Õhuvahetus

Kes nüüd arvab, et renoveerijad on enestelt kivivillatolmu seljast raputanud ja nädalaks suusamäele puhkama kimanud õhuvahetuse eesmärgil, see eksib. Teemaks on hoopis ventilatsioon.

Leidsin täna koristamise käigus tehnoruumi põrandalt mõistatusliku skeemi. ma ei tea, mis see on, aga kuna ta näeb kuidagi ventilatsioonilik välja, siis nimetagem seda näiteks projektiks, mida meil tegelikult pole. Autor on kahtlemata härra Major.

Ventilatsioonilehtrid olid laes juba esimese korruse valmistamise lõpuks olemas, aga kokku ühendasime ja käima tõmbasime me süsteemi just sel nädalavahetusel. Esimeselt korruselt on väljatõmme vannitoast, garderoobist ja elutoast, köögiukse lähedusest. Parem oleks, jah, köögist, aga me ei tahtnud veel üht seina lõhkuma hakata. Panime sajased plasttorud, tegime asja oma peaga valmis ja panime lae üles. Teisele korrusele oli plaanis vedada väljatõmme wc-sse ja kõiki kolme magamistuppa. Eraldi tuleb veel pliidikubu väljatõmme, mille jaoks on katusel korstnake.

Me tahtsime väljatõmmatava õhu soojust ära kasutada ja rääkisime seda plaani ka oma kütte-meestele. Edevamad süsteemid muidugi kasutavad väljatõmmatava õhu soojust sisse puhutava õhu soojendamiseks, aga me ei tahtnud kogu maja torusid täis ehitada ja jätsime sissepuhke loomulikku rada pidi käima. Aga maakyte.ee, kes meile soojuspumba paika pani, sai aru küll, mis me tahtsime ja ütles, et neil on selline vidin olemas. Nii et soojuspumba paigaldamisel jäeti meile soojusvaheti jaoks ka kütteruumi koht. Ja siis tuli ühel tuisusel veebruaripäeval ventilatsioonimees, kes pani vent torud ja pärast veel soojuspumbamehed, kes panid veetorud. Nii et süsteem oleks pidanud huugama hakkama. Aga kuna ma spetsialisti kohates käin tal sabas nagu nelja-aastane ja küsin miks-miks-miks ja kuidas-kuidas-kuidas, siis sain ma niipalju targemaks, et ehitasime oma torude süsteemi veits ümber enne käimapanemist. Ja selle jaoks leidus aega just sel laupäeval.

Vasakult alates: filter, soojusvaheti, ventilaator. Soojusvahetist läheb läbi maakontuuri vesi enne pumpa sisenemist. Peaks andma päris hea võidu. Peenike valge toru juhib tekkiva kondensvee põrandale.

Probleemiks oli näiteks mürasummuti puudumine. Ja need sajased plasttorud, mida oleks olnud nats tobe hakata sajakuuekümnese ventilaatori külge panema. Lahke vendimees seletas, et esimese hargnemiseni võiks vähemalt 125 minna. Lisaks sain Neo suureks kergenduseks teada, et magamistubadesse väljatõmmet tavaliselt ei panda, pannakse niisketesse ruumidesse ja koridori. Magamistoad ventileerivad läbi uksealuse prao. Aga magamistubade välisseina või aknasse tuleks siis värske õhu jaoks augud teha. Nii et teisele korrusele tuleb ainult kaks väljatõmbeauku - wc ja koridor.

Selleks et garderoobi lae kohale jäävat ventilatsioonisüsteemi hakata ümber tegema, kaevasime teise korruse põrandatalade vahelt saepuru välja ja kakkusime musta vahelae üles. Panime sinna 125 mürasummuti ja 125 plekktoru kuni teise korruse haru hargnemiseni. Selle menetluse tulemusel oleks esimene korrus pidanud sodivabaks jääma, aga kus sa sellega, osa saepurust tuli ikka läbi lae sinna, kuhu söör Newton käskis. Nii et täna ma koristan.

Laepealne läbi teise korruse põranda vaadates. Pehme kileasjandus on mürasummuti, sealt edasi hargnemine alla garderoobi plasttoruga ja vasakult hargnemine üles, millest edasi läheb juba sajane plasttoru vannituppa ja elutuppa, aga need ei paista. Neo neetis plekktorud ilusti kokku ja mina teipisin plasttorud. Ilus-korras!

Talgud teisel korrusel

Renoveerijatel on sünnipäevade tähistamisest väärastunud arusaam. Meie vaesed lapsed pidid sel aastal oma sünnipäevad päris vahele jätma, vaba õhtu või nädalavahetuse leidmine tundus ilmvõimatu ja pealehakkamist jagub vaesekeste rongaemal praegu ka ainult ehitusteemaliseks projektijuhtimiseks. Oh, mo vaesed latsekesed. Ma loodan, et nad saavad sellest üle. Kunagi. Pärast aastakümneid kestnud teraapiat. Või siis ei saa. Oh, oh...

Neo sai ka aasta vanemaks ja kui sugulased hakkasid sünnipäevapeo teemal vihjeid tegema, saatis ta pikemalt mõtlemata välja kutse talgutele. Ja talgulised tulidki kohale. See on päris hea näitaja. Olen kuulnud kodu-uuendajatest, kes remonditööde lõpus märkavad, et sõpru on na väheseks jäänud. Meie omad tulid veel. Plaanitud oli teisel korrusel rõvedat teha. "Rõvedat teha" on üks tänapäeva nutikamaid ehitustermineid, mis kirjeldab väga täpselt kaldkatuse soojustamise olemust. Et me just sellise töö ette võtsime, võib muidugi tähendada, et edaspidi peame me ehitusega ilma talguliste abita hakkama saama. Aga rõve sai tehtud. Nipet-näpet jäi veel villa panna, siis peame hakkama vaatama, kuhu jäägid turustada, sest villa kogust me arvutasime ikka uhkelt üle.

Käesolevaga tahaksin tänada Morpheust, Kadrit ja Sulevit villaralli eest, Papit garderoobi kapi vahelae eest, Mammit lõunasnäki ja lapsekarjatamise eest, Lood ilusa lumememme eest, teisi lapsi heaks lapseks olemise eest ja Kajat uhke piduroa ja vinge tordi eest.

Vintskapi alune. Trepiauk on kaetud luugiga, kus on kola virnas. Trepiaugu ümber tuleb muidu kena käsipuu ja ruum ise jääb märgatavalt väiksem.

Üks läänepoolsetest akendest koos ilusti tehtud rõvedaga.

Põhjapoolse magamistoa lagi on juba vinksvonks. Asjatundmatu vaataja võibolla ei märkagi, kui palju siin rõvedat on tehtud.

Jäägid. No ma ei tea, mis meie Tambovi konstandil viga oli. Millalgi teen kokkuvõtte ka, kui paljuga me puusse panime. Siin on kindlasti rohkem, kui aknaavad, mille me varuks jätsime. Ses mõttes tagantjärele tarkusega - võibolla tasub need materjalide kogused lasta arvutada spetsialistil. Saab vähemaga vastu pükse.

See läänepoolne kaldkatus vintskapi kõrval on täismahus eilne töö. Uhke värk. Kummardused Morpheusele, Kadrile ja Sulevile!

Idapoolne rõve täispikkuses. Vill on kõik pandud, paberi paneme kahekesigi ära. Siis vahime, õitseme ja imetleme jälle tükk aega.

Remondikass. Ei pelga villa ega põlga saepuru. Umbes sarnase olekuga oleme me täna kõik. Pühapäev. Talgud läbi ja plaanitud asjad tehtud. Hingamispaus.

Aiast

Jaanuari keskel jäi vihmasajule niipalju paus sisse, et sain valgel ajal õue ja tegin aiast mõne ilupildikese. See on nagu hoopis teine maailm. Kui oleks aega, seisaks lihtsalt kõrval ja hoiaks kahe käega peast kinni. Praeguseks on muidugi halastav pakane ja tuiskav lumi teinud oma töö ja olukord ei tundugi enam nii hull. Olgu need jaanuari keskpaiga fotod siis hoiatavaks meeldetuletuseks. See on seal lume all kõik olemas. Palju õnne ja ilusat kevadet, ütleb sulailm mõne aja pärast. Loodetavasti olen ma selleks ajaks veel reibas aiatööhuviline ja mul on juba ka mingi plaan.

Hea uudis on see, et palju hullemaks minna ei saa. 

Liiv on hea asi. Eks. Liiv ei ole vähemalt savimuda. 

Huvitav, et sel sügisel ei olnud meie aias sugugi mutte, kes oleksid muru rikkunud. Jälle hea uudis, mutid ei rikkunud muru ära, hahaaa!!! Millist muru, Hahahahhahaaa!

Minu hoolega laotud kiviaiast pool kukkus kraavi. Niuts.

Noh. Mida siin öelda on? Tabula rasa. Võta jäme pintsel ja hakka jooni tõmbama. 

Külalislahke sissepääs majja. Kalossidega külalised on teretulnud. Teised mingu röövigu mõnest laudast sobivad jalavarjud.

Uus pööning

Tellisime materjalid teise korruse soojustamiseks. Kohale saabus kogu see vill ja karkassimaterjal ühes ja samas hiiglaslikus koormas selle talve seni kõige vingema tuisuga. Autojuhil oli saabudes närv suht krussis. Tuli välja, et tema väitel tuleks kogu koorem käsitsi maha tõsta. Mina muidugi lastega üksi kodus. Helistasin kooli ja palusin Karl tunnist ära kutsuda ja mulle appi saata. Lisaks tuisule oli kenake sula. Autojuht ronis koormale ja lükkas villapallid sealt lihtsalt alla. Meie Karliga vedasime neid veidi eemale, et kogu kraam ära mahuks. Loopimise käigus plahvatas mõnigi pakk lahti. Ja lörtsi muudkui tuiskas suhu ja silma.

Esimene veebruar. Lumi, tänu taevale, mitte vihm. 

Muidugi oleks võinud ka palju hullemini minna. Oleks võinud sama hästi ka vihma sadada. Lumi oli enne suht napilt maha tulnud, enne seda oli kogu õu lagedat soppa täis. Niisiis loopisime ligi sada pakki kivivilla lumehange. Ja kaks päeva pidid nad seal omapäi toime tulema. Laupäeva hommikul esimese asjana loopisime pakid pööningule. Joonas valvas magamistoas väiksemaid, Karl udis üles visatud pakid pööningul virna, mina tõstsin uksest sisse ja Neo viskas trepist üles. Metsik töö!

Pööning on villa täis ja ootab tegutsemist. 

Niisiis, materjal on kohal ja tuleb lakke ja seina panna. Universitas Jutubensis oma edevate õpetlike videotega kaldkatuse soojustamise kohta võib minna ja edasi areneda. Nii see ei käi, vill ei jää ise sarikate vahele, ei jää. Kuna meie sarikavahed pole kuulnud ei meeter- ega tollimõõdustikust ja ei vasta ühelegi eelmise või käesoleva sajandi standardile, on erinevate vahekaugustega nii omavahel võrreldes kui ka ühe vahe piires, siis ostsime enamuse villast rullidena. Et siis rullist paras jupp lõigata ja see sarikate vahele klapitada.
Esimesed sarikavahed said ikka väga vaevaliselt tehtud. Me olime Neoga ülepeakaela villa sees, mässasime, köhisime ja heitsime meelt. Aga tasapisi tekkis asjalikum modus operandi, taipasime soetada toimiva klambrilööja ning katkematu nööri. Tekkis töörütm ja asi hakkas edenema. Palju abi oli ka Morpheusest, kes ühe päeva koos meiega rassis.

Idapoolne osa kaldlaest on tehtud. Sarikate vahel on 10+10 cm villa. Viiese karkassi vahele tuleb ka vill ja sinna peale paber ja rõikad laelaudise jaoks. 

Lagi, see horisontaalne moodustis, on ka peaaegu valmis. Meile tekkis sinna pennide vahele pandud villakihi peale uus väike hubane pööning.

Neo ehitas siia toreda silla villakihi peale. Luugi jaoks tegi ka augu. 

Teha on veel neli sarikavahet läänepoolsest kaldseinast, laest korstna ümbrus, vintskapi seinte teine kiht ja lõunapoolne otsasein. Ja paber ja rõikad. Juhei, supertublid oleme olnud.

Jõuluvaheaeg

Detsembri algusest alates pole ma midagi kirjutanud. Võtsingi päris teadlikult jõulupuhkuse. Pealegi olid kõik aparaadid, mis natuke asjalikumaid pilte teevad, mul vahepeal nagu üks mees rivist väljas. Ja ilma piltideta blogi on ju igav.

Aga jutuplaane oli mul tegelikult mitmeid. Esiteks tahaks rääkida vannitoa lõplikust hinnast. Siis tahaks rääkida kinnisvarahindamisest. Peale selle jõuludest ja köögist, mis on juba pea-aegu nagu päris. Mõte liigub aga juba teisel korrusel ringi ja sellest võiks ka rääkida.

Panipaiku on vähe ja kolimise järelmõjud vahivad meid banaanikastide aukudest siiamaani oma tolmuste silmadega. Koristamine, kui lapsed on kodus, on nagunii nagu hambapesu ühteaegu küpsiste söömisega. Nii et piltide saamiseks tuleb teha närv kõvaks ja loomingulisest segadusest üle vaadata.

Alustades algusest. See on esik. Välisuks on sama mis vanasti ja üllataval kombel pole tunda, et ta väga külma sisse laseks. Kuigi arvatavasti on tegu uksega, mis on mõeldud tuulekojaga majale. Enam meil tuulekoda pole ju.

Selline näeb uks välja õue poolt. Uksepärjaks kasutasin ära oksad, mille maakütte paigaldamine puudelt-põõsastelt küljest kiskus. Lõkkeks jäi ka omajagu.

Siia tuleb garderoob. Ilusam oleks öelda rõivistu, eks?  See jääb välisuksest vasakule. Kitsas uks ruumi tagaseinas viib soojuspumba juurde. Osa pilte on ka protsessist, selle ruumi korrastamine on olnud viimase nädala töö. Leidsin vana Kohila paberivabriku tapeedi ja panin selle esikusse ja garderoobi rõivistusse. Lagi on eriti äge. See on tehtud moekast pinterestistaarist nimega reclaimed wood. Netist leiab rohkesti õpetusi, kuidas lihtsa vaevaga anda puidule vana ja kulunud välimust. Ma võin ka õpetada: pane laud välisseina, hoia 50 aastat, värvides aeg-ajalt, pigem harvem kui tihti, võta maha, tõmba naelad välja, valmis! Me värvisime rootsipunased lauad tavalise laevärviga lihtsalt ja suht lohakalt valgeks. Osa sellest vägevast materjalist on meil veel õues lumehange all viimast lihvi saamas, Sulev muidugi ütleks, et niiskuskahjustusi saamas. Aga teisele korrusele leiab kindlasti nende jaoks ka koha. 

Köögi kraanikausi-poolne külg on valmis. Parasjagu siblimist oli nende riiulikanduritega ja siis selle minu mõttega vana vannitoa keraamiline kraanikauss tööpinna sisse süvistada ja alumisele kapireale üks sahtel üles juurde panna, aga Neo tegi imet nagu ikka ja tulemus on väga ilus. Ma peaks köögist kindlasti pikemalt kirjutama. Kunagi. Vist. Kindlasti. 

Siin on köögilaud. Söögitoast vms me loobusime suurema elutoa huvides ja tänavused jõulupeod näitasid, et kuigi ei saa öelda, et mahuks niigi hiilgavalt ära, võib vähemalt öelda, et saab hakkama. Sinna seina äärde tuleb ükspäev Pettsoni-taadi köögisohva koos pingialuse säilitusruumiga. Pliidi-poolsest küljest ma pilti ei tee. Pioneerpliit läheb ilmselt siiski välja, tuleb leida väiksem asemele. ("Ma ju ütlesin," ütleb Neo. Ütles tõesti.)
 

Elutuba. Siin juba elatakse, nagu näha. Kardinatega ma veel rahul ei ole. See kardina-värk on mulle päris tume maa. Aga ma katsetan ja õpin. Suuuur raamaturiiul on siit ka veel puudu. Ja diivani ümbrus on täis lesestunud sokke. 

Mõte liigub selles suunas. Varsti saab jälle actionit. 

Elu kaheksas kolimine

Öeldakse, et seitse kolimist on nagu üks tulekahju. Lugesin oma elu kolimised kokku ja sain kaheksa. Ei paistagi palju. Mis sa seal tudengina kolid, võtad konspektivirna ja hambaharja ja tõmbad korteriukse pauguga kinni. Mäletan et pärast viiendat, kui meil juba üks laps oli, hakkas kolimine üle jõu käima. Seekordne millegipärast väga hull ei olnudki. Ettevalmistus oli kevadise väljakolimisega võrreldes null. Aga hakkama saime kevadise kolme päeva asemel ühega. No näiteks raamatuid tegelikult seekord ei liigutanud.

Kuhu me siis kolisime. Küte sai kolmapäeval sisse, neljapäeval oli tuba juba soe ja mõnus. Reedel ei tahtnud enam ajutisse kohta õhtuks minnagi. Ja laupäeval oli abiks Morpheus oma perega ja käruga ja Kadri oma poistega. Kaja hoolitses meie pisemate eest ja kattis mitu korda päevas sooja toidulaua. Ja tehtud saigi. Laupäeva õhtupoolikul viimaseid kaste sisse vedades oli küll korraks tunne et pöörake palun ots ringi ja viige midagi tagasi, jala maha paneku kohta ei ole. Ja siis toodi voodi.... Hahaa.

Kuni suuremad ööbimiseks põrandal lasuvatesse virnadesse augukesi kaevasid, käis lastel kirglik peitusemäng. Peidukohti oli kadestamisväärselt palju tõesti.

Pilte mul palju pole. Meeleheide tahtis maad võtta ja mingit huvi ei olnud tulevastele põlvedele neid vaatepilte salvestada. Nüüd üritan teist nädalat elamist korda saada. Mitte korda, aga vähemalt niipalju, et pipratoos poleks mustapesukorvis ja porised kummikud diivani all. Lisaks sellele tuleb meil kuuekesi end endisest hulga väiksemale pinnale kokku pakkida. Kummikutele veel leiab koha, aga need isiksused.... Blogi ei saa veel pidulikku lõppu. Esimene korrus on elamiskõlblik, aga teine korrus veel täiesti tegemata.

Vannituba

Vannituba on valmis. Kardin on seinalt puudu. Ja nagikonksud. Ja laeliistud. Aga pesumasin töötab ja pesul on koht kuivamiseks ja muu eluvajalik ka toimib kenasti. Isegi peegel on ja riiulid pudipadi jaoks. Nii et vaatame, kas leiame mõned pildid.

Sein tuli selline algaja asi. Pahteldasin kolm korda ja lihvisin ja värvisin täpselt nagu YouTube käskis. Esiperfektsionist minus on õnnelik, et sai pahteldamist õppida. Kuigi veidi häbeneb oma saamatust. Aga vähemalt pole esiperfektsionistil võimalik süüdistada kedagi teist peale iseenda. Ja see on tervislik.

Kuna sein ei tulnud ideaalselt sile ja minu valitud suhteliselt tume ja külm mentoolroheline seina toon nägi selle konarliku seina peal välja nagu nõukaaja koridor, leiutasin teist, sinepirohelist tooni kuiva pintsliga peale kandes natuke. Ja jäi päris hea. Kui seina siledaks teha ei oska, pane konarused enda heaks tööle. Meil on üks pisike Muumitrolli-raamat lasteraamaturiiulis, kus on igal lehel veidi erinev ja väga lahedalt kokku sobiv värviskeem. Sellised tugevad värvid. Ma võtsin vannitoa värvi ostes selle raamatu poodi kaasa.

Nii et mentoolroheline ja sinepiroheline sein ja oranž vetsuhari ja kuskilt tuleks üks kärtspunane Väike My ka vannituppa leida.


Üldiselt on see piltide jagamine praegu raske. Tegemist on ikkagi mu koduga ja mingi tõrge on kogu seda segadust ilmarahva ette riputada, mis praegu majas valitseb. Ja sisulist tööd, garderoobi tapeetida, liiste naelutada, kardinaid õmmelda ja kummuteid kokku panna, on praegu lihtsalt nii palju, et ilupildikeste tegemiseks kastivirna ühest toa nurgast teise tarida ei ole aega.

Eks ma ükspäev teen need pildid. Senikaua uskuge mu juttu.