Vannituba - puhas maagia!

Maja projektis on vannitoal loomulikult vidinate jaoks mingi paigutus loodud. AGA... ma olen siin mõelnud ja mulle ikka päris hästi ei meeldi see. Nii et ma mõtlesin selle asja natuke teistmoodi teha.

Vannituba saab meil olema 2110x2370 mõõtmetega ruum välisuksest paremat kätt, kus on ühes seinas 1200 laiusega aken ja teises seinas trepialune kaldlagi, mis on 900 laiusega ja madalaimast otsast umbes 1400 kõrgusega.

Selline on vannituba projektis.

Vannituppa tuleks ära mahutada:

• dušš,
• WC,
• kraanikauss,
• veesõlm ja kanalisatsiooni puhastusluuk,
• pesumasin,
• mustapesukast,
• pesukuivatusrest vms,
• rätikukuivatusvõre vms,
• ravimikapp,
• puhastusvahendite kapp,
• käterättide ja wc-paberi kapp,
• korralikult suletav kardin/ruloo/luuk aknale,
• ventilatsioon ja 
• loomulikult vann, mu vana sõber (kujutlen Neo kulmukortsutust, kui ta seda rida loeb, bwahahaa)

Kõike eelpooltoodut arvesse võttes on arusaadav, et ruumiga tuleks tööd tegema kutsuda mitte remondimees vaid Hermione Granger isiklikult....

Vannituba oli tegelikult see ruum, mille üle mõtiskledes ma juba jupp aega tagasi läksin Neo juurde ja ütlesin, et kuule, oled sa mõelnud, et äkki peaks ikka natuke mõnelt sisearhitektilt nõu küsima, ma pole päris kindel, et ma ise oskan selle ruumi niimoodi toimima panna, et see hea saaks. Neo, mu arm, vaatas mind nagu ma oleks hulluks läinud (ja mitte ainult seepärast, et rahaga on kitsas ja sisearhitektid maksavad ju raha) ja ütles, et vastupidi, tema on täiesti veendunud, et just mina suudangi selle ruumi niimoodi toimima panna, et see hea saaks ja mitte keegi teine, keegi võõras, kes ei tunne meid ega meie stiili ega vajadusi. Nii et olude sunnil ja fännide tungival nõudmisel, kui soovite, olen võlur.

Just sel kujul ma selle postituse nüüd teele panengi. Loeksin hea meelega kõigi ettepanekuid, kes kaasa viitsivad mõelda. Ja siis võtaksin oma pihlapuust tehtud võlukepi, 11 tolli pika, mille südamikuks on mu esimene hall juuksekarv, ja teeksin võlutrikki!

Ulme ja fantaasia

Vahepeal oli jaanipäev. Ebatavaliselt aga arusaadavatel põhjustel jätsime me suguvõsa peo sel aastal majutamata. Täitsa kurb kohe. Mulle väga meeldib jaanipäeva kodus pidada. Sõitsime siis ise ka jaanipäevaks kodust ära ja ega see ehitustempole muidugi midagi juurde ei andnud.

Hetkel ootame oma põranda taga. Liiv on maas ja seintest ja teiselt korruselt tuleva saepuruga eriti selle otsas pudistada ei tahaks, nii et, jah, ootame. Ega polekski jaanipäevaajal midagi muud teha saanud, kanalisatsioon sai juba nädal tagasi liiva sisse veetud ja veetoru otsapidi tehnoruumi toodud. Neo ajas pikkamisi õuest kanalisatsioonikaevu juurest auku kinni ja mina sorisin pööningul olevat kola, kui pühapäeval kohapeal käisime. Teisel rindel on pangakõnelused lõpusirgele jõudmas, see on pikk jutt ja jääb teiseks korraks.

Ulmevaldkonda kuulub meie hõljukahi. See on ka asi, mille pärast põranda valmimine on veninud. Esialgu lubasid põrandamehed ahju ise toestada. Aga iga kingsepp jäägu oma liistude juurde on vana tõde, mille juurde jõudsid nad kahepäevase punnimise järel. Nad kruvisid ahjule neli metalltuge alla ja toestasid need ühelt poolt valatud plaadile, teiselt poolt klotsidele ja.... siis ütlesid, et nemad enam ei mängi. Igaks juhuks.

Helistasime mehele, kes meil juba varemgi käis ja seinade niiskusisolatsiooni vahetas. Ta lasi end küll paar päeva oodata aga siis tuli kokkulepitud päeval kohale, nõudis omale 20 kotti betoonisegu, valas ahjule vundamendi ja korras. Ahi. Ei. Hõlju. Enam.

Ahi ei hõlju, ahi ujub. :)

Täna sebivad põrandamehed jälle majas ja tegelevad oma liistudega - kärutavad liiva siia-sinna, piuksutavad nivelliiriga, põristavad tihendajaga ja laotavad penoplasti. 

Fantaasiavaldkonda kuulub vannituba. See on enam-vähem järgmine asi, millega tuleks tegelema hakata, kui tahaks enne talve maja elamiskõlblikuks saada. Väga-väga raske on ette kujutada, mismoodi see ruum välja nägema hakkab, kui tal on seinad, põrand, uks ja mis kõige hullem, trepialune kaldlagi. Nii et selle ruumi kujundamine on tõeline ruubikukuubik.

Plaanid

Maja kirjelduses on probleemid, mida ümberehitusega lahendada soovime suuremas osas toodud. Lühidalt öeldes on mureks:

• külm;
• töömahukas küttesüsteem;
• ruumipuudus.

On ka silmariivavaid ja kasutusmugavust puudutavaid muresid, mida pole raske lahendada, kui juba ehituseks läheb. Ja on loendamatu hulk plusse, millest ei tahaks suures ümbertegemisetuhinas ilma jääda. Nagu näiteks see, et maja on väike - mõtlen juba suure kaastundega nende kahe vanainimese peale, kes siin majas kolmekümne aasta pärast elama hakkavad. No neljakümne aasta pärast, ei, ikka viiekümne...

Silmatorkavaimad muudatused saavad olema:

• Välisuks liigub maja idaküljest maja põhjaseina.
• Köögiaknast saab terrassiuks.
• Teisele korrusele viib u-kujuline trepp.
• Muuhulgas ka trepi mahutamiseks tuleb katuse läänepoolsele viilule vintskap.
• Vannituba liigub sinna, kus praegu oli Karli tuba, vanast vannitoast saab garderoob ja vanast esikust soojuspumbatuba.
• Veranda lammutatakse.
• Teine korrus soojustatakse, kumbagi otsaseina tuleb kaks akent. Ülakorrusele tuleb kolm pisikest magamistuba, WC ja trepihall.
• Kõigisse põrandatesse tulevad küttetorud. Krundile paigaldatakse maaküte. Need viimased loodetavasti silma siiski torkama ei hakka, aga sisu annavad palju juurde.

Projekti tegi meile Jüri Pilliroog LOOB Projektist.

Esimese korruse plaan. Tekst jäi skeemil udune. Praegu siseneme majja alt paremalt nurgast. Tulevikus saab seal olema, jah, sein.

Teise korruse plaan.

Liivakastidisko

Tänast selle suve esimest põhjalikku vihmaladinat vaadates ei jõua ära rõõmustada, et eile sai enam-vähem kogu põrandate täitmiseks vajaminev liiv kena ja kuivana majja sisse aetud.

Lisaks vihmasajule oli täna ka koolivaheaja teine päev. Ma ei olegi veel otsustanud, kas ma peaksin selle üle hõiskama või halama. Minu jaoks tähendab koolivaheaeg seda, et lõunaks tuleb valmistada silmatorkavalt suurem hunnik toitu, sagedamini tuleb öelda: "pange telefonid ära ja minge õue" ja omavahelisi tülisid tuleb vahendada ühe tavapärase paari asemel kuue eri paari vahelt. Kuus pluss neli tegelikult, sest ma ise olen ka ju nagu mustlase püss. Variatsioone lisandub muidugi juurdegi, sest liidud ja vastasseisud on kiired tekkima ja kokku kukkuma. Aga see-eest sain ma täna suhteliselt rahuliku südamega lapsed hommikul omapäi tuppa jätta ja läbi vihmaladina jalgrattaga ehitust vaatama suunduda. Südamerahu oli muidugi selge enesepett, sest tagasijõudmise ajaks käis elutoas täiemõõduline padjasõda, õnneks pääsesid kõik siiski traumadeta, mõni heasüdamlik ingel lehvis kuskil ja hoidis hullema ära.

Eilsel kuumal ja kuival päeval käis liivakastitrall mitmel rindel. Põrandamehed saabusid keskpäevaks üheaegselt kalluriga. Neil oli kaasas kena linttransportöör, pinnasetihendaja, põnevalt piuksuv nivelliir, käru, ja loomulikult hulk labidaid-rehasid.

Selline nutikas masin, liiv läheb meie kitsast aknast sisse, nii et lust vaadata. Ja rõhk siin on sõnal 'vaadata'.

Meie jõnglased avastasid õhtusöögi eel meie ajutise eluaseme õuelt ka liivahunniku. Üks-kaks-kolm oli aastasele õekesele paar kühvlitäit pähe kallatud. Sellele järgnes riidlemine ja pühalik lubadus enam mitte kunagi mitte kellelegi liiva pähe panna. Pesamuna tuli emmega tuppa lauda katma ja liivakasti jäi kolmeaastasele seltsiks seitse aastat vanem vend. Njah, lühikokkuvõte oleks, et enne õhtusöögilauda istumist tuli mõlemal kõik hilbud ükshaaval liivast puhtaks raputada ja pead läbi harjata-pesta. Liiv oli juba kord eilse päeva peateema.

Kella poole kaheksa ajal õhtul käisime vaatamas, kuidas liivavedu majas edeneb. Kallurimees oli teise koorma veel toonud, aga enamus liivast oli juba sees. Ausalt öelda tundus meile, et me oleme seal lihtsalt jalus. Meie kolmeaastane, keda me viimasel ajal millegipärast härra Majoriks oleme hüüdma hakanud, tahtis väga vaadata kuidas töö käib ja meestega juttu teha. Nagu mõni päev varem niiskusisolatsiooni vahetamas käinud meestega, kellega ta päris semuks sai: "Töömehed, töömehed, tulge vaadake, siin on auk! Minu ISSI kaevas selle." Tahtsime koju minema hakata, et magama sättida ja hr Major küsis issilt, kas ta võib töömeestele minna ütlema, et öö tuleb. Neo vastas, et ütleme ikka lihtsalt head aega. Hr Major jalutas sisse ja teatas: "Head aega! Teate, ÖÖ tuleb!" No nagu need tülpinud nägudega tüübid poleks seda isegi märganud, eksole! :D

Liivahunnik elutoas. Tänaseks juba laiali veetud ja tihendatud. Hõljukahju lubasid põrandamehed samuti ise toestada, seepärast on veel mõned talad sees. Toestamiseks tuleb vundament valada. Millalgi järgmisel nädalal siis.

Päeva lõpuks tuli välja, et liiva läheb siiski veidi veel vaja. Aga vahepeal tuleb Neo etteaste solgitorude näol, mis liiva sisse tuleb ära paigutada. Ja siis ahju toestamine, ülejäänud liiv ja penoplast maha.

Siin on tulevane vannituba, kanalisatsioon tuleb vedada sõlmest vasakule dušši, kraanikausi ja WC jaoks ja paremale kütteruumi põrandatrapi ja köögi kraanikausi jaoks. Üks toru läheb tulevikus ka otse üles teise korruse WCsse, aga selle paigaldamisega pole kiiret.

Vundamendi kohtumine puitkarkassiga

Vundamendi ja puitkarkassi kohtumine on meie maja sarnastes hoonetes üks kõige kindlamatest võimalike jamade allikatest. Kaks meest ja kolm päeva ning pudiks pehastunud aluslaud vundamendi vastas ning osa karkassi alumistest taladest sai jupphaaval välja urgitsetud ja immutatud materjaliga asendatud, lisaks uus kiht tõrvapappi sinna vahele. Pea-aegu täisring, paarist kohast jäi mõni meeter vahele.

Kui ma teise tööpäeva keskpaigaks meestelt küsisin, ega midagi ootamatult ebameeldivat pole töö käigus välja tulnud, vastasid nad, et ei midagi ootamatut, aga see-eest ühtlaselt ebameeldivat küll. Nii et see on siis tehtud, palju jama aga suhteliselt väikese vaevaga.

Me näeme siin vundamenti, uut immutatud 50x150 lauda ja sellele toetuvat karkassi koos välja piiluva saepuruga. Tõrvapapp on peidus, aga on olemas.

Niiskusisolatsioon ja ahjualune

Ehitajatel on suveplaanid juba suuremas jaos tehtud ja suhteliselt keeruline on leida töömeest, kes ettenägematute tööde tegemiseks kohale tuleks. Nii siis seisis nelikümmend meetrit tõrvapappi ja nelikümmend meetrit sügavimmutatud 50x150 planku ja ootas nädalakese vaba töömeest. Sest Neo ütles, et tema seda tööd ei tee. Ta teeks seda muidu mitu kuud. Töö ise seisneb saagimises (mitte unustada pikki ja jämedaid naelu) ja urgitsemises, seejärel jupphaaval papp alla ja immutatud plangud sisse. Eile olid mehed terve päeva majas ja pärastlõunal, kui ma oma peenramaalt ära tulin, olid nad juba teise majanurga kallal.

Neo tegeleb torudega. Läbi vana lampkasti toome sisse tsentraalse vee. Seni olime liitunud küll kanalisatsiooniga, aga vesi tuli majja oma puurkaevust. Ka kanalisatsioon läheb edaspidi läbi lampkasti välja, seni väljus torustik majast läbi vundamendi õhutusava. Köögist ja kütteruumist pärinev torustik peab ületama või läbima maja keskel oleva tugiseina vundamenti. Loeme raamatuid ja joonistame skeeme.

Ka meie hõljukahjudega tuleb enne põrandameeste saabumist tegeleda. Majas on kümneaastane tellisahi, mida me tahame säilitada ja soemüüriga pioneerpliit, mis hetkel on küll lahti võetud (pliit siis, mitte soemüür), aga mida tahame tööle tagasi panna. Kõik kolm toetuvad mitte otse vaheseina vundamendile, nagu arvata võiks, vaid puittaladele.

Eriti üllatav on ahju juures see, et ka korralikult tehtud vaheseina vundamendil on just ahju alla jäetud tükk tühja maad. Võib-olla, et põrandaaluse tuulutamiseks peab vahevundamendis ava olema, aga ootamatu on see, et ava on jäetud ahju alla.

Ahju jaoks on põrandataladele rohkesti pisikesi vekseltalasid pandud, soemüür toetub mingil määral vaheseina vundamendile, aga ulatub ühest servast sellest üle. Ja pioneerpliit vist ka ei või seista otse liivapadjal-penoplastil-8cm paksusel betoonplaadil, vaid vajab tugevamat põhja.

Nii et huvitav on, seda peab ütlema.

Pommiauk ja kinnisvarahindaja

Esimesel mail saime maja tühjaks tehtud. Kuueliikmelise pere väljakolimine oli kolmepäevatöö ja ilma toredate abilisteta oleks sellestki väheks jäänud. Muuhulgas tuli uude ajutisse elupaika kolida köögimööbel, duššikomplekt, klaver ja 15 banaanikastitäit raamatuid. Abiks oli kaks seitsmekohalist pereautot ja üks lahtine käru. Abiks polnud sugugi see lakkamatu lörtsisadu. Eriti pehme mööbli ja klaveri transportimisel. Ajastamine, ajastamine ja veelkord ajastamine. Muahhahhhaaa! Sealhulgas tuli majutada ja sööta kogu kolimisbrigaadi, mis koosnes lisaks meie perele veel 4 täiskasvanust ja 6 lapsest. Õde ja vend olid abiks. Koos peredega. Saime hakkama, hurraa!

Muidugi oli julge ja julm otsus hakata lammutamisega pihta enne laenutaotluse rahuldamise otsust panga poolt. Aga meie ajutine eluase on praktiliselt kütteta, mis tähendab, et enne talve tahaks koju tagasi. Mis talve, tuleks see soe suvigi ükskord. Ma isegi ei taha teada, milline elektriarve tuleb kogu selle elektriradikaralli peale.

Minu töö oli järgmisel nädalal uus pesa elamiskõlblikuks muuta, millega ma ka kenasti hakkama sain, kui Neo koos abilistega köögi ja pesumasina ühendatud sai. Palju abi oli sellest, et eelnevalt olid mul ajutised ruumid üle mõõdetud ja paigutus läbimõeldud. Siis oli ainult kolimisbrigaadile vaja näpuga näidata, kus kuhu miski läheb ja ise kardinad üles, vaibad maha, nõud ja riided kappi tõsta.

Maikuu nädalavahetused on kulunud meesperel põrandate lammutamiseks. Mina mudilastega teen aga lõket ja annan sööki ette. Mida me teeksime ilma Jaani ja Sulevi abita, ma küll ei tea. Ka meie Karl oli sõrgkangiga päris osav, kuni tüdimus peale tuli. Lisan imelisi pilte majast, kus sai elatud ja mida eluasemena hetkel pole.

Niisugune pilt avanes Joonase toa nurgas pärast põrandalaudade eemaldamist. Kole, aga tegelikult ootuspärane, see ongi siis põhjus, miks see toanurk kogu majas kõige külmem oli. Aluspõrand on pehkinud ja koos saepuruga juba iidamast-aadamast auku kukkunud, mis muidugi muutis kogu põrandaalust ruumi veel umbsemaks ja tekitas sellist pehkimist ja vajumist muudeski kohtades.

Vaade välisuksest esikusse. Vannituba paistab läbi!

Rosinaks selle kringli sees on see, et eile käis meil kinnisvarahindaja. Kredexi käenduse taotlemiseks on vaja hindamisakti, mis on vähem kui nelja kuu vanune. Aprilli lõpus sai hindajaga räägitud, et uut külastust vaja polegi, sest muudetud pole midagi. Niisiis saime uuendatud hindamisakti, mille pank kahjuks tagasi lükkas, sest ta soovis siiski uusi pilte ka näha. Lükkas tagasi just parasjagu selleks ajaks, kui 90 protsenti põrandatest oli juba lõhutud. Nüüd ootame huviga, mida see vaene hindaja meile kirjutab.