitte kellelegi liiva pähe panna. Pesamuna tuli emmega tuppa lauda katma ja liivakasti jäi kolmeaastasele seltsiks seitse aastat vanem vend. Njah, lühikokkuvõte oleks, et enne õhtusöögilauda istumist tuli mõlemal kõik hilbud ükshaaval liivast puhtaks raputada ja pead läbi harjata-pesta. Liiv oli juba kord eilse päeva peateema.

Kella poole kaheksa ajal õhtul käisime vaatamas, kuidas liivavedu majas edeneb. Kallurimees oli teise koorma veel toonud, aga enamus liivast oli juba sees. Ausalt öelda tundus meile, et me oleme seal lihtsalt jalus. Meie kolmeaastane, keda me viimasel ajal millegipärast härra Majoriks oleme hüüdma hakanud, tahtis väga vaadata kuidas töö käib ja meestega juttu teha. Nagu mõni päev varem niiskusisolatsiooni vahetamas käinud meestega, kellega ta päris semuks sai: "Töömehed, töömehed, tulge vaadake, siin on auk! Minu ISSI kaevas selle." Tahtsime koju minema hakata, et magama sättida ja hr Major küsis issilt, kas ta võib töömeestele minna ütlema, et öö tuleb. Neo vastas, et ütleme ikka lihtsalt head aega. Hr Major jalutas sisse ja teatas: "Head aega! Teate, ÖÖ tuleb!" No nagu need tülpinud nägudega tüübid poleks seda isegi märganud, eksole! :D

Liivahunnik elutoas. Tänaseks juba laiali veetud ja tihendatud. Hõljukahju lubasid põrandamehed samuti ise toestada, seepärast on veel mõned talad sees. Toestamiseks tuleb vundament valada. Millalgi järgmisel nädalal siis.

Päeva lõpuks tuli välja, et liiva läheb siiski veidi veel vaja. Aga vahepeal tuleb Neo etteaste solgitorude näol, mis liiva sisse tuleb ära paigutada. Ja siis ahju toestamine, ülejäänud liiv ja penoplast maha.

Siin on tulevane vannituba, kanalisatsioon tuleb vedada sõlmest vasakule dušši, kraanikausi ja WC jaoks ja paremale kütteruumi põrandatrapi ja köögi kraanikausi jaoks. Üks toru läheb tulevikus ka otse üles teise korruse WCsse, aga selle paigaldamisega pole kiiret.

Niiskusisolatsioon ja ahjualune

Ehitajatel on suveplaanid juba suuremas jaos tehtud ja suhteliselt keeruline on leida töömeest, kes ettenägematute tööde tegemiseks kohale tuleks. Nii siis seisis nelikümmend meetrit tõrvapappi ja nelikümmend meetrit sügavimmutatud 50x150 planku ja ootas nädalakese vaba töömeest. Sest Neo ütles, et tema seda tööd ei tee. Ta teeks seda muidu mitu kuud. Töö ise seisneb saagimises (mitte unustada pikki ja jämedaid naelu) ja urgitsemises, seejärel jupphaaval papp alla ja immutatud plangud sisse. Eile olid mehed terve päeva majas ja pärastlõunal, kui ma oma peenramaalt ära tulin, olid nad juba teise majanurga kallal.

Neo tegeleb torudega. Läbi vana lampkasti toome sisse tsentraalse vee. Seni olime liitunud küll kanalisatsiooniga, aga vesi tuli majja oma puurkaevust. Ka kanalisatsioon läheb edaspidi läbi lampkasti välja, seni väljus torustik majast läbi vundamendi õhutusava. Köögist ja kütteruumist pärinev torustik peab ületama või läbima maja keskel oleva tugiseina vundamenti. Loeme raamatuid ja joonistame skeeme.

Ka meie hõljukahjudega tuleb enne põrandameeste saabumist tegeleda. Majas on kümneaastane tellisahi, mida me tahame säilitada ja soemüüriga pioneerpliit, mis hetkel on küll lahti võetud (pliit siis, mitte soemüür), aga mida tahame tööle tagasi panna. Kõik kolm toetuvad mitte otse vaheseina vundamendile, nagu arvata võiks, vaid puittaladele.

Eriti üllatav on ahju juures see, et ka korralikult tehtud vaheseina vundamendil on just ahju alla jäetud tükk tühja maad. Võib-olla, et põrandaaluse tuulutamiseks peab vahevundamendis ava olema, aga ootamatu on see, et ava on jäetud ahju alla.

Ahju jaoks on põrandataladele rohkesti pisikesi vekseltalasid pandud, soemüür toetub mingil määral vaheseina vundamendile, aga ulatub ühest servast sellest üle. Ja pioneerpliit vist ka ei või seista otse liivapadjal-penoplastil-8cm paksusel betoonplaadil, vaid vajab tugevamat põhja.

Nii et huvitav on, seda peab ütlema.