Sisetööd

Tegeleme kiiresti ja järjekindlalt eesmärgiga võimalikult kiiresti sisse kolida. Selleks tuleb elamiskõlblikuks muuta maja esimene korrus. Mul on päris pirakas loetelu töödest, mis selleks tehtud peavad saama. Loetelu põhiline viga on muidugi see, et tegelikult on töid kolm korda rohkem ja suhteliselt lihtsad ja vähe aega nõudvad etapid seisavad keerukama konnasöömise taga.

Näiteks, kui nimekirjas on peegel vannitoa seinale, siis see eeldab uksepõskede kipsplaatimist, seinte pahteldamist koos liitekohtade teipimisega (pahteldada tuleb kolm korda, iga kord 24h kuivamist), seinte värvimist, ebaõnnestunud värvivalikuga leppimist, laeliistude panekut ja kahe töötegija üheaegset kohalolu maja peal kui päriselt peegli paigaldamiseks läheb. Vaheetappidest rääkimata. Täna ma näiteks tegin esimest pahtlikihti. Või tegelikult teist, aga esimene ei lähe arvesse, sest see sai tehtud enne Universitas Jutuubensise lõpetamist ja ma pidin nurgad kõik uuesti tegema. Ja kõige suuremaks tõrkeks tegelikult oli pahtli segamine. Ma lihtsalt ei suutnud sundida end seda tegema. Tobe, eks.

Või kui nimekirjas on suure toa seinad, tähendab see seda, et enne tapeetimist tuleb magamistoa ukse ümbrus kipsplaadi abil sirgeks saada. Suur aken, mis sai eest ära võetud ja ettepoole nihutatud, tuleb varustada endisest laiema aknalauaga, aknapõsed tuleb lubikrohviga krohvida ja enne seda veel võrgud ja värgid paika panna. Lisaks veel üleminek krohvilt tapeedile - sinna tuleb ilmselt liist nagu vanasti. Ja siis peab keegi eemaldama lambid ja juhtmed ja kardinapuud ja siis tulen mina, üleni valges.... Ja tapeedin seina....

Ma ei hakka teid tüütama kogu nimekirjaga. Magamistuba on juba pea-aegu valmis. Köök samuti. Aga alati jääb see pea-aegu. Nende tööde suurim eelis on see, et kui töö saab tehtud, on seda kohe näha.

Üks harilik nädalavahetus

Reedel tapeetisin magamistoa seina. Sein ise jäi selline nagu vanasti oli, vingerdi-vongerdi ja lipa-lopa.

Kui läheb tapeetimiseks, siis ostke selline asjake. Teeb pool tööd ära. Ja paks pabertapeet varjab osavalt enamuse vinka-vonkadest seinas.

Oli selline sein. Näha on pehme tuuletõkke plaadi moodi papp, mis katab meil kõiki seinu ja mida me maha ei kisu. Ja seal on mingi viis eri tapeeti peal, millest enamuse ma siiski maha kiskusin. Ja kruntisin siis selle pehme seina laevärvi ja vee seguga. Sest mul oli juhtumisi värvirullialus likku pandud ja ma ei viitsinud mingit muud segu leiutama hakata.

Uus tapeet on seinas. Ülejäänud seinu kattis valge tapeet, mida ma ainult siit-sealt vanade jääkidega lappisin. Ja üks sein on nüüd selline lilleline. Tattaraa!

Mõõtsin, saagisin ja värvisin nädalavahetusel ka vannitoa laelauad. Karl aitas värvida. Punnlaud on lihtsalt suurepärane. Hakkasin lage otsast üles ka panema. See on lihtne. Nii tore!

Siit see lagi läheb. Keskele tuleb teravmeelne luugike, et saaks torusid piiluda ja kraane keerata. Hetkel paigaldamispaus, ootan lampe.

Laupäeval oli Morpheuse pere abiks. Mrs Morpheus ja miss Morpheus aitasid esiku seinalaudise lõpuni panna ja ära värvida. Punnlaud on lihtsalt suurepärane. Ma kordan ennast, ma tean. Ilus tuli.

Ilus pilt küll ei tulnud. Aga tegelikult on ilus. Prügist tuleb lihtsalt osata läbi vaadata. Ja redelist. Aga mitte laest. Katsuge mitte läbi vaadata laest! Mis on nähtamatu, sest ta on veel tegemata. Aga nüüd ma hakkan jälle pihta selle jutuga, mis veel tegemata on ja mitte sellest ma ei tahtnud kirjutada.

Morpheus saabus laupäeval vaskkaabli ja terasvarrastega. Kaevetööde kõrvalt tahtsime niksti-naksti ammuplaneeritud maanduse ära panna. Ja selleks palusime maaküttetoru paigaldama tulnud kopamehel jupi kraavi lahti jätta. Nii et maandus on nüüd paigas. Aga plaan lasta poistekarjal labidatega kraav kinni lükata oli natuke uljas.

Tegelikult oleks vaja buldooserit. Kas keegi teab kedagi, kes teab meiekandis kedagi, kellel oleks buldooserit? Sellist pisemat ja parimal juhul koos kopaga.

Mis puutub seda kaevetööde värki üldiselt, siis kui müügimehe väitel piisab kaevetööde lõppedes endise olukorra taastamiseks tavaliselt rehast, siis meie imelise mullastiku juures võin ma siin kümme reha pooleks murda, kümme meetrit kivimüüri laduda ja vähemalt kolm koormat mulda laiali kärutada, enne kui mingit asja saama hakkab, mis endise moodi on. Aga ega see muruplats polegi mu suur eesmärk, las niiduk konutab.

Ja kivimüürid mulle meeldivad. Pealegi mulle lihtsalt ko-hu-ta-valt meeldib neid ise laduda. Teist nii ägedat 3D puslet ilmas ei ole, nii tore, et kivid on omast käest võtta. Ja kogu selle pommiaugu juures on veel see pluss ka, et kohe tuleb talv ja loodetavasti lumi ja me ei pea seda mitu kuud vaatama.

Ole oma soovidega ettevaatlikum

Nonii. Valisime maaküttepakkumise välja. Maksime ettemaksu ära ja meile öeldi,  et meiega võetakse ühendust.  Paigaldusaeg umbes kuu aja pärast ja enne seda veel kaevetöö. Nädal läks mööda,  mina surusin suu kriipsukeseks ja helistasin aknafirmat meelde tuletades müügimehele, et teada anda, et meiega pole keegi ühendust võtnud. Vabandati (ahhaa, keegi oskab müügitööd!) ja lubati kohe tegeleda (ahhaa, keegi oskab seda väga hästi!)  ja veel samal päeval kindlasti ühendust võtta (meistriklass!).

Ja siis helistaski mulle kella nelja paiku mõnusa rahuliku kõnepruugiga ja tähtsa kõlaga ametinimetusega tegelane, kes küsis, kuidas meile kaevamiseks homne päev sobib. "Pt, pf, äp...., ööääämmm," ütlesin ma, nagu intelligentsele inimesele kohane. Ja mu silme eest jooksis läbi kogu see talimänguasjade hunnik, mille lapsed platsile vedasid koolivaheajal;  kõik lammutusjäägid, mida me kindlasti taaskasutada tahaks ja mis sealsamas vedelevad; hiiglaslik hunnik lõkkeasemel, mida vihmaste ilmadega põlema pole saanud; kõik need põõsad ja püsililled, mida ma veel päästa oleks soovinud ja viimaks meie vana autoront, mis pole kolm aastat kohalt liikunud ja mis seisab apsaluutselt vales kohas (sellised rondid seisavad muidugi ALATI vales kohas, kui nad juba seisavad, aga mis sellest rääkida).

Võtsin veidi mõtteaega. Õnneks on Mammi külas, nii et hülgasin oma väetid lapsukesed ja ajasin suure aplombiga maast lahti selle üldse mitte väeti, kes väsinuna koolist koju oli jõudnud. Kummikud ja kindad ja maja peale! Mis sellest, et kottpime. Otsisime käsikaudu lume alt kõik mänguasjad kokku, tõstsime taaskasutatava sodi ümber ja noorkotkahakatis sai isegi lõkke põlema. On mul ikka poeg!

Siis käisime Mammi tehtud õhtusööki söömas ja pärast seda tulin töölt tulnud Neoga tagasi. Kuuvalgel ööl lükkasime üheskoos autorondi põõsasse, kes nüüd laternaposti taga varitseb nagu liputaja. Ja iga vana õunapuu (kuhu alla kaevama niikuinii ei saa minna) sai endale omaenda prahihunniku. Ja Mammi samal ajal pani lapsed magama.

Hommikul oli kopp kohal. Palusin hardalt õunapuud ellu jätta ja nüüd istun toas, olles tänulik, et ma ühestki aknast aeda ei näe.  Sest üks õunapuu on vist juba läinud. Ja ma otsustasin, et nutan pärast kõigi asjade pärast ühe korraga.  Sest see asi tuleb ära teha.

Nii et töö käib. 

Mis me koolivaheajal tegime

Neo oli koolivaheajal puhkusel. Puhkas ta siis ka või ei, seda võite temalt küsida, aga maja peal see puhkus möödus. Kuna samal ajal oli objektil ka töömees Heikki plaatimistööga, tuli muutus veelgi märgatavam.

Köögipõrand on plaaditud. Aga ega imetlemiseks kaua aega pole, papp põrandale ja lage värvima! Ja seinalaudis tuleb ka värvida ja tapeet panna ja liistud. Elektripistikud paneb ja jupi tööpinnatagust seina plaadib Neo ja siis tuleb meie köögikapid veidi ümber teha ja paika panna ja puupliit vajab šamottsisu ja miskit ekraani kuumuskaitseks ühele küljele. 

Ja siin on sein värvitud, liistud paigas ja tapeet seinas. Muu möll veel käib ja iga katusealune pind võetakse kohe kasutusele. Köögis saab magamistoa põrandaliiste värvida, näiteks.

Köögi tapeet meenutab mulle ausalt öeldes natuke Barbie maja. No päris palju meenutab. Aga harjub ära, harjub ära..  

Vannitoas on suurem osa tööst samuti tehtud. Põrand ja seinad plaaditud, WC toimib, dušš on seinal, uks on ees. Seinavärvi valikuga on esimene möödalask tehtud ja laelaudu olen ka sel nädalal jõudumööda parajaks lõiganud, ehk jõuan millalgi ära ka värvida. Ja uue seinavärvi valida...

Vannitoas on Tycroc seinad tehtud ja duššinurk värskelt ära rihitud.

Põrandad....

...ja seinad...

... ja valmis! No tähelepanelik pilk näeb veel nipet-näpet tegemisi, eks, aga üldiselt! 

Siin on võte untsuläinud seinavärvi valikust. Mobiiltelefoni ekraan moonutabki värvust. Ärge valige värvitooni ekraani pealt. Tõesti ka. See on ju tavalise Lasnamäe paneelika trepikoda, mitte värske ja särtsakas "mentooli" toon.

Vannitoa sein on saanud väljastpoolt pärlpunnlaudisest katte. Kuna kogu toasoe kipub alt ahju juurest üles teisele korrusele, kus tal midagi tarka teha pole, oleme trepiaugu katnud vana pööninguluugiga. Paks ja karvane vaip, mis trepi kohal tillerdab, täidab sama eesmärki. Parempoolne sein on veel laudisega katmata. Vaja teha!

Magamistoal on uks ees ja tapeetimine pooleli. Seal rohkem midagi ei teegi. Ahjaa, põrandaliistud on värvitud. Vaja paika panna.

Kipub olema nii, et ise ei näe seda, mis juba tehtud vaid ainult seda, mis veel tegemata. Nii et kogu aeg on tunne, et kõik on tegemata. Tore, et mu isa oma eelmisel nädalal tehtud pilte Marile näitas. Mari siis ütles mulle ka, et oi kui palju teil tehtud on, blogis polegi midagi. Ma muidu muudkui tegutsen ja mõtlen, et pole mõtet kirjutada, kui midagi uut pole. Lihtsalt ei näe ise seda uut.

Täna polegi veel valgeks läinud

Ehitusblogisid lugedes märkab varem või hiljem hetke, mil usinad ehitajad oma ette võetud ülesandest tüdivad ja selle tegelikust suurusest heituvad. See hetk, millal taibatakse, et nüüd on lõplikult "kopp ees". Ja pärast seda on blogipostituste põhiteemaks "saaks juba valmis" ja ehituse sisuks tihtipeale koguni "ah, sai nii, aga peaasi et on tehtud".

Mul ka on kopp ees. Aga vaadates kalendrit ja teades, kuidas kaamos koguneb, olen üritanud seda hala esialgu vaos hoida. Jaa, ega ta tulemata ei jää.

Välja kolides oli plaan Karli sünnipäevaks uuesti sisse kolida. Karli sünnipäev on kolme nädala pärast. Selline graafik sai tehtud, arvestades tingimusi meie ajutises elukohas. Saja aasta vanune endine laut, mille kiviseinu mööda õue kogunevad lombid hallitusena üles roomavad. Kivimaja ju inimese elukohaks ei sobi, pesu ei kuiva iial ära ja aknad on kogu aeg udused. Kütta saab elektriga (hull, täiesti hull värk).  Nii et motivatsiooni kodu elamiskõlblikuks saamiseks jätkub.

Pealegi, kui juba sees elada, siis pole see "maja peale minek" enam nii suur eneseületus ja remont hakkab vast rutem edenema ka. Teisest küljest on remondi sees elamine oma sodi ja kolaga paras närvikõdi.

Praegu tuleb lihtsalt otsustada, et enne novembrit nutma ei hakka ja ühe päeva kaupa edasi tähtede poole rühkida.

Vannituba hakkab lootust andma

Mõni aeg tagasi kirjutasin vannitoaplaanidest. Väikesesse ruumi vajalike funktsioonide paigutamine tundus peaaegu võimatuna. Nüüd kui trepp on valmis, pole oodata enam midagi, tuleb võlukunstiga julgesti edasi minna. Trepp valmistas meile meeldiva üllatuse, nii et vannitoas trepi alla jääv osa on sada protsenti käidav. Hüpata ei tasu, aga pesumasina kallale pääseb ilma muhku pähe löömata.

Esialgse plaani kogu vannitoaehitus tellida töömeestelt pidime maha matma, enamus tuleb ise teha. Plaatimine jääb ikkagi profi teha, see katse-eksitus mäng nii silmatorkavas kohas ei vääri küünlaid. Plaadid tellisime Lintmannist. Põrandad tuleb ära plaatida köögis, esikus, garderoobis, tehnoruumis ja vannitoas. Tellisime kõigi jaoks samad plaadid. Plaadid leiab sellelt lingilt. Seinaääri mööda jookseb hall plaadirida ja keskele jäävad mustriga plaadid. Tehnoruum ja garderoob saavad üleni halli põranda. Vannitoa seintele tuleb valge plaat.

Vannist, iseenesest mõista, pidin loobuma. Aga tõesti, ega see vann kasutust ei leiaks. Saun meil ju on. Miskipärast tunduvad vann ja saun teineteist välistavad. Akna alla tuleb duššinurk, mis on ülejäänud põrandast veidi madalam. Ukse ja akna vahele jääb seina sisse peidetud paagiga wc ja uksest vasakule kraanikauss peegliga. Duššinurga trepipoolsesse külge tuleb vahesein ning vaheseina taha trepi alla paneme pesumasina pesitsema. Pesukuivatuse üle peab nuputama. Aga küll ma nuputan. Seal on veel täitsa mitu sentimeetrit vaba seina- ja põrandapinda.

Neo ostis udupeent Tycroc plaati ja lõikus ja mökerdas Karli abiga YouTube juhendite järgi. Enne seda käis abiks Morpheus,  kes torusid vedas ja sooja vee ringvoolu nuputas.  Ja enne seda käis mu isa ka kohal, kelle tungival nõudmisel sai põrandat lõhutud, et potentsiaalide ühtlustamise eesmärgil vasktraat põranda valurauaga ühendada ja pesumasina ja kilbi juurde vedada. Ohutus ennekõike!

Eile hoidis vanaema pisemaid ja mina sain majapeal mütata:
1. Kaevasin lahti köögipõranda. No selles mõttes kaevasin, et kogu pudi, mis töö käigus sinna kogunenud oli, kõik lauajupid, tapeedirullid, värvipurgid, topsid kõverate naeltega ja karbid sirgete naeltega, tööriistakastid ja ehitusmaterjal tuli mujale paigutada ja saepuru kokku pühkida.
2. Võtsin vastu ja tassisin vihmavarju pärlpunnlaudise esiku seina jaoks.
3. Kütsin ahju. Päris hea sooja sai sisse ainult köögipõrandalt leitud kraami kasutades.
4. Panin köögiseina pärlpunnlaudise lõpuni.
5. Pesin köögipõranda puhtaks.

Täna on ehitaja Heikki kohal ja plaadib köögipõranda ära. Oh, see saab äge olema. Täna õhtul tuleb puhtaks teha tehnoruumi ja garderoobi põrand,  et tal homme ka midagi teha oleks. Ja vannituba ette valmistada,  et tal ülehomme midagi teha oleks.

Ja siis saamegi kahe nädala pärast sisse kolida. :-P

Pilt põranda plaatimist ootavast köögist.

Trepitalgud. Kolmas köide.

Järjekindlamad blogijälgijad teavad, et me tellisime sisetrepi Männiku Saekojast. Tellisime viimistlemata männipuust trepi detailidena ja tänu sellele valmis trepp vähem kui kahe nädalaga. Trepisõjast väljus Neo punktiga, nii et minu eelistatud tumehalli asemel sai trepp valgeks värvitud,  astmed-käsipuud õlitatud. Pool punkti pidin ikka endale kahmama, nii et värviks valisin Tikkurila naturaalse linaõlivärvi. Pintslitööd olid minu teha niikuinii, aus punkt.

Reede õhtuks oli asi niikaugel, et õuetrepp lainetas rakiste vahel ja jaksu veel oli. Trepi detailid olid kahekordse värvikihi all ja piisavalt kaua kuivanud. Kaua, tõesti kaua kuivanud. Veel kauem kui "kaua, tõesti kaua" tegelikult. See linaõlivärvi-punkt on kokkuvõttes kahtlasevõitu. Aga noh... Hakkasime kokku panema. Ilma igasuguse ikea-stiilis juhendita käsitöö-lego, hiina mõistatus, just sellised asjad meile meeldivad!

Trepi pinnalaotus. Kõik ei mahu ühele pildile.

Trepimeister ütles, et kokkupanek pole midagi keerulist ja tõesti, ega ei olnud.  Iga jupp oli oma pesa jaoks parajaks lõigatud, nii et midagi valesse kohta panna polnudki võimalik. Paar veidra kujuga klotsi nõudsid üleküsimist ja töö järjekorra kohta tahtsime ka lisavihjet, aga need küsimused said meistrilt kiire ja sõbraliku vastuse ja kõik sujus.

Alumine ots on reede õhtuks koos. Sauna ja siis magama.

Neo ja Morpheus läksid laupäeva hommikul krõbinal objektile ja mina jäin lapsi udima, et tehke juba rutem, nad panevad seal kogu pusle ilma minuta kokku. Aga polnud hullu midagi. Vaja oli trepiaugu sein siledaks teha ning vahelaest jupp tala välja saagida ja sinna veksel timmida. Mehed tegelesid selle igava ja tänamatu tööga, sest pärast tuli mõni sent puudu ja vaja oli auk veidi suuremaks teha.

Pärast esimeste astmete põskede vahele kinnitamist kruvisime trepile jalad alla, siis ta seisis meil neljal jalal, lohista kuhu tahad.

Teine trepikäik, pöördastmete osa. Toetub vastu välisseina. 

Teise trepikäigu ja käsipuu kinnitamise juures oli nuputamispaus. Käsipuu ja kolmas välimine põsk tuli kinni kruvida seina poolt, nii et kogu trepp tuli praktiliselt tervenisti kokku panna ja alles siis paika tõsta ja seina kinnitada.

Ja veel keerulisem koht. Kui sul on trepp, mis sobib täpselt neljakandilisse avausse laes ja siis on sul vaja teda selles avauses pisut viltu pöörata,  et akutrelliga põse ja seina vahele astmeid kinni kruvima mahtuda, mis saab? Tuleb laetala veksel lahti võtta ja pärast uuesti tagasi panna. Ahhaa!

Ja siin ta on oma täies ilus.

Ja et mulje oleks veel ägedam, lisame siia ühe enne-pildi.

Selline on vaade teiselt korruselt

Ja võrdluseks ka üks enne-pilt.

Ega mul pole mõtet eriti maja peale minna praegu, ma ei saa seal midagi tehtud, sest ma enamuse ajast seisan ja ohin ja imetlen treppi.

Pärast ebameeldivat kogemust Rapla Arutechiga on see trepitegu ikka tuhat korda kõrgemast klassist. Kõik, kes imelisest trepist puudust tunnevad ja lisaks professionaalsusele ka väga normaalset inimlikku toredat suhtumist tahavad kogeda, tellige trepp Männiku Saekojast.