Turundusloeng

Aknad on meil nüüd käes. Viimaks.

Ma olen juba mitu nädalat mõelnud, et see aknakogemus kuluks turundust õppivale inimesele marjaks ära. Tõesti, müügitöö teemal pean ma end nüüd väikestviisi autoriteediks. Enamuse mu vihahoogudest maandas kenasti ära sulaselge hämmeldus - no kuidas on võimalik kliendiga suheldes nii lollisti ämbrisse astuda. Ühe jalaga ja siis teise jalaga ja jälle ühega ja jälle teisega.

Jagan nüüd oma tarkust ka teiega. Lubatud on kasutada õppematerjalina, kui viidatakse allikale.

1. Aknafirma kontoris istuva töötaja esmaseks eesmärgiks on müügitöö. Sa pead selgitama välja, mida kliendil vaja on, sa pead tegema kindlaks, et tellimus kliendi vajadused kataks ja poleks arusaamatusi. Aken avaneb või mitte, vasakule või paremale. Kas terrassiuks käib kahelt poolt lingiga või piisab uksenupust. Võttis mõne telefonikõne, aga need asjad said välja selgitatud. Jooniste juurde käis küll suuline kommentaar, et ärge seda vaadake, et terrassiuks paremalt poolt avaneb, tegelikult avaneb ikka vasak pool ka, programm lihtsalt ei lase sellist muudatust teha. No olgu. Töö tehtud, leping sõlmitud, ettemaksuarve saadetud ja raha käes. Ja edasine klienditöö? Milleks seda? Kusjuures, palju peale tavaviisakuse poleks ju vaja olnudki.

Lepingu järgi pidid aknad valmima 33. nädalal. Siit tuleb esimene "ei kunagi".

2. Kui teenus sisaldab transporti, ei peaks lepingus olema toote valmimisaeg vaid tarne aeg. Sest klient saab vihaseks, kui lepingu tähtajal pole tootest veel haisugi ja ei peagi olema. Sellisesse lepingusse on hilinemine sisse kirjutatud ja seoses sellega ka vihane klient.

Kui nüüd tuleb välja, et firma oma lepinguid sellisel lollakal viisil koostabki, oleks ainsaks ellujäämisvõimaluseks meisterlik klienditeenindaja, kes hilinemisest hoolimata kliendi rõõmsana hoiab. Nüüd tuleb teine "ei kunagi".

3. Ära ole nipsakas, kui klient lepingus nimetatud nädalal helistab, et täpne tarne aeg kokku leppida. Klient saab niikuinii vihaseks, sest ta avastab oma pahameeleks, et lepingus toodud tähtaeg ei kohusta tootjat tarneaja osas mitte millekski. Lepingus on toodud, et aknafirma kohustub aknad 33. nädalaks valmis tegema aga tarne kohta pole sõnagi. See tähendab, et nad ainult suurest ligimesearmastusest toovad aknad enne jõulu ära. Sellisel, kliendi jaoks ebameeldiva avastuse hetkel, oleks sobilik seda ligimesearmastust kõikvõimalikul viisil väljendada. Sest selline leping on ju pettus. Ja petta saanud inimene vihastab. Sellisele vihasele kliendile teatab "ma vaatan et valmis küll veel ei ole, ei tea millal saab, võibolla reedel või laupäeval, ma saadan tootmisesse meili ja küsin" ainult selline klienditeenindaja, kelle päev pole ilma korraliku sõimuta õieti käima läinud. Tähelepanelik lugeja märkas juba, kust tuleb järgmine "ei kunagi".

4. Ära ütle kliendile "ma saadan meili ja küsin". Saadan meili? Et muretseda kliendile infot, mille saamiseks ta sulle helistas? Oo jaa, see klienditeenindaja armastab teravaid elamusi. Saada meil või saada postkaart, saada kasvõi postituvi kui tahad, aga kliendile ütle "võtan kohe tootmisega ühendust ja teatan teile kohe kui vastuse saan." Ja tulebki kohe neljas "ei kunagi".

5. Ära lase kliendil endale helistada, et sa saaksid talle endapoolsest lepingurikkumisest teatada. Helista kliendile ISE kohe, kui sa näed, et asi hakkab jamaks minema. Kui neljapäeval pole valmis toode, mis vastaval nädalal peaks valmima, kontrolli  järgmisel esmaspäeval esimese asjana, kas on valmis, et sa saaksid klienti oma kõnega ennetada.

Ja ära ole nipsakas, kui sa teatad kliendile omapoolsest lepingurikkumisest. "Mis teie nimi oligi...., ma vaatan kohe, kas aknad on valmis..." närimiskumm liigub vasakust põsest paremasse ja Solitaire aken arvutiekraanil lohistatakse veidi allapoole, "Ei, ei ole valmis. Ei tea millal valmis saab, aga ma saadan tootmisesse meili ja küsin." (Vt punkt 4 postituvide kohta.) Selle peale hakkab klient sulle muidugi õpetama, kuidas sa peaksid oma tööd tegema. Esimese asjana ta ütleb, et ahoi, muidugi on valmis, meil on ju 34. nädal käimas. Teise asjana ta küsib, miks sa saadad meili, mitte ei helista, kui neljapäevasele meilile pole ilmselgelt vastatud. Pole mõtet seepeale hakata seletama, et tootmises ei taheta, et neile helistataks, sest neil pole aega telefonile vastata. Halloo!! Nad ei saa telefonile vastata, aga vastavad su meilile? HALLOOO! Kliendil pole vaja seda jama teada. Ta tahab kuulda, et sa võtad kohe tootmisega ühendust ja vastad kliendile esimesel võimalusel. Pffffff!

6. Ära lase kliendil endale helistada, et sa saaksid talle teatada tema toote valmimisest, kui lepingu tähtaeg on ületatud. Klient ootab. Helista, tee talle rõõmu. Või saada meil, kui see sulle rohkem meeldib. Ajab ikka vihale küll, kui järjekordse järelpärimise peale vastatakse: " Kuidas teie nimi nüüd oligi?" (Manööver nätsu ja Solitaire aknaga.) "Ma vaatan, kas teie aknad on valmis... Jah, on küll valmis." Nagu et, "miks te enne ei küsinud"? Sellises faasis ajab juba kõik vihale, eks?

7. Kui sa pole kindel, et kaup esmaspäeval tuuakse, ära ütle kliendile, et esmaspäeval tuleb transport. Kui klient on kaks nädalat oodanud, siis ta tahab kuulda, et valminud kaup esimese ringiga saabubki. See on herilasepesa torkimine praevardaga, kui sa pead TEMA esmaspäevasele telefonikõnele vastates talle oma reipa ja nipsaka hääletooniga teatama, et kaup tuli, aga TEIE kaup veel mitte. Kui valjusti siis kõik need teised kliendid teie peale karjusid, vabandage? Need, kelle kaup esimese ringiga saabus?

8. Ära õigusta ennast süüdistades teisi. See on ju lapsik. See, et kõik 33. nädala tellimused hilinesid, et transpordiring on kõrgemate jõudude poolt igavesest ajast igavesti kindlaks määratud, et info toodangu hilinemise kohta ei jõudnud enne 34. nädala kolmapäeva ühtegi harukontorisse ja juhtkond on sellega juba tegelenud ei ole kliendi mure. Lepingul on sinu nimi ja allkiri. Kliendil on ükspuha, kes süüdi on, teda ei rahusta see, et peale klienditeeninduse on teie ettevõttes teisigi kitsaskohti. Klient tahab vabandamist, mitte õigustamist. Ja siit tuleb esimene "alati".

9. Alati palu vabandust. Kui tahad, ütle, et see polnud sinu süü, aga palu ikkagi vabandust. Vabanda tootmise, vabanda transameeste, vabanda juhtkonna, vabanda infovahetuse ja vabanda vääramatu jõu eest. "Palun vabandust, et teie kaup ei ole veel valmis, palun väga vabandust, et kaup saabub alles neljapäeval, palun väga-väga vabandust, et ma sellest kõigest teile varem ei teatanud."

10. Paku kliendile leppetrahvi. Vihane klient seal telefoni otsas ei hakka arvutama, et see summa on neli eurot, ta rahuneb maha, kui talle meelde tuletada, et ka temal on lepingu järgi mingeid õigusi. Kuigi see nõks tasuks jätta viimaseks õlekõrreks, sest neli eurot üle kahenädalase hilinemise pealt on selge pähesülitamine ja klient saab sellest varsti aru. Ehk siis see on rohkem nagu selline hüvastijätunätakas, et võtke oma aknad ja loodame, et nad seal tsehhis tegid head tööd ja teil pole niipea uusi vaja, sest ega te meie firmasse küll enam tulla ei taha.

Arutech on aknafirma, millel on kodulehe andmetel harukontorid enamuses eesti depressiivsetest väikelinnadest. Ma ei oska arvata, mis on selle eesmärk. Kui see, et kohalik töötaja saab kliendile isiklikumat suhtlust pakkuda, siis see plaan on Rapla kontori näitel küll täielikult läbi kukkunud. Isegi viiendale telefonikõnele vastatakse venimisi: "Kuidas teie nimi nüüd oligi, las ma otsin arvutist..." See on kas varajane seniilsus või tahtlik ebaviisakus. Ma ei tea, kuidas on tase teistes kontorites, Rapla töötaja sai hakkama ettemaksuarve väljastamiseni, pärast seda oli ainult ämbrikolin. Ja sealhulgas leppetrahvi pakkumine.

Stagnatsioon

Suve pikkust saab mõõta sõrmkübaralillega. Kui algavad esimesed soojad suveilmad, lööb lill oma esimese kübara lahti ja kumalased kukuvad suminal õiekarikatest sisse-välja saalima. Närtsib esimene, puhkeb järgmine otse selle kohal ja kui viimane karikas varretipus lössi vajub, tuleb hakata aiamööblit kokku lappama ja vaatama, et pirniga piki pead ei saaks. Minusugune suvelõpu-sünnipäevalaps peab lisaks hakkama leiutama piisavalt veekindlat ettekäänet peo korraldamisest kõrvale hoidmiseks.

Tänavuse suve kohta võib küll öelda, et algas tema küll hilja, aga vähemalt lõppes varakult. On ju küll olnud augustilõppusid, kus herilased kuumal ööl moosikeetmise ajaks lahti lükatud aknast visalt sisse pressivad. Sel aastal siis sedaviisi.

Mida külmemaks läheb, seda suuremaks muutub igatsus juba kord koju kolida. Kütaks pliiti ja järaks pirne... Tegelikult liiguks ka remont ja eriti kogu selle laga koristamine praeguses faasis kiiremini, kui kohapeal elada. Aga kolimine seisab vannitoa taga, mis seisab trepi taga, mis seisab raha taga, mis seisab kinnisvarahindamise taga, mis seisab avatäidete taga, mis seisab selle kurjavaimu reetliku aknafirma taga.

Sõnaga, kui lepingus seisab, et aknad valmivad 33. nädalaks ja mina helistan vastaval neljapäeval, et küsida, mis päeval ma pean kohal olema, et aknaid vastu võtta ja mulle teatatakse süüdimatult kergel toonil, et ei ole valmis ja sel nädalal küll ei tule. Siis ma helistan esmaspäeval, et küsida millal tuleb ja vaststakse süüdimatult kergel toonil, et peab vabrikusse kirjutama, et järgi küsida, aga sel nädalal kindlasti mitte, sest pole veel valmis. Sõnatuks võtab. Kes siis niimoodi müügitööd teeb? Kui su tarne hilineb, siis sa helistad kliendile aegsasti, et ette-taha vabandada ja teda hoiatada ja kinnitada, et teed kõik võimaliku, et kaup esimesel võimalusel kohale jõuaks. Päriselt, kas see pole siis elementaarne? Uhhahhaa! Just selline uhhahhaa nende akendega ongi. Kirjutab tehasesse kirja, sest neil seal on liiga kiire, et telefonile vastata, tõsiselt või? Ettemaks käes ja rohkem pole vaja muretseda või mida?

Trepiga me igatahes enam ei oota. Treppi on meil vaja sest vannituba on otseselt selle all kinni. Vaatame veel, kes siin seda kinnisvarahindamist ootama peab.

Katuseehitus linnulennult

Vaatasin, et katusetegu, mis võttis pea-aegu neli nädalat,  mille kestel 3-5 ehitajat olid kaheksast viieni viiel päeval nädalas ametis, sai oma intensiivsusest hoolimata (või äkki hoopis intensiivsuse tõttu) suhteliselt napilt kajastatud. Aga pilti tegin ma palju, nii et teeme ühe kokkuvõtte.

Maja idakülg enne tööga alustamist.

Ja lõpptulemus.

Maja põhjakülg enne...

... ja nüüd. 

Maja lõunakülg enne lammutamist.

Maja lõunakülg. Täna tehtud pilt. 

Maja läänekülg tegi läbi kõige silmatorkavama muutuse. Siin nokitseb Neo koos poiss nr 1-ga verandakatuse kallal.

Ja siin on sama vaatepilt vähem kui kuu aega hiljem.  Näete erinevust? Nojah, nokitsejad on kadunud,  aga veel? Ei näe?

Siit paistab paremini, näete? On ju teistmoodi!

Vihmaveetorust tuleb vett

Meil on katus. Koos vihmaveetorude, lumereelingute, korstnaredeli ja väikese ventilatsioonikorstnaga. Võttis aega veidi vähem kui neli nädalat. Tehtud sai ka vintskapp, selle alla jääv osa esimese korruse seinast, teise korruse otsaseinad ja trepiauk. Osa aknaid sai ka omale kohad, need mis meil teise korruse jaoks enne olemas olid.

Sellel pildil näeb maja välja juba nagu päris. Lõunapoolne külg jääbki selliseks. Ülejäänud seinad ootavad avatäiteid. Need lubati teha 33.nädalaks. See tähendab,  et siis selleks nädalaks,  mille reedel ma neid sõnu kirjutan. Kui eile helistasin, et küsida,  mis ajal aknaid oodata on, hakati mulle mingit "võibolla esmaspäevaks" juttu rääkima.  Kõigepealt vaikisin. Siis küsisin, et te mõtlete siis 34. nädala esmaspäevaks,  jah. Siis vaikisin veel, kuni puterdati, et lepingu peal on ikka valmimisaeg mitte kättetoimetamise aeg. No tõesti,  kui ma tellin aknad koos transpordiga, siis mispärast mind peaks huvitama,  mis ajal nad valmivad. Tooge koju, et ma saaks aknast välja vaatama hakata.

Avatäited pididki üks igavene uhhahhaa olema. Ma kahtlustan juba tõsiselt, kas köögi-terrassiuks hakkab ikka niipidi lahti käima, kui ma seletasin. Elame, näeme.

Aga kauneid pilte meie katusest veel...

Kui aknad tulevad, lubasid meie vahvad katusemehed tulla neid ette panema ja liistutama. Siis saab veel ilusam.

Trepimemo

Trepi planeerimine ei ole ka mingi lapsemäng. Trepp peab meie majas tegema 180 kraadise pöörde ja tegema selle pöördastmetega, et võtaks võimalikult vähe ruumi. Praeguse vaheseina trepi kahe käigu vahelt lammutas Neo ära, sest see ei jäänud laetala alla vaid kõrvale. Sinna tuleb siis uus vahesein teha, sest vannituba jääb ülemise trepikäigu alla.

Olen tuhninud Pinterestis, et mingit ettekujutust saada, kuidas ilusaid treppe tehakse ja milliseid detaile tuleb lisada, et poleks kõle ja imelik. Kes tahab, siis saab vaadata mu lemmikpilte treppide kohta mu pinteresti kataloogist stairs'n'stuff. Järjekordselt pean ma nentima, et ruumiline mõtlemine on minu jaoks pähkel. Kuidas need seinad täpselt jooksma hakkavad ja kuhu kohta tegelikult trepist alla tulles kätt toetada vaja oleks ja mismoodi see korrus kõrgemalt paistma hakkab, see on parasjagu põnev mõelda.

Näiteks, tahaks käsipuud, mis on ümariku käe järgi istuva omega-profiiliga. See käsipuu ei tule mitte sirge vaid ütlemata käänuline nagu trepp isegi ja ma nägin unes, et Neo lubas selle ise nikerdada. Tegelikult läheme vist vanamaterjali lattu ja otsime sealt just sellise kulunud ja kägiseva nunnukese nagu vaja. Käsipuud on vaja ainult trepi sellesse ossa, mis pole seina kõrval ja see on päris lühike lõik.

Vana ilus trepikäsipuu http://www.materjalid.net/

Trepi alla tuleb vannituba, millele tuleb siis ehitada kaks seina neljast - esiku poole (uksega) ja elutoa poole (trepiga). Need seinad võiksid olla väljast pärlpunnlaudisega kaetud.

Elutoa välissein võiks olla kaetud tapeediga ja samuti jooksvalt trepiakna ümbrus ja läbi trepikoja teisele korrusele ulatuv seinaosa. Sinna seinale ma paneks pildid.

Trepp tuleb nähtavasti männipuust, sest noh, me ei ela mõisas ja me pole ka 90te uusrikkad, kes põhimõtteliselt kõike tammepuust teevad. Mänd on pehme, hakkab kergesti kriuksuma ja on muidu ka karvane ja nunnu. Ja ma ei tunneks end sellist treppi tumehalliks värvides tõelise ketserina. Sest tumehalliks ma teda värvida tahan. Kuigi astmelauad võiks ka õlitada ja peitsida nagu meie aknalauad on tehtud.

Üks oluline väike detail veel - trepi alumine aste peab olema mõlemalt poolt suts pikem kui järgmised ja ei tohi jääda põskpuu vahele vaid peale. Käsipuu otsapost võib sellele pikendatud osale toetuda, kui tahab. Või siis mitte. Sõltub nunnukesest, mille me laost leiame.

Ja mis tuleb trepi alla elutoa poolses madalamas osas? Ma arvan, et hr Tolmuimeja. Vist. Et siis panipaik. Mis peab olema mingist küljest ligipääsetav... Hmhmhmm....

Maraton ja teised kestvusalad

Esmaspäeval käisime välisvoodri jaoks värvi toomas. Kuna värvivabrik on lähedal, siis käisime kohapeal. See oli otsustatud, et tuleb rootsi muldvärv. Projektikohase Caparol punakashalli saavutamiseks plaanisime esialgu värvi toonida lasta, mis rootsi värvi puhul käib nii, et võetakse põhivärvid ja keeratakse kokku. Kohapeal olemasolevad värviproovid sisaldasid küll kollakaid, roosakaid ja lillakaid toone, rääkimata pruunist ja koguni oranžist, aga mustaga segatud punast ei olnud. Nii et läksime lihtsalt tavalise klassikalise rootsipunase peale välja. Mõtlesin korra, et võtan ise selle väikse purgi musta ja segan suurema punase hulka ja enne teen muidugi paar-kolm proovisegu, et õiget vahekorda välja selgitada, aga kuidagi läks aeg nii kiiresti, et ma ei jõudnudki pipeteerima hakata enne kui värvitiim juba platsis oli ja, pintslid püsti, tööfronti ette nõudis.

Esmaspäeva õhtuks märkasime, et kibekähku on meie vintskap saanud endale sarikad ja koguni osa katusekatteid peale, nii et lubasime teisipäevaks sarikapeo korraldada. 

Teisipäev oli meeletu maraton. Ma ei usu, et ma kogu päeva jooksul kümmet minutitki istusin. Hommikul tegin koogi, siis sõitsin pitsasid tooma ja tõin ühtlasi rongi pealt oma isa, kes ka mõneks päevaks appi tuli. Saabusid välisvoodrilauad. Siis tuli sarikapidu - meie jaoks erakordselt varajane lõuna ehitusel. Kohe pärast seda jõudis kohale Jaan koos oma käsilastega. Ja talgud võisid alata.

Välisvoodrilaua värvimiseks kasutasime, kuidas ütelda, eh, lapstööjõudu. Kriidiga sai seinale joonistatud graafik ja iga laud pandi kirja. Kahe laua eest sai euro. Tööjõud koosnes viiest liikmest ja iga laud läbis enne kriipsukese tõmbamist range kvaliteedikontrolli, mille teostasin tavaliselt mina. Lapsed olid muideks uskumatult hoolikad ja noh, muldvärviga värvimine on ju ka puhas rõõm - katab hästi ja lõhnab hästi. Värvimiseks tegime koormakilest katusealuse, et päike tööd ei segaks.

Lauad ladusime pärast värvimist väga teravmeelse konstruktsiooniga virna, mis koosnes ristlattidest, tugitellistest ja siis veel ristlattidest, nii et alumised, veel kuivamata lauad, ei puutunud kokku pealmiste ristlattidega. Oleme ikka kavalad insenerid küll, eks.

Värvida oli vaja 90 m2 voodrilauda ja kümme 120mm laiust aknaliistulauda. Kolmapäeva lõunaks oli töö tehtud ja Jaan koos käsilastega kimas sooja sinise mere äärde, käsilastel taskud raha täis ja plaanid pilvedeni.

Maja sai teisipäeva õhtuks endale trepiava läbi ühe laetala, nii et kui Lauri ja Robert pärast töömeeste lahkumist külla jõudsid, leidsid mõlemad endale eakohast tegevust, üks koos Neoga pööningut kraamides, teine koos härra Majoriga liivakastis toimetades. Kogu seltskonnale (13 hinge) oli vaja pärast poe sulgemisaega veel puusalt tulistades toekas õhtusöök leiutada, nii et teisipäeva õhtuks polnud must palju muud järel kui vorstinahk, mis hommikusöögil on põdravorsti ümbert maha kooritud, lõunaks päikese kätte kuivama jäetud ja pärastlõunal näljase kassi poolt läbi nätsutatud. Vorstinaha õhtupooliku seiklusi võib igaüks endale ette kujutada, kes kasse tunneb. Ja vorstinaha enesetunnet pärast kõiki neid seiklusi ka, kui suudab.

Aga kolmapäeva hommikune vaatepilt oli muidugi juba kaunis, esisein on villaga täidetud, tuuletõkkega kaetud, distantsliistuga liistutatud.

Lõunaks olid laste poolt võõbatud voodrilauad juba kenasti käiku lastud.

Ja õhtuks oli maja juba täitsa maja nägu. Võtsime isaga ette ja koristasime viimaks maast katuselaastu laga ka ära, saime sauna köetud.

Neljapäeval tegeles katusetiim tuulekastidega. Peen nikerdamine ja jupitamine. Aga ilus sai. On ju ilus? Mina kruntisin tuulekastilaudu ja isa värvis neid valgeks. Neo tegeles segumökside, poolikute telliste ja lõikurkettaga legokomplekti kallal, mis enne väljakolimist oli pioneerpliit ja mis loodetavasti varsti selleks uuesti saab, kuigi ta seda praegu sugugi ei meenuta.

Nüüd me tõesti renoveerime

Nädala algusest alates on katusevahetus käinud. Neol algas puhkus ka, selliseid 14tunniseid tööpäevi tal tööajal küll ei ole. Puhkus, jah? See-eest on abiks kratt Jaan koos oma käsilastega.

Praegu igatahes ei saa küll enam öelda, et ah, kolisime kodust välja, sest teeme seal põrandaid. No esiteks on põrandad nüüd tehtud, aga meie remondiprojekt on nipet-näpet-sisetöödest jõudnud edasi. Palun, vaadake pilte.

Esmaspäevane pilt. Kui mina ennelõunal lastega maja juurde jõudsin, siis

1. Sadas ladinal.
2. Õuel ja majakatusel oli 5 ligemärga meest, kes meeleheitlikult katusele koormakilesid lipp-lipi-peal lapitasid.
3. Seejärel oli tööpäev läbi, sest pool katust oli maas, vihma ladistas ja koorem ehitusmaterjaliga pidi alles pärastlõunaks saabuma.

Ja mina tegin lõkke üles, sest vana punaseks võõbatud eterniidi all oli korralik kiht laastu. Kui te lähima nädala jooksul kohtate kedagi, kes enda juustes lõkkeõhtute romantilist hõngu kannab, siis olen see mina. Ja see tuhahunnik sealt lõkkest läheb pärast sirgelt metallikokkuostu. Meeletu hulk naelu. Mind täitsa huvitaks, kumb sellest massist rohkem kaalub, kas purukuivad pilpad või raud.

Teisipäev. Katuse sarikad on juba ära rihitud, selleks kasutati piuksuvat nivelliiri, samasugust nutikat riistapuud nagu põrandameestel oli. Põhjapoolne katuseharja ots oli juppmaad madalam. Huvitav, sest näiteks põrandal veeresid pliiatsid ennevanasti just lõunapoolse seina äärde. Aga nagu ehitaja Kalle ütles, ega see pole kehvasti ehitatud maja, vanasti ei osatud sellisest nivelliirist lihtsalt undki näha. Igatahes on iga vana sarika kõrval nüüd teine, loodi seatud sarikas.

Ilus ilm katusetöö tegemiseks. Sarikate peale on pandud tuuletõkkeplaat, selle peale distantsliist ja nüüd veetakse hingavat kilet. 

Ikka veel see ilusa ilmaga teisipäev. Väike sadu kõrvitsa suuruste vihmapiiskadega peletas varju alla katusetiimi, kustutas lõkke ja moodustas õuele vaimustavaid lompe. Pildile on jäänud kõhklev lompikargaja. Kummikud tundusid päikesepaistelisel hommikul emme jaoks selgelt liig, kuid nüüd pidin ma lapse jonnakale ettenägelikkusele au andma. Heh, õhtul enne autosse istumist tuli kummikud muidugi ilusti veest tühjaks valada, aga see selleks, suveaeg.

Katuse idapoolne külg sai teisipäeva õhtuks praktiliselt korda, no plekk välja arvata, ja kolmapäeval oli plaan asuda läänepoolse külje kallale. Kuidas palkoniga jääb, see jääb nüüd ette, öeldi meile. Nii et Neo ja Karl ronisid katusele ja hakkasid ka lammutama.

Kui mina kolmapäeva hommikul kohale jõudsin, oli eterniit läänepoolselt katuselt juba läinud.

Selline on idapoolne katuseviil, ilusti valmis ja ootab plekki.

Ja läänepoolne katuseviil kolmapäeva õhtuks. Veranda on veel püsti. Samuti seisab imeline roniroos nimega Lykkefund, kes end just nüüdsama hoogsalt õitsema sätib.

Neljapäeva võib võtta kokku sõnaga "Tattarattattaaa!" Peategelaseks kahtlemata väsimatu kratt Jaan. Instrumentideks teemantlõikur ja piikvasar. Katusemehed tegid ka midagi. Pildi tegemise ajaks on läinud pool verandat ja kahjuks ka pool Lykkesundi.

Mina koos käsilane L-ga peitsisime tuulekastilauad ära. Et te teaks, tuulekastilaua ja igasuguse muu voodrilaua parempoolne külg on see karedam, peensaetud külg ja pahempoolne siidiselt sile hööveldatud külg. Sest välistingimustes püsib värv saetud laua peal palju paremini. Mina ei teadnud enne kui ehitaja Heikki ütles. Õigel ajal ütles.

Reedel tehtud pilt. Hüvasti, väike kasutu veranda, sa elasid ausa elu, poolitades oma küljega elutoast avanevat vaadet, määndades kõike, mida rumal inimene arvas heaks su lekkiva katuse alla tuua ja ajades segadusse võõraid, kes su treppi maja peatrepiks arvasid, mida ta küll eales ei olnud ja kelle üle sa oma pooleks kukkunud uksest suuga rõõmsasti irvitada said. Lapsed ei unusta neid vanade Tähekeste virnu, mida sompus ilmadega su kolahunnikutesse mattudes üle lugeda sai, trotsides kohati läbivajunud põrandat, ämblikke ja kõrvaharke. 

Joonas meenutas veranda mälestuseks ühe Tähekesest pärineva anekdoodi:

Langevarjur hüppab esimest korda elus lennukist alla ja hüüab raadiosaatjast lendurile:

"See on nii-i ÄGE! Ma näen inimesi, nad on nagu sipelga-ad!"

Lendur hüüab vastu: "Tõmba ometi nöörist, need ongi sipelgad!"