Jõuluvaheaeg

Detsembri algusest alates pole ma midagi kirjutanud. Võtsingi päris teadlikult jõulupuhkuse. Pealegi olid kõik aparaadid, mis natuke asjalikumaid pilte teevad, mul vahepeal nagu üks mees rivist väljas. Ja ilma piltideta blogi on ju igav.

Aga jutuplaane oli mul tegelikult mitmeid. Esiteks tahaks rääkida vannitoa lõplikust hinnast. Siis tahaks rääkida kinnisvarahindamisest. Peale selle jõuludest ja köögist, mis on juba pea-aegu nagu päris. Mõte liigub aga juba teisel korrusel ringi ja sellest võiks ka rääkida.

Panipaiku on vähe ja kolimise järelmõjud vahivad meid banaanikastide aukudest siiamaani oma tolmuste silmadega. Koristamine, kui lapsed on kodus, on nagunii nagu hambapesu ühteaegu küpsiste söömisega. Nii et piltide saamiseks tuleb teha närv kõvaks ja loomingulisest segadusest üle vaadata.

Alustades algusest. See on esik. Välisuks on sama mis vanasti ja üllataval kombel pole tunda, et ta väga külma sisse laseks. Kuigi arvatavasti on tegu uksega, mis on mõeldud tuulekojaga majale. Enam meil tuulekoda pole ju.

Selline näeb uks välja õue poolt. Uksepärjaks kasutasin ära oksad, mille maakütte paigaldamine puudelt-põõsastelt küljest kiskus. Lõkkeks jäi ka omajagu.

Siia tuleb garderoob. Ilusam oleks öelda rõivistu, eks?  See jääb välisuksest vasakule. Kitsas uks ruumi tagaseinas viib soojuspumba juurde. Osa pilte on ka protsessist, selle ruumi korrastamine on olnud viimase nädala töö. Leidsin vana Kohila paberivabriku tapeedi ja panin selle esikusse ja garderoobi rõivistusse. Lagi on eriti äge. See on tehtud moekast pinterestistaarist nimega reclaimed wood. Netist leiab rohkesti õpetusi, kuidas lihtsa vaevaga anda puidule vana ja kulunud välimust. Ma võin ka õpetada: pane laud välisseina, hoia 50 aastat, värvides aeg-ajalt, pigem harvem kui tihti, võta maha, tõmba naelad välja, valmis! Me värvisime rootsipunased lauad tavalise laevärviga lihtsalt ja suht lohakalt valgeks. Osa sellest vägevast materjalist on meil veel õues lumehange all viimast lihvi saamas, Sulev muidugi ütleks, et niiskuskahjustusi saamas. Aga teisele korrusele leiab kindlasti nende jaoks ka koha. 

Köögi kraanikausi-poolne külg on valmis. Parasjagu siblimist oli nende riiulikanduritega ja siis selle minu mõttega vana vannitoa keraamiline kraanikauss tööpinna sisse süvistada ja alumisele kapireale üks sahtel üles juurde panna, aga Neo tegi imet nagu ikka ja tulemus on väga ilus. Ma peaks köögist kindlasti pikemalt kirjutama. Kunagi. Vist. Kindlasti. 

Siin on köögilaud. Söögitoast vms me loobusime suurema elutoa huvides ja tänavused jõulupeod näitasid, et kuigi ei saa öelda, et mahuks niigi hiilgavalt ära, võib vähemalt öelda, et saab hakkama. Sinna seina äärde tuleb ükspäev Pettsoni-taadi köögisohva koos pingialuse säilitusruumiga. Pliidi-poolsest küljest ma pilti ei tee. Pioneerpliit läheb ilmselt siiski välja, tuleb leida väiksem asemele. ("Ma ju ütlesin," ütleb Neo. Ütles tõesti.)
 

Elutuba. Siin juba elatakse, nagu näha. Kardinatega ma veel rahul ei ole. See kardina-värk on mulle päris tume maa. Aga ma katsetan ja õpin. Suuuur raamaturiiul on siit ka veel puudu. Ja diivani ümbrus on täis lesestunud sokke. 

Mõte liigub selles suunas. Varsti saab jälle actionit. 

Trepitalgud. Kolmas köide.

Järjekindlamad blogijälgijad teavad, et me tellisime sisetrepi Männiku Saekojast. Tellisime viimistlemata männipuust trepi detailidena ja tänu sellele valmis trepp vähem kui kahe nädalaga. Trepisõjast väljus Neo punktiga, nii et minu eelistatud tumehalli asemel sai trepp valgeks värvitud,  astmed-käsipuud õlitatud. Pool punkti pidin ikka endale kahmama, nii et värviks valisin Tikkurila naturaalse linaõlivärvi. Pintslitööd olid minu teha niikuinii, aus punkt.

Reede õhtuks oli asi niikaugel, et õuetrepp lainetas rakiste vahel ja jaksu veel oli. Trepi detailid olid kahekordse värvikihi all ja piisavalt kaua kuivanud. Kaua, tõesti kaua kuivanud. Veel kauem kui "kaua, tõesti kaua" tegelikult. See linaõlivärvi-punkt on kokkuvõttes kahtlasevõitu. Aga noh... Hakkasime kokku panema. Ilma igasuguse ikea-stiilis juhendita käsitöö-lego, hiina mõistatus, just sellised asjad meile meeldivad!

Trepi pinnalaotus. Kõik ei mahu ühele pildile.

Trepimeister ütles, et kokkupanek pole midagi keerulist ja tõesti, ega ei olnud.  Iga jupp oli oma pesa jaoks parajaks lõigatud, nii et midagi valesse kohta panna polnudki võimalik. Paar veidra kujuga klotsi nõudsid üleküsimist ja töö järjekorra kohta tahtsime ka lisavihjet, aga need küsimused said meistrilt kiire ja sõbraliku vastuse ja kõik sujus.

Alumine ots on reede õhtuks koos. Sauna ja siis magama.

Neo ja Morpheus läksid laupäeva hommikul krõbinal objektile ja mina jäin lapsi udima, et tehke juba rutem, nad panevad seal kogu pusle ilma minuta kokku. Aga polnud hullu midagi. Vaja oli trepiaugu sein siledaks teha ning vahelaest jupp tala välja saagida ja sinna veksel timmida. Mehed tegelesid selle igava ja tänamatu tööga, sest pärast tuli mõni sent puudu ja vaja oli auk veidi suuremaks teha.

Pärast esimeste astmete põskede vahele kinnitamist kruvisime trepile jalad alla, siis ta seisis meil neljal jalal, lohista kuhu tahad.

Teine trepikäik, pöördastmete osa. Toetub vastu välisseina. 

Teise trepikäigu ja käsipuu kinnitamise juures oli nuputamispaus. Käsipuu ja kolmas välimine põsk tuli kinni kruvida seina poolt, nii et kogu trepp tuli praktiliselt tervenisti kokku panna ja alles siis paika tõsta ja seina kinnitada.

Ja veel keerulisem koht. Kui sul on trepp, mis sobib täpselt neljakandilisse avausse laes ja siis on sul vaja teda selles avauses pisut viltu pöörata,  et akutrelliga põse ja seina vahele astmeid kinni kruvima mahtuda, mis saab? Tuleb laetala veksel lahti võtta ja pärast uuesti tagasi panna. Ahhaa!

Ja siin ta on oma täies ilus.

Ja et mulje oleks veel ägedam, lisame siia ühe enne-pildi.

Selline on vaade teiselt korruselt

Ja võrdluseks ka üks enne-pilt.

Ega mul pole mõtet eriti maja peale minna praegu, ma ei saa seal midagi tehtud, sest ma enamuse ajast seisan ja ohin ja imetlen treppi.

Pärast ebameeldivat kogemust Rapla Arutechiga on see trepitegu ikka tuhat korda kõrgemast klassist. Kõik, kes imelisest trepist puudust tunnevad ja lisaks professionaalsusele ka väga normaalset inimlikku toredat suhtumist tahavad kogeda, tellige trepp Männiku Saekojast.

Trepitöö

Trepp saabuski neljapäeval. Tellisime puuvalmis männipuust trepi. See tähendab, et trepp on lihvitud ja valmis viimistlemiseks. Seda teen mina. Trepp on detailidena ja me peame selle ise kokku panema nagu legokomplekti. Seda teeb Neo. Tavalistel legokomplektidel on kirjas vanusevahemik ja juures mahukas ja detailne juhend. Sellel legokomplektil on juures pilt valmis trepist ning mõned detailide peale sirgeldatud numbrid. Nii et vanusevahemik on "edasijõudnud" või siis "sellest veel natuke edasi jõudnud". Tegelikult oleme igale jupile juba sobiva koha leidnud. Paar pisikest klotsikest olid küll mõistatuseks, aga tootja Männiku saekoja Jarmo seletas nad meile ilusti telefoni teel ära. 

Reedel pakkisin Neo poolt auto katusel koju toodud trepi kilest lahti ja hakkasin pintslitööga pihta.

Kõige ette üks korralik "enne"-pilt. Seie saagu trepp!! Aga ärge seepärast kohe lootke, et postituse lõpus "pärast"-pilti näha saate. Kus sa sellega!

Trepi peal istub väike Paula. Uue Legokomplekti kõige põnevam osa - lahtipakkimine. Ja siis mitte nii põnev osa - lihvimistolmu hoolikas eemaldamine.

Puuvalmis trepi plussid lisaks hinnale on, et töökoda, millel on käed-jalad tööd täis saab selle pisikese asja ikka vahele võtta ja trepp saab ruttu valmis. Pealegi saan ma minna poodi, jalutada riiulite vahel, näperdada värvitoonide kataloogi ja valida sellise värvi nagu hing ihkab. Minu hing ihkas sedapuhku naturaalset linaõlivärvi ja õlivaha.

Õlivaha. Tuleb peale kanda väga õhukese kihina. Kuivab kiiresti ja kulub imevähe.

Ja ongi täpselt sama toon, kui aknalaudadel.

Need on legopaki kõige mõistatuslikumad jupid. Nüüd ma tean, et need käivad paraadastme (ah! missugune vägev sõna!) alla, et kõige esimest varvaslauda toetada.

Astmed on esmaspäevaks kaks korda õlivahatatud. Näha on ka käsipuude tugipostid ja põskpuud, mille jaoks valisin Tikkurila värvi nimega Herkkusieni, see on siis maakeeli šampinjon :) Kuna linaõlivärvi toonimiseks tuli kasutada spetsiaalseid pigmente, valisin nende seast võimalikult lähedase tooni.  Värvtoonid on üldse üks isevärki maailm. Võiks arvata, et musta ja valge vahele jäävad halli erisugused varjundid, aga mu kogemust mööda jäävad sinna kindlasti lilla, pruun ja isegi salatiroheline. Seekordne, plaani järgi kergelt määrdundvalge, osutus roosaks. Aga nii on!

Sellist kunstkäsitööd tegin pea-aegu terve teisipäeva. Iga posti külge neli väikest juppi teipi. Mitu posti kokku, küsite? Ah, ärge küsige!

Linaõlivärviga tuleb värvida kaks korda. Esimene kiht peab olema lahjendatud 5-10%. Ja see peab kuivama neli päeva enne teise kihi peale kandmist. Nii et ma saan aru küll, miks viimistlemata trepp on palju odavam ja palju kiiremini valmib. Linaõlivärviga kaetud treppi oleks ma töökojast saanud vist küll ainult unes ja pildiraamatus. Aga nüüd ma teen ise. Roosa, no natuke roosa, aga mis siis!

Joonistasin endale vinge graafiku, kus kirjas mis päeval mingi jupp esimese kihi värvi sai ja mis päeval võib teist korda võõpama hakata. Suurematel põskpuudel on veel üks külg ja teine külg eraldi, sest pirakas jupp tuleb ju kuhugi toetada kuivamise ajaks. Ja käsipuu pulgad tuleb teise kihi jaoks uuesti teipida, sest ma ei julgenud teipi kuivamise ajaks peale jätta. Niisiis, see trepitöö võtab veel ühe pingelise nädala kindlasti. Oodata on põnevat postitust! (Väike tiiser: 1. oktoober: Täna värvisin varvaslaudi teist korda, värv tundub järjest roosam ja purgi põhi paistab. Värnitsa lõhn tekitab hallukaid.)

Olgu, olgu! Tegelikult on treppidest ka huvitavaid asju rääkida, sest homseks oleme kutsunud kohale vinge talguseltskonna, et teha rohkesti mullatööd, natuke liiva- ja kruusatööd ning võibolla koguni sarrusraudadega traageldatud ja rakistega palistatud betoonitööd. Sest välistreppi on vaja teha. Ma nägin täna mingeid prääksatajaid parvena lahkumas ja vanarahvas ütleb ju ka: prääksujad läinud, muda kaelani ja enne seda võiks olemas olla üks välistrepp. Palume siis homseks need kraanid sealt ülevalt kinni, eks!

Aknaliistud ja trepp

Meil on nüüd aknad ees. Kes soovib hea katusefirma kohta soovitust, võin anda. Väga toredad ehitusmehed. Tegid kiiresti ja korralikku tööd ja tulid mitu nädalat hiljem veel korraks kohale, et aknad ilusti ette panna. Liistud ja plekid kõik nagu peab. Tänu Jaanile said aknad ka õigesse kohta, sest just tema märkas, et kui aken voodriga tasa panna, siis jääb ta soojustusest väljapoole. Aga nüüd on hästi. Silm puhkab ja süda on rahul.

Ilusti lõigatud liist ja korralikult pandud plekk.

Jüri mõtles välja ja ehitajad tegidki nii nagu pildi peal oli. Laudis jookseb ülevalt alla ja siis vasakult paremale ja siis vastupidi. Ilus-ilus.

Maja näeb nüüd päris sedamoodi välja, et sellises võiks juba isegi elada. Naabrid küsivad juba, millal te siis tagasi kolite. Haa-haa, nad ei näe, mis seespool on. Või õigemini, mida ei ole. Käisin külas ja pererahva esimene küsimus oli, et kas aknad on juba paigas, sain uhkesti jaa öelda. Järgmise küsimuse esitas seitsmeaastane perepoeg ja see oli vaata et asjakohasemgi: "Kas wc-pott on paigas?" Ei, ei ole. Trepp ka veel ei ole aga see on vähemasti juba teel.

Trepi vahendas kohalik pakettmaja täislahenduste tootja Arcanova, kellele teeb treppe Männiku saekoda. Kohapeal käis väga tore ja asjalik Jarmo, mõõtis asukoha üle, küsis detailide kohta, millele ma polnud mõelnudki ja sai aru neist pisikestest imelikest detailidest, millele ma olin mõelnud. Õppisin isegi uue sõna - paraadaste. See on see alumine aste, mis on natuke laiem kui järgmised ja toetub trepi põskede peale mitte vahele. See ongi päriselt olemas! Ma ei mõelnud seda ise välja! Käsipuud tulevad omega-profiiliga,  aga ei tule vanamaterjali laost,  sest neil pole sellist hulka nagu meil vaja on. Trepil on käsipuud vaja ju ka teisele korrusele tekkiva augu äärtesse.

Trepi saame kätte selle nädala lõpus ja viimistleme ise. Ostsin kreemikasvalget linaõlivärvi ja tumedat Osmo õlivaha astmete ja käsipuu jaoks. Niisiis. Järgmisel nädalal - mina ja pintsel!

Stagnatsioon

Suve pikkust saab mõõta sõrmkübaralillega. Kui algavad esimesed soojad suveilmad, lööb lill oma esimese kübara lahti ja kumalased kukuvad suminal õiekarikatest sisse-välja saalima. Närtsib esimene, puhkeb järgmine otse selle kohal ja kui viimane karikas varretipus lössi vajub, tuleb hakata aiamööblit kokku lappama ja vaatama, et pirniga piki pead ei saaks. Minusugune suvelõpu-sünnipäevalaps peab lisaks hakkama leiutama piisavalt veekindlat ettekäänet peo korraldamisest kõrvale hoidmiseks.

Tänavuse suve kohta võib küll öelda, et algas tema küll hilja, aga vähemalt lõppes varakult. On ju küll olnud augustilõppusid, kus herilased kuumal ööl moosikeetmise ajaks lahti lükatud aknast visalt sisse pressivad. Sel aastal siis sedaviisi.

Mida külmemaks läheb, seda suuremaks muutub igatsus juba kord koju kolida. Kütaks pliiti ja järaks pirne... Tegelikult liiguks ka remont ja eriti kogu selle laga koristamine praeguses faasis kiiremini, kui kohapeal elada. Aga kolimine seisab vannitoa taga, mis seisab trepi taga, mis seisab raha taga, mis seisab kinnisvarahindamise taga, mis seisab avatäidete taga, mis seisab selle kurjavaimu reetliku aknafirma taga.

Sõnaga, kui lepingus seisab, et aknad valmivad 33. nädalaks ja mina helistan vastaval neljapäeval, et küsida, mis päeval ma pean kohal olema, et aknaid vastu võtta ja mulle teatatakse süüdimatult kergel toonil, et ei ole valmis ja sel nädalal küll ei tule. Siis ma helistan esmaspäeval, et küsida millal tuleb ja vaststakse süüdimatult kergel toonil, et peab vabrikusse kirjutama, et järgi küsida, aga sel nädalal kindlasti mitte, sest pole veel valmis. Sõnatuks võtab. Kes siis niimoodi müügitööd teeb? Kui su tarne hilineb, siis sa helistad kliendile aegsasti, et ette-taha vabandada ja teda hoiatada ja kinnitada, et teed kõik võimaliku, et kaup esimesel võimalusel kohale jõuaks. Päriselt, kas see pole siis elementaarne? Uhhahhaa! Just selline uhhahhaa nende akendega ongi. Kirjutab tehasesse kirja, sest neil seal on liiga kiire, et telefonile vastata, tõsiselt või? Ettemaks käes ja rohkem pole vaja muretseda või mida?

Trepiga me igatahes enam ei oota. Treppi on meil vaja sest vannituba on otseselt selle all kinni. Vaatame veel, kes siin seda kinnisvarahindamist ootama peab.

Trepimemo

Trepi planeerimine ei ole ka mingi lapsemäng. Trepp peab meie majas tegema 180 kraadise pöörde ja tegema selle pöördastmetega, et võtaks võimalikult vähe ruumi. Praeguse vaheseina trepi kahe käigu vahelt lammutas Neo ära, sest see ei jäänud laetala alla vaid kõrvale. Sinna tuleb siis uus vahesein teha, sest vannituba jääb ülemise trepikäigu alla.

Olen tuhninud Pinterestis, et mingit ettekujutust saada, kuidas ilusaid treppe tehakse ja milliseid detaile tuleb lisada, et poleks kõle ja imelik. Kes tahab, siis saab vaadata mu lemmikpilte treppide kohta mu pinteresti kataloogist stairs'n'stuff. Järjekordselt pean ma nentima, et ruumiline mõtlemine on minu jaoks pähkel. Kuidas need seinad täpselt jooksma hakkavad ja kuhu kohta tegelikult trepist alla tulles kätt toetada vaja oleks ja mismoodi see korrus kõrgemalt paistma hakkab, see on parasjagu põnev mõelda.

Näiteks, tahaks käsipuud, mis on ümariku käe järgi istuva omega-profiiliga. See käsipuu ei tule mitte sirge vaid ütlemata käänuline nagu trepp isegi ja ma nägin unes, et Neo lubas selle ise nikerdada. Tegelikult läheme vist vanamaterjali lattu ja otsime sealt just sellise kulunud ja kägiseva nunnukese nagu vaja. Käsipuud on vaja ainult trepi sellesse ossa, mis pole seina kõrval ja see on päris lühike lõik.

Vana ilus trepikäsipuu http://www.materjalid.net/

Trepi alla tuleb vannituba, millele tuleb siis ehitada kaks seina neljast - esiku poole (uksega) ja elutoa poole (trepiga). Need seinad võiksid olla väljast pärlpunnlaudisega kaetud.

Elutoa välissein võiks olla kaetud tapeediga ja samuti jooksvalt trepiakna ümbrus ja läbi trepikoja teisele korrusele ulatuv seinaosa. Sinna seinale ma paneks pildid.

Trepp tuleb nähtavasti männipuust, sest noh, me ei ela mõisas ja me pole ka 90te uusrikkad, kes põhimõtteliselt kõike tammepuust teevad. Mänd on pehme, hakkab kergesti kriuksuma ja on muidu ka karvane ja nunnu. Ja ma ei tunneks end sellist treppi tumehalliks värvides tõelise ketserina. Sest tumehalliks ma teda värvida tahan. Kuigi astmelauad võiks ka õlitada ja peitsida nagu meie aknalauad on tehtud.

Üks oluline väike detail veel - trepi alumine aste peab olema mõlemalt poolt suts pikem kui järgmised ja ei tohi jääda põskpuu vahele vaid peale. Käsipuu otsapost võib sellele pikendatud osale toetuda, kui tahab. Või siis mitte. Sõltub nunnukesest, mille me laost leiame.

Ja mis tuleb trepi alla elutoa poolses madalamas osas? Ma arvan, et hr Tolmuimeja. Vist. Et siis panipaik. Mis peab olema mingist küljest ligipääsetav... Hmhmhmm....