Aiast

Jaanuari keskel jäi vihmasajule niipalju paus sisse, et sain valgel ajal õue ja tegin aiast mõne ilupildikese. See on nagu hoopis teine maailm. Kui oleks aega, seisaks lihtsalt kõrval ja hoiaks kahe käega peast kinni. Praeguseks on muidugi halastav pakane ja tuiskav lumi teinud oma töö ja olukord ei tundugi enam nii hull. Olgu need jaanuari keskpaiga fotod siis hoiatavaks meeldetuletuseks. See on seal lume all kõik olemas. Palju õnne ja ilusat kevadet, ütleb sulailm mõne aja pärast. Loodetavasti olen ma selleks ajaks veel reibas aiatööhuviline ja mul on juba ka mingi plaan.

Hea uudis on see, et palju hullemaks minna ei saa. 

Liiv on hea asi. Eks. Liiv ei ole vähemalt savimuda. 

Huvitav, et sel sügisel ei olnud meie aias sugugi mutte, kes oleksid muru rikkunud. Jälle hea uudis, mutid ei rikkunud muru ära, hahaaa!!! Millist muru, Hahahahhahaaa!

Minu hoolega laotud kiviaiast pool kukkus kraavi. Niuts.

Noh. Mida siin öelda on? Tabula rasa. Võta jäme pintsel ja hakka jooni tõmbama. 

Külalislahke sissepääs majja. Kalossidega külalised on teretulnud. Teised mingu röövigu mõnest laudast sobivad jalavarjud.

Üks harilik nädalavahetus

Reedel tapeetisin magamistoa seina. Sein ise jäi selline nagu vanasti oli, vingerdi-vongerdi ja lipa-lopa.

Kui läheb tapeetimiseks, siis ostke selline asjake. Teeb pool tööd ära. Ja paks pabertapeet varjab osavalt enamuse vinka-vonkadest seinas.

Oli selline sein. Näha on pehme tuuletõkke plaadi moodi papp, mis katab meil kõiki seinu ja mida me maha ei kisu. Ja seal on mingi viis eri tapeeti peal, millest enamuse ma siiski maha kiskusin. Ja kruntisin siis selle pehme seina laevärvi ja vee seguga. Sest mul oli juhtumisi värvirullialus likku pandud ja ma ei viitsinud mingit muud segu leiutama hakata.

Uus tapeet on seinas. Ülejäänud seinu kattis valge tapeet, mida ma ainult siit-sealt vanade jääkidega lappisin. Ja üks sein on nüüd selline lilleline. Tattaraa!

Mõõtsin, saagisin ja värvisin nädalavahetusel ka vannitoa laelauad. Karl aitas värvida. Punnlaud on lihtsalt suurepärane. Hakkasin lage otsast üles ka panema. See on lihtne. Nii tore!

Siit see lagi läheb. Keskele tuleb teravmeelne luugike, et saaks torusid piiluda ja kraane keerata. Hetkel paigaldamispaus, ootan lampe.

Laupäeval oli Morpheuse pere abiks. Mrs Morpheus ja miss Morpheus aitasid esiku seinalaudise lõpuni panna ja ära värvida. Punnlaud on lihtsalt suurepärane. Ma kordan ennast, ma tean. Ilus tuli.

Ilus pilt küll ei tulnud. Aga tegelikult on ilus. Prügist tuleb lihtsalt osata läbi vaadata. Ja redelist. Aga mitte laest. Katsuge mitte läbi vaadata laest! Mis on nähtamatu, sest ta on veel tegemata. Aga nüüd ma hakkan jälle pihta selle jutuga, mis veel tegemata on ja mitte sellest ma ei tahtnud kirjutada.

Morpheus saabus laupäeval vaskkaabli ja terasvarrastega. Kaevetööde kõrvalt tahtsime niksti-naksti ammuplaneeritud maanduse ära panna. Ja selleks palusime maaküttetoru paigaldama tulnud kopamehel jupi kraavi lahti jätta. Nii et maandus on nüüd paigas. Aga plaan lasta poistekarjal labidatega kraav kinni lükata oli natuke uljas.

Tegelikult oleks vaja buldooserit. Kas keegi teab kedagi, kes teab meiekandis kedagi, kellel oleks buldooserit? Sellist pisemat ja parimal juhul koos kopaga.

Mis puutub seda kaevetööde värki üldiselt, siis kui müügimehe väitel piisab kaevetööde lõppedes endise olukorra taastamiseks tavaliselt rehast, siis meie imelise mullastiku juures võin ma siin kümme reha pooleks murda, kümme meetrit kivimüüri laduda ja vähemalt kolm koormat mulda laiali kärutada, enne kui mingit asja saama hakkab, mis endise moodi on. Aga ega see muruplats polegi mu suur eesmärk, las niiduk konutab.

Ja kivimüürid mulle meeldivad. Pealegi mulle lihtsalt ko-hu-ta-valt meeldib neid ise laduda. Teist nii ägedat 3D puslet ilmas ei ole, nii tore, et kivid on omast käest võtta. Ja kogu selle pommiaugu juures on veel see pluss ka, et kohe tuleb talv ja loodetavasti lumi ja me ei pea seda mitu kuud vaatama.

Ole oma soovidega ettevaatlikum

Nonii. Valisime maaküttepakkumise välja. Maksime ettemaksu ära ja meile öeldi,  et meiega võetakse ühendust.  Paigaldusaeg umbes kuu aja pärast ja enne seda veel kaevetöö. Nädal läks mööda,  mina surusin suu kriipsukeseks ja helistasin aknafirmat meelde tuletades müügimehele, et teada anda, et meiega pole keegi ühendust võtnud. Vabandati (ahhaa, keegi oskab müügitööd!) ja lubati kohe tegeleda (ahhaa, keegi oskab seda väga hästi!)  ja veel samal päeval kindlasti ühendust võtta (meistriklass!).

Ja siis helistaski mulle kella nelja paiku mõnusa rahuliku kõnepruugiga ja tähtsa kõlaga ametinimetusega tegelane, kes küsis, kuidas meile kaevamiseks homne päev sobib. "Pt, pf, äp...., ööääämmm," ütlesin ma, nagu intelligentsele inimesele kohane. Ja mu silme eest jooksis läbi kogu see talimänguasjade hunnik, mille lapsed platsile vedasid koolivaheajal;  kõik lammutusjäägid, mida me kindlasti taaskasutada tahaks ja mis sealsamas vedelevad; hiiglaslik hunnik lõkkeasemel, mida vihmaste ilmadega põlema pole saanud; kõik need põõsad ja püsililled, mida ma veel päästa oleks soovinud ja viimaks meie vana autoront, mis pole kolm aastat kohalt liikunud ja mis seisab apsaluutselt vales kohas (sellised rondid seisavad muidugi ALATI vales kohas, kui nad juba seisavad, aga mis sellest rääkida).

Võtsin veidi mõtteaega. Õnneks on Mammi külas, nii et hülgasin oma väetid lapsukesed ja ajasin suure aplombiga maast lahti selle üldse mitte väeti, kes väsinuna koolist koju oli jõudnud. Kummikud ja kindad ja maja peale! Mis sellest, et kottpime. Otsisime käsikaudu lume alt kõik mänguasjad kokku, tõstsime taaskasutatava sodi ümber ja noorkotkahakatis sai isegi lõkke põlema. On mul ikka poeg!

Siis käisime Mammi tehtud õhtusööki söömas ja pärast seda tulin töölt tulnud Neoga tagasi. Kuuvalgel ööl lükkasime üheskoos autorondi põõsasse, kes nüüd laternaposti taga varitseb nagu liputaja. Ja iga vana õunapuu (kuhu alla kaevama niikuinii ei saa minna) sai endale omaenda prahihunniku. Ja Mammi samal ajal pani lapsed magama.

Hommikul oli kopp kohal. Palusin hardalt õunapuud ellu jätta ja nüüd istun toas, olles tänulik, et ma ühestki aknast aeda ei näe.  Sest üks õunapuu on vist juba läinud. Ja ma otsustasin, et nutan pärast kõigi asjade pärast ühe korraga.  Sest see asi tuleb ära teha.

Nii et töö käib. 

Nüüd me tõesti renoveerime

Nädala algusest alates on katusevahetus käinud. Neol algas puhkus ka, selliseid 14tunniseid tööpäevi tal tööajal küll ei ole. Puhkus, jah? See-eest on abiks kratt Jaan koos oma käsilastega.

Praegu igatahes ei saa küll enam öelda, et ah, kolisime kodust välja, sest teeme seal põrandaid. No esiteks on põrandad nüüd tehtud, aga meie remondiprojekt on nipet-näpet-sisetöödest jõudnud edasi. Palun, vaadake pilte.

Esmaspäevane pilt. Kui mina ennelõunal lastega maja juurde jõudsin, siis

1. Sadas ladinal.
2. Õuel ja majakatusel oli 5 ligemärga meest, kes meeleheitlikult katusele koormakilesid lipp-lipi-peal lapitasid.
3. Seejärel oli tööpäev läbi, sest pool katust oli maas, vihma ladistas ja koorem ehitusmaterjaliga pidi alles pärastlõunaks saabuma.

Ja mina tegin lõkke üles, sest vana punaseks võõbatud eterniidi all oli korralik kiht laastu. Kui te lähima nädala jooksul kohtate kedagi, kes enda juustes lõkkeõhtute romantilist hõngu kannab, siis olen see mina. Ja see tuhahunnik sealt lõkkest läheb pärast sirgelt metallikokkuostu. Meeletu hulk naelu. Mind täitsa huvitaks, kumb sellest massist rohkem kaalub, kas purukuivad pilpad või raud.

Teisipäev. Katuse sarikad on juba ära rihitud, selleks kasutati piuksuvat nivelliiri, samasugust nutikat riistapuud nagu põrandameestel oli. Põhjapoolne katuseharja ots oli juppmaad madalam. Huvitav, sest näiteks põrandal veeresid pliiatsid ennevanasti just lõunapoolse seina äärde. Aga nagu ehitaja Kalle ütles, ega see pole kehvasti ehitatud maja, vanasti ei osatud sellisest nivelliirist lihtsalt undki näha. Igatahes on iga vana sarika kõrval nüüd teine, loodi seatud sarikas.

Ilus ilm katusetöö tegemiseks. Sarikate peale on pandud tuuletõkkeplaat, selle peale distantsliist ja nüüd veetakse hingavat kilet. 

Ikka veel see ilusa ilmaga teisipäev. Väike sadu kõrvitsa suuruste vihmapiiskadega peletas varju alla katusetiimi, kustutas lõkke ja moodustas õuele vaimustavaid lompe. Pildile on jäänud kõhklev lompikargaja. Kummikud tundusid päikesepaistelisel hommikul emme jaoks selgelt liig, kuid nüüd pidin ma lapse jonnakale ettenägelikkusele au andma. Heh, õhtul enne autosse istumist tuli kummikud muidugi ilusti veest tühjaks valada, aga see selleks, suveaeg.

Katuse idapoolne külg sai teisipäeva õhtuks praktiliselt korda, no plekk välja arvata, ja kolmapäeval oli plaan asuda läänepoolse külje kallale. Kuidas palkoniga jääb, see jääb nüüd ette, öeldi meile. Nii et Neo ja Karl ronisid katusele ja hakkasid ka lammutama.

Kui mina kolmapäeva hommikul kohale jõudsin, oli eterniit läänepoolselt katuselt juba läinud.

Selline on idapoolne katuseviil, ilusti valmis ja ootab plekki.

Ja läänepoolne katuseviil kolmapäeva õhtuks. Veranda on veel püsti. Samuti seisab imeline roniroos nimega Lykkefund, kes end just nüüdsama hoogsalt õitsema sätib.

Neljapäeva võib võtta kokku sõnaga "Tattarattattaaa!" Peategelaseks kahtlemata väsimatu kratt Jaan. Instrumentideks teemantlõikur ja piikvasar. Katusemehed tegid ka midagi. Pildi tegemise ajaks on läinud pool verandat ja kahjuks ka pool Lykkesundi.

Mina koos käsilane L-ga peitsisime tuulekastilauad ära. Et te teaks, tuulekastilaua ja igasuguse muu voodrilaua parempoolne külg on see karedam, peensaetud külg ja pahempoolne siidiselt sile hööveldatud külg. Sest välistingimustes püsib värv saetud laua peal palju paremini. Mina ei teadnud enne kui ehitaja Heikki ütles. Õigel ajal ütles.

Reedel tehtud pilt. Hüvasti, väike kasutu veranda, sa elasid ausa elu, poolitades oma küljega elutoast avanevat vaadet, määndades kõike, mida rumal inimene arvas heaks su lekkiva katuse alla tuua ja ajades segadusse võõraid, kes su treppi maja peatrepiks arvasid, mida ta küll eales ei olnud ja kelle üle sa oma pooleks kukkunud uksest suuga rõõmsasti irvitada said. Lapsed ei unusta neid vanade Tähekeste virnu, mida sompus ilmadega su kolahunnikutesse mattudes üle lugeda sai, trotsides kohati läbivajunud põrandat, ämblikke ja kõrvaharke. 

Joonas meenutas veranda mälestuseks ühe Tähekesest pärineva anekdoodi:

Langevarjur hüppab esimest korda elus lennukist alla ja hüüab raadiosaatjast lendurile:

"See on nii-i ÄGE! Ma näen inimesi, nad on nagu sipelga-ad!"

Lendur hüüab vastu: "Tõmba ometi nöörist, need ongi sipelgad!"

Venib, aga ei ole näts

Üks mu sõber küsis mõni nädal tagasi, et kuidas remont läheb ja kas oleme graafikus. Ja mina vastasin rõõmsasti, et graafikus ikka, ilusti graafikus. Võiks öelda, et praeguseks oleme ikka kaks nädalat graafikust maas. Kuigi, ega meil tegelikult õiget graafikut ei olegi. Rohkem selline soovunelm, et mis ajal midagi teha võiks.

Venima kipuvad need meie põrandad. Meil oli väikestviisi plaan jaanipäeva ajal molutada ja põrandate tahenemist oodata. Venivad põrandad ei kõla eriti hästi, ega? Põrand venib. Noh, nagu öeldud, sai ahjualune täis valatud ja põrandafirmal on vabad käed. Aga paistab, et vaba aega neil pole. Nädala eest sai lepitud, et valupäev on 10 või 11. Täna sai valupäev kolmapäevale ümber tehtud. Ehk siis, susi mind söögu, kui kolmapäeva õhtuks põrandal betoon ei uju. Esmaspäeval tuleb küttetorude vedamine ja praegune seis on selline, nagu allpool oleval pildil.

Liiv, EPS 100 150, etüleenkile ja raudvõre.

Raha saime. Jälle üks venimise teema. See on selline pikk jutt ja vaja kohe kaugelt alustada. Esitasime laenutaotluse kolme erinevasse panka. Tegime veebipõhiselt panga etteantud vormide järgi ja see oli üks suur töö. Sest iga pank küsis andmeid oma vormil ja oma täpsusega. Lemmikmeelelahutus blanketitäitjatele. Igaüks neist küsis meie kontoväljavõtteid, kinnisvara hindamisakti, tehtavate tööde plaani ja maksumust, võimalusel koos pakkumistega.

Üks pankadest vaatas meie kinnisvara hindamise akti, vaatas meie projekti ja ütles kohe, et nemad osalise renoveerimise jaoks laenu ei väljasta - täielikku renoveerimist sellele kinnisvarale pandav hüpoteek ei võimalda - vaja oleks lisatagatist. Seda meil ei ole. Oli meeldiv ja nägemist, Nordea!

Edasi jäid meid lõa otsas hoidma kaks panka -  minu kodupank ja Neo kodupank. Mõlemad olid jätkuvalt lootustandvad oma tagasisides, me hakkasime töödega pihta, arvestades, et vajadusel saaksime säästudega vähemasti nullseisu taastada. Kinnisvarahindamise teine akt, mille me saime pärast põrandate üleskiskumist, andis esialgu taotletavale laenusummale paraja põntsu. Meil paluti teha kalkulatsioon ümber arvestusega, et tehtavate tööde maksumus ei ületaks 80% kinnisvara hinnast. Selle kalkulatsiooni saatsime pangale. Minu kodupank saatis Neole vastuseks kirja, millest mina lugesin välja läbi lillede öeldud laenutaotlusest keeldumise otsuse:

"Palun kirjeldage mulle veidi täpsemalt ka seda, millised tööd olete plaaninud ise ära teha, millised oskused Teil selleks on ja millise aja jooksul? Arvestage palun ka asjaoluga, et kõik ehitusprojektis toodud tööd peavad saama tehtud aasta jooksul alates laenu saamisest ja peate ka oma põhitööl käima.

Kas olete kalkulatsioon juba ka üle täpsustanud võrreldes mulle esialgu saadetud tabeliga? Hea oleks, kui saaksite kasutada meie vormi (lisan uuesti manusesse) või ehitajate hinnapakkumisi kõikide tööde ja materjalide puhul."

Seni oli kirjavahetus ja telefonikõned pangaga peamiselt Neo õlul ja ta vastas kirjadele endale omaselt väga napisõnaliselt - kui küsimus vähegi võimaldas, siis öeldes jah või ei. Selle kirja peale saime me igatahes vihaseks. No on siis vaja inimesi nädalate viisi jõnksutada, seda ja teist küsida ja siis lõpuks kohelda nagu lapsi. Vastuse kirjutasin mina, arvate et napisõnaliselt? No ei!

Laenupakkumise nad meile tegid. Selle tingimused erinesid konkurendi omadest küll õige vähe, aga otsus sai konkurendi kasuks langetatud. Nii et vaatame nüüd imestusega oma kontoseisu ja teame, mida see k seal numbrite järel tähendab.

Ulme ja fantaasia

Vahepeal oli jaanipäev. Ebatavaliselt aga arusaadavatel põhjustel jätsime me suguvõsa peo sel aastal majutamata. Täitsa kurb kohe. Mulle väga meeldib jaanipäeva kodus pidada. Sõitsime siis ise ka jaanipäevaks kodust ära ja ega see ehitustempole muidugi midagi juurde ei andnud.

Hetkel ootame oma põranda taga. Liiv on maas ja seintest ja teiselt korruselt tuleva saepuruga eriti selle otsas pudistada ei tahaks, nii et, jah, ootame. Ega polekski jaanipäevaajal midagi muud teha saanud, kanalisatsioon sai juba nädal tagasi liiva sisse veetud ja veetoru otsapidi tehnoruumi toodud. Neo ajas pikkamisi õuest kanalisatsioonikaevu juurest auku kinni ja mina sorisin pööningul olevat kola, kui pühapäeval kohapeal käisime. Teisel rindel on pangakõnelused lõpusirgele jõudmas, see on pikk jutt ja jääb teiseks korraks.

Ulmevaldkonda kuulub meie hõljukahi. See on ka asi, mille pärast põranda valmimine on veninud. Esialgu lubasid põrandamehed ahju ise toestada. Aga iga kingsepp jäägu oma liistude juurde on vana tõde, mille juurde jõudsid nad kahepäevase punnimise järel. Nad kruvisid ahjule neli metalltuge alla ja toestasid need ühelt poolt valatud plaadile, teiselt poolt klotsidele ja.... siis ütlesid, et nemad enam ei mängi. Igaks juhuks.

Helistasime mehele, kes meil juba varemgi käis ja seinade niiskusisolatsiooni vahetas. Ta lasi end küll paar päeva oodata aga siis tuli kokkulepitud päeval kohale, nõudis omale 20 kotti betoonisegu, valas ahjule vundamendi ja korras. Ahi. Ei. Hõlju. Enam.

Ahi ei hõlju, ahi ujub. :)

Täna sebivad põrandamehed jälle majas ja tegelevad oma liistudega - kärutavad liiva siia-sinna, piuksutavad nivelliiriga, põristavad tihendajaga ja laotavad penoplasti. 

Fantaasiavaldkonda kuulub vannituba. See on enam-vähem järgmine asi, millega tuleks tegelema hakata, kui tahaks enne talve maja elamiskõlblikuks saada. Väga-väga raske on ette kujutada, mismoodi see ruum välja nägema hakkab, kui tal on seinad, põrand, uks ja mis kõige hullem, trepialune kaldlagi. Nii et selle ruumi kujundamine on tõeline ruubikukuubik.

Liivakastidisko

Tänast selle suve esimest põhjalikku vihmaladinat vaadates ei jõua ära rõõmustada, et eile sai enam-vähem kogu põrandate täitmiseks vajaminev liiv kena ja kuivana majja sisse aetud.

Lisaks vihmasajule oli täna ka koolivaheaja teine päev. Ma ei olegi veel otsustanud, kas ma peaksin selle üle hõiskama või halama. Minu jaoks tähendab koolivaheaeg seda, et lõunaks tuleb valmistada silmatorkavalt suurem hunnik toitu, sagedamini tuleb öelda: "pange telefonid ära ja minge õue" ja omavahelisi tülisid tuleb vahendada ühe tavapärase paari asemel kuue eri paari vahelt. Kuus pluss neli tegelikult, sest ma ise olen ka ju nagu mustlase püss. Variatsioone lisandub muidugi juurdegi, sest liidud ja vastasseisud on kiired tekkima ja kokku kukkuma. Aga see-eest sain ma täna suhteliselt rahuliku südamega lapsed hommikul omapäi tuppa jätta ja läbi vihmaladina jalgrattaga ehitust vaatama suunduda. Südamerahu oli muidugi selge enesepett, sest tagasijõudmise ajaks käis elutoas täiemõõduline padjasõda, õnneks pääsesid kõik siiski traumadeta, mõni heasüdamlik ingel lehvis kuskil ja hoidis hullema ära.

Eilsel kuumal ja kuival päeval käis liivakastitrall mitmel rindel. Põrandamehed saabusid keskpäevaks üheaegselt kalluriga. Neil oli kaasas kena linttransportöör, pinnasetihendaja, põnevalt piuksuv nivelliir, käru, ja loomulikult hulk labidaid-rehasid.

Selline nutikas masin, liiv läheb meie kitsast aknast sisse, nii et lust vaadata. Ja rõhk siin on sõnal 'vaadata'.

Meie jõnglased avastasid õhtusöögi eel meie ajutise eluaseme õuelt ka liivahunniku. Üks-kaks-kolm oli aastasele õekesele paar kühvlitäit pähe kallatud. Sellele järgnes riidlemine ja pühalik lubadus enam mitte kunagi mitte kellelegi liiva pähe panna. Pesamuna tuli emmega tuppa lauda katma ja liivakasti jäi kolmeaastasele seltsiks seitse aastat vanem vend. Njah, lühikokkuvõte oleks, et enne õhtusöögilauda istumist tuli mõlemal kõik hilbud ükshaaval liivast puhtaks raputada ja pead läbi harjata-pesta. Liiv oli juba kord eilse päeva peateema.

Kella poole kaheksa ajal õhtul käisime vaatamas, kuidas liivavedu majas edeneb. Kallurimees oli teise koorma veel toonud, aga enamus liivast oli juba sees. Ausalt öelda tundus meile, et me oleme seal lihtsalt jalus. Meie kolmeaastane, keda me viimasel ajal millegipärast härra Majoriks oleme hüüdma hakanud, tahtis väga vaadata kuidas töö käib ja meestega juttu teha. Nagu mõni päev varem niiskusisolatsiooni vahetamas käinud meestega, kellega ta päris semuks sai: "Töömehed, töömehed, tulge vaadake, siin on auk! Minu ISSI kaevas selle." Tahtsime koju minema hakata, et magama sättida ja hr Major küsis issilt, kas ta võib töömeestele minna ütlema, et öö tuleb. Neo vastas, et ütleme ikka lihtsalt head aega. Hr Major jalutas sisse ja teatas: "Head aega! Teate, ÖÖ tuleb!" No nagu need tülpinud nägudega tüübid poleks seda isegi märganud, eksole! :D

Liivahunnik elutoas. Tänaseks juba laiali veetud ja tihendatud. Hõljukahju lubasid põrandamehed samuti ise toestada, seepärast on veel mõned talad sees. Toestamiseks tuleb vundament valada. Millalgi järgmisel nädalal siis.

Päeva lõpuks tuli välja, et liiva läheb siiski veidi veel vaja. Aga vahepeal tuleb Neo etteaste solgitorude näol, mis liiva sisse tuleb ära paigutada. Ja siis ahju toestamine, ülejäänud liiv ja penoplast maha.

Siin on tulevane vannituba, kanalisatsioon tuleb vedada sõlmest vasakule dušši, kraanikausi ja WC jaoks ja paremale kütteruumi põrandatrapi ja köögi kraanikausi jaoks. Üks toru läheb tulevikus ka otse üles teise korruse WCsse, aga selle paigaldamisega pole kiiret.

Vundamendi kohtumine puitkarkassiga

Vundamendi ja puitkarkassi kohtumine on meie maja sarnastes hoonetes üks kõige kindlamatest võimalike jamade allikatest. Kaks meest ja kolm päeva ning pudiks pehastunud aluslaud vundamendi vastas ning osa karkassi alumistest taladest sai jupphaaval välja urgitsetud ja immutatud materjaliga asendatud, lisaks uus kiht tõrvapappi sinna vahele. Pea-aegu täisring, paarist kohast jäi mõni meeter vahele.

Kui ma teise tööpäeva keskpaigaks meestelt küsisin, ega midagi ootamatult ebameeldivat pole töö käigus välja tulnud, vastasid nad, et ei midagi ootamatut, aga see-eest ühtlaselt ebameeldivat küll. Nii et see on siis tehtud, palju jama aga suhteliselt väikese vaevaga.

Me näeme siin vundamenti, uut immutatud 50x150 lauda ja sellele toetuvat karkassi koos välja piiluva saepuruga. Tõrvapapp on peidus, aga on olemas.

Niiskusisolatsioon ja ahjualune

Ehitajatel on suveplaanid juba suuremas jaos tehtud ja suhteliselt keeruline on leida töömeest, kes ettenägematute tööde tegemiseks kohale tuleks. Nii siis seisis nelikümmend meetrit tõrvapappi ja nelikümmend meetrit sügavimmutatud 50x150 planku ja ootas nädalakese vaba töömeest. Sest Neo ütles, et tema seda tööd ei tee. Ta teeks seda muidu mitu kuud. Töö ise seisneb saagimises (mitte unustada pikki ja jämedaid naelu) ja urgitsemises, seejärel jupphaaval papp alla ja immutatud plangud sisse. Eile olid mehed terve päeva majas ja pärastlõunal, kui ma oma peenramaalt ära tulin, olid nad juba teise majanurga kallal.

Neo tegeleb torudega. Läbi vana lampkasti toome sisse tsentraalse vee. Seni olime liitunud küll kanalisatsiooniga, aga vesi tuli majja oma puurkaevust. Ka kanalisatsioon läheb edaspidi läbi lampkasti välja, seni väljus torustik majast läbi vundamendi õhutusava. Köögist ja kütteruumist pärinev torustik peab ületama või läbima maja keskel oleva tugiseina vundamenti. Loeme raamatuid ja joonistame skeeme.

Ka meie hõljukahjudega tuleb enne põrandameeste saabumist tegeleda. Majas on kümneaastane tellisahi, mida me tahame säilitada ja soemüüriga pioneerpliit, mis hetkel on küll lahti võetud (pliit siis, mitte soemüür), aga mida tahame tööle tagasi panna. Kõik kolm toetuvad mitte otse vaheseina vundamendile, nagu arvata võiks, vaid puittaladele.

Eriti üllatav on ahju juures see, et ka korralikult tehtud vaheseina vundamendil on just ahju alla jäetud tükk tühja maad. Võib-olla, et põrandaaluse tuulutamiseks peab vahevundamendis ava olema, aga ootamatu on see, et ava on jäetud ahju alla.

Ahju jaoks on põrandataladele rohkesti pisikesi vekseltalasid pandud, soemüür toetub mingil määral vaheseina vundamendile, aga ulatub ühest servast sellest üle. Ja pioneerpliit vist ka ei või seista otse liivapadjal-penoplastil-8cm paksusel betoonplaadil, vaid vajab tugevamat põhja.

Nii et huvitav on, seda peab ütlema.

Pommiauk ja kinnisvarahindaja

Esimesel mail saime maja tühjaks tehtud. Kuueliikmelise pere väljakolimine oli kolmepäevatöö ja ilma toredate abilisteta oleks sellestki väheks jäänud. Muuhulgas tuli uude ajutisse elupaika kolida köögimööbel, duššikomplekt, klaver ja 15 banaanikastitäit raamatuid. Abiks oli kaks seitsmekohalist pereautot ja üks lahtine käru. Abiks polnud sugugi see lakkamatu lörtsisadu. Eriti pehme mööbli ja klaveri transportimisel. Ajastamine, ajastamine ja veelkord ajastamine. Muahhahhhaaa! Sealhulgas tuli majutada ja sööta kogu kolimisbrigaadi, mis koosnes lisaks meie perele veel 4 täiskasvanust ja 6 lapsest. Õde ja vend olid abiks. Koos peredega. Saime hakkama, hurraa!

Muidugi oli julge ja julm otsus hakata lammutamisega pihta enne laenutaotluse rahuldamise otsust panga poolt. Aga meie ajutine eluase on praktiliselt kütteta, mis tähendab, et enne talve tahaks koju tagasi. Mis talve, tuleks see soe suvigi ükskord. Ma isegi ei taha teada, milline elektriarve tuleb kogu selle elektriradikaralli peale.

Minu töö oli järgmisel nädalal uus pesa elamiskõlblikuks muuta, millega ma ka kenasti hakkama sain, kui Neo koos abilistega köögi ja pesumasina ühendatud sai. Palju abi oli sellest, et eelnevalt olid mul ajutised ruumid üle mõõdetud ja paigutus läbimõeldud. Siis oli ainult kolimisbrigaadile vaja näpuga näidata, kus kuhu miski läheb ja ise kardinad üles, vaibad maha, nõud ja riided kappi tõsta.

Maikuu nädalavahetused on kulunud meesperel põrandate lammutamiseks. Mina mudilastega teen aga lõket ja annan sööki ette. Mida me teeksime ilma Jaani ja Sulevi abita, ma küll ei tea. Ka meie Karl oli sõrgkangiga päris osav, kuni tüdimus peale tuli. Lisan imelisi pilte majast, kus sai elatud ja mida eluasemena hetkel pole.

Niisugune pilt avanes Joonase toa nurgas pärast põrandalaudade eemaldamist. Kole, aga tegelikult ootuspärane, see ongi siis põhjus, miks see toanurk kogu majas kõige külmem oli. Aluspõrand on pehkinud ja koos saepuruga juba iidamast-aadamast auku kukkunud, mis muidugi muutis kogu põrandaalust ruumi veel umbsemaks ja tekitas sellist pehkimist ja vajumist muudeski kohtades.

Vaade välisuksest esikusse. Vannituba paistab läbi!

Rosinaks selle kringli sees on see, et eile käis meil kinnisvarahindaja. Kredexi käenduse taotlemiseks on vaja hindamisakti, mis on vähem kui nelja kuu vanune. Aprilli lõpus sai hindajaga räägitud, et uut külastust vaja polegi, sest muudetud pole midagi. Niisiis saime uuendatud hindamisakti, mille pank kahjuks tagasi lükkas, sest ta soovis siiski uusi pilte ka näha. Lükkas tagasi just parasjagu selleks ajaks, kui 90 protsenti põrandatest oli juba lõhutud. Nüüd ootame huviga, mida see vaene hindaja meile kirjutab.