Asustamine

Vangelise "Paradiisi vallutamine" kumiseb mul taustaks, kui ma seda postitust kirjutan. Natuke liiga dramaatiline, jah? Eh, on jah.

Poisid said kooli alguseks põhimõtteliselt oma tubadesse sisse. Ühel on veel voodi puudu, teisel pole veel kummutit riiete jaoks. Aga kirjutuslauad on toas ja uksed käivad kinni ja wifi levib. Teismelise paradiis, ühesõnaga. Sellega seoses on majas muidugi vähemalt kaheksa nurka juures, kuhu oma pruugitud sokke poetada. Ja kui mina tahan blogi jaoks paar pilti teha, on omaniku territooriumitähised vaja enne nurgast ära nihutada.

Joonase tuba sai kõige esimesena valmis ja Joonas kolis sinna kohe sisse ka. Selleks ajaks, kui ma põrandaliistud mõõdetud ja värvitud sain, tuli mul neid ümber ja üle tema mööbli paika sättimas käia.

Joonas tahtis,et ukseliistud puiduvärvi jääks. Mina oleks muidugi ära värvinud, aga no mida mina ka tean. Laes on lahtine ruum ja lae peale saab ronida redelist, mida ukse kõrvale seinale veel leiutatud ei ole. Ja laes ripub konks, kuhu saab kangast pesa riputada ja metalltoru, kus Joonas vahetpidamata ripub ja lõuga tõmbab. 

Tühi nurk liistudega. Põrand on vist ka varem näitamata, eks? See on Tarketi spoonparkett. Pidada põrandaküttetorudega kõige paremini läbi saama.

Kuna Joonase tuba on teisel korrusel kõige suurem, peab ta paraku leppima ka kogu maja kõige pirakamate panipaikadega. Neo meisterdab siin. Vana raamaturiiuli küljest saab täispuitplaate.Sahtlid on Ikeast. Ülespoole tekkivad varsti vaheseinad ja kapiuksed.

Karli tuba on peaaegu samas seisus. Sinna nii mahukat seinakappi plaanis pole. Karli tuba on vist üldse kogu majas mu lemmiktuba, see on nii mõnus pisike hubane koht. Ma praegu siia tema toast pilte ei pane, ma teen sinna kardinad ka valmis ja siis näitan, kui Karl lubab. Seal pole peaaegu üldse võimalik niimoodi pilte teha, et tema asju peale ei jääks.

Kolmanda toa elanikud sinna nii agaralt sisse kolima ei kipugi, nagu olekski võinud arvata. Nad käivad seal küll madratsite peal püherdamas ja Duplodega mängimas, aga magada tahavad nad ikka ilusti ja turvaliselt seal, kus eesti lastel kombeks, ehk emme-issi juures. Ja mulle sobib. Iga asi omal ajal.

See on siis tuba, mida Härra Major ja Printsess omavahel jagama peavad. Esialgu plaanin ma siia ühe toeka kušeti Mammile ööbimiseks. Lisaks riidekapp, et garaaži ladu tühjendada ja ilmselt ka mingi nurk mänguasjakastidega. Kardinad, mille kanga valis Printsess isiklikult ja tema ema on tütre heast maitsest lausa vasikavaimustuses. Nii et jääge uusi pilte ootama.

Teisel korrusel on veel täiesti tegemata vannituba. Avastasime millalgi suvel, et selle üle arutamine võtab liiga palju aega ja teiste tubade valmissaamine tundus tähtsam. Nüüd millalgi tuleb see vannituba ikkagi ette võtta. Varsti. Varsti-varsti.

Et ei hakataks arvama, et renoveerijad on oma tööga lõpule jõudnud, ka üks selline pilt. Sellesse kapisuurusesse ruumi pole ma veel loobunud mõttest vanni mahutada. Aga see on peamurdmisülesanne.

Trepihallis on puudu osa laeliiste. Võtsime ühes nurgas kasutusele liistud, mis mõni aasta tagasi köögi jaoks ostetud sai ja seisma jäid, aga neid pole piisavalt. Ja ma ei tea, kuskohast neid juurde leida. Tegemata on ka laudis trepi seinast. Seda ma tean küll, kust seda leida, aga pole lihtsalt jõudnud veel sinna poodi.

Puudu on liist ja pärlpunnlaudis trepi seinast. 

Kogu selle liistutamise peale hakkasin korraks alumisel korrusel ka ringi vaatama. Siiani on puudu osa liiste köögilaest ja kõik laeliistud esikust ja vannitoast. Kõik ju teavad seda, et kui mõni asi jääb pooleli, siis see jääbki pooleli. Aga harjud ära ja elad edasi ja midagi pole katki.

Peale teise korruse asustamiseks hädavajalike sisetööde oleme tegelenud ka õuetöödega - välisukse esine trepipodest ootas varikatust, saime sel nädalavahetusel karkassi püsti ja hoolimata hooti sadavast vihmast selle ka värvitud (ja siis uuesti üle värvitud, kui vihm vahepeal kõik jälle maha pesnud oli). Nüüd veel plekk peale ja valmis! Sajuilmad on muutnud pärast kuiva suve võimalikuks ka kaevamise ja istutamise, mida aias sügiseti ju just õige aeg teha on. Oleks ainult neli paari käsi...

Tapeediliimised päevad

Puhkuseaeg on läbi ja kooliaeg kohe ukse ees. Nädalavahetused on usinat sehkendamist täis, mina kasutan ka nädala sees iga vaba hetke teisele korrusele hiilides et seal pahtlit mökerdada, tapeeti lõikuda ja pintsliga plätserdada. Suurt heameelt teevad meile ka riigipühad, mis juhtuvad olema nii hästi kasvatatud, et ei satugi nädalavahetusele. Ja edenemist on näha, tõepoolest edenemist on näha.

Tellingud. Katsume nüüd ilusti mitte alla kukkuda, eks! 

Kui kipsplaat on meie peres Neo eralõbu, siis pahtel näikse olevat rohkem teie alandliku teenri pärusmaa. Eks ole Universitas Jutubensis läbitud ning esimese korruse vannitoaski käsi sõna otseses mõttes valgeks tehtud. See käib nii. Esimene kiht paberist vuugilindiga. Siis kuivamine, laia pahtlilabidaga teravad nukid maha ja märja kaltsuga ääred siledaks ja tolm ära. Siis teine kiht ja peale kuivamist samasugune silumine. Ja viimaks kolmas kiht udupeene pahtliga. Poleks uskunud, aga tapeedi all jäi see minu tehtud sein päris talutav.

Tapeet tuleb siia. Aga kui värvida vaja, siis soovitan matti värvi. Ja pärast soovitan toas mitte tuld põlema panna. Ja kui õues on valge, soovitan kardinaid, sest tegelikult, omavahel öeldes, ega ma ikka ei oska pahteldada küll. 

Neljandas toas oli mul pahtlist ikka nii kõriauguni, et ma hakkasin üle jala laskma, aga noh, esiperfektsionist minus ei nurise, ta hoopis haigutab: "Igav, loll töö, päevad otsa teed aga mingit muutust ei näe, tee midagi huvitavamat!"

Siis ma vedasin poisid tapeedipoodi ja lappasin nendega koos mitukümmend värvikaarti läbi. Otsaseinadesse jääb värvitud puitlaudis, aga vaheseinad saavad tapeedi. Karl ja Joonas valisid endale tagasihoidlikud jahedad hallid tapeedid. Peamiselt Karli ärgitusel. Mis seal salata, ise ma selliseid iial valinud poleks aga tulemus jäi väga väärikas ja nähtavasti ka pikaealine. Selles mõttes, et ei mingeid liigseid lapsikusi.

Joonase toa tapeet. 

Karli toa tapeet. 

Härra Major ja väikeõde said oma ühisesse tuppa küll emme valitud tapeedi. Kui Karl poole tapeetimise pealt sisse astus, teatas ta suht dramaatiliselt, et see tapeet paneb tal pea valutama ja minu pea, tõepoolest, valutaski tapeetimispäeva lõpuks päris korralikult. Ilmselt küll rohkem seepärast, et ma unustasin lõunat süüa, aga noh...

Ja kolmas tuba. Tapeetimine on veel pooleli. 

Trepihall sai samuti tapeedi. See vana rootsi tapeet seisis mul juba pea-aegu kümme aastat ja ootas oma hetke. Tõesti ka, ilus on.

Siin on trepihall. Pool seina on vanadest põrandalaudadest ja värvitud, pool seina tapeeditud. 

Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha

Njah. Ei mäletagi, kuhu ma oma remondijutuga viimati jäin. Põrand laotub teisel korrusel, jah? Ja vaheseinad on kökimöki, jah? Järjekordselt on endal see tunne, et kõik on tegemata ja mida ma siin pildistan, igalt poolt on kõik täitsa ligadi-logadi. Aga tegelikult on Neo kuu aega puhkusel olnud ja puhanud pole ta küll põrmugi.

Kuidagi ei saa jutuotsale täna. Kange tahtmine on viriseda. Mitte ainult seepärast, et maja pole valmis. Ilma pärast ja seepärast, et Neo puhkus läbi saab ja seepärast, et lapsed on tüdinud ja tõredad ja et sõstrad on valmis, aga liiga kuum on, et korjata ja aega ka ei ole. Ja umbrohu pärast, mis kuivusest hoolimata muru asemel haljendab. Aga ma siis ei kirjuta vaid joonistan, vaadake pilte ja higistage edasi. (Ma nagu päriselt ka ootan sügist, tegelikult! Oleks keegi öelnud kaheteist-aastasele minule, et see päev kätte jõuab, kus ma oktoobrikuu hämarust ja sompu juulikuu leitsakule eelistan, oleks ma valju häälega naernud. Aga nii on.)

Põrand on all ja karkass kerkib. See tekitab ikka hoopis teise tunde, kui maja enam ühest otsast teise läbi ei paista.

Trepihalli sai poolest seinast saati vana põrandalaud. Kraapisin vana värvi ja leotasin ja kraapisin jälle. Ja lasin teistel ka kraapida, nagu ma mäletan... Ühesönaga, sellega oli nikerdamist ja nökerdamist, aga mulle nii väga meeldib. Ma värvin ta veel halliks ka, aga ta jääb sellegipoolest koduselt karvane. Ja korstnajala krohvis Neo ilusaks ja kipsplaati paneb ta ka jube osavalt, jumala eest, et mina seda ometi tegema ei peaks....

Kipsplaatimist teeb siis Neo. Peenike mõõtmine ja lõikumine ja kruvimine. Mulle ei meeldi kipsplaat üldse. Ei meeldi välimus ja ei meeldi sisemus ja ei meeldi see töö. Kui ma peaks sellega tegelema, siis jääks see lihtsalt tegemata. Kõik kipsitolm muidugi ei püsi sugugi seal, kus teda lõigatakse, vaid tuleb lahkesti trepile ja trepist alla. Aga samuti tuleb tolm läbi avatud akna õuest, kui tuul mööda meie värskelt teehööveldatud kruusateed kihutab. Ja sõstrapõõsaste juurest üle murulapi, kus muru pole, vaid on praguliseks kuivanud muld. Nii et me teame päris hästi, kust tuleb tolm. 

Ega see vaheseinte tegemine nii kökimöki ei olegi, kui nüüd vahepeal tehtud pilte vaatama jääda. Näiteks vedasime me seinte sisse ju juhtmed. Ja siis vedasime veel juhtmeid. Ja siis veel. Ja siis veel natuke. Teisele korrusele tuleb kolm veksellülitit. Nii tore oli neid vekslijooniseid sirgeldada seinas olevale tuuletõkkepaberile. Avastamiseks tulevastele põlvedele.

Joonase toal on pööningu asemel väike pugerik lae peal. Seal oli laelaudis veel lõpuni panemata, samuti oli otsasein tegemata. Ühel kuumal-kuumal päeval käisime Neoga kordamööda seal saunalaval tööd tegemas. Üks mõõtis, saagis ja kuivas all, kuni teine möötis, naelutas ja leemendas üleval. Plaanis oli seda pugerikku magalana kasutada, aga ilmselt peab pärast talvist testperioodi uue suve saabudes midagi tõsist ette võtma selle ruumi tuulutusega. Midagi peab tegemata ka jääma, eks...

Aga pugerik ise tuli vinge! Eriti äge on sealne ledvalgusti. Kuigi mujal pidime põrandakütte tõttu laudpõrandast loobuma, sai siia laudpõrand pandud. Ma siis käin seda siin imetlemas. Otsaseina sai samuti põrandalaud.

Härra majori ja õeraasu toas käis aga värvimistöö. Papi pintseldas siseuksed linaõlivärviga valgeks. Muideks, selliste ilmadega kuivab linaõlivärv tõesti ruttu. Neljast päevast pole juttugi. Täitsa tore värv, tundub mulle jälle, aga trepi värvimise ebameeldivast kogemusest on ka palju aega möödas. Eriti tore tundub linaõlivärv, kui keegi teine värvib, eks?

Ühes toas on värvitöökoda ja teises toas kipsilõikumise õud. Nii et Joonase tuba ongi kõige paremas seisus. Minu usinad kohmakad käekesed on siia koguni pahtlit mäkerdanud juba. Kuna see tuba on teistest astmekese võrra kõrgemal, võiks teoreetiliselt siia  ka parketi ära panna, mis on meil isegi juba ostetud. Samuti ostsime siseuksed (vt eelmiselt pildilt) ja tähelepanelik pildivaataja näeb isegi paika pandud aknalauda, ehk ka aknalauad on ostetud.  Nii et vanarahva vana mõistatus on meie jaoks lahendatud - meie teame, kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha. 

Aga nüüd ei lähe ma üldse üles parketti panema ja laudist värvima, vaid hoopis kööki ja hakkan tikrimoosi keetma. Elu, muideks, tahab ka elamist.

Leiud saepuru seest

Pööningud on teadagi põnevad paigad. Sinna on esivanemad teadmata põhjustel vedanud vinget kola, selmet seda mõistliku inimese viisil kohe kasutama hakata. Aga hea, et on vedanud. Sellega on meil küll vedanud.

Tegin väikese valiku kõige mõistatuslikumast kraamist, mida me pööningult leidnud oleme. Tegemist on saepurus tuhnides lagedale tulnud pisiesemetega. Saepuru on nüüdseks kenasti põranda all kinni, nii et neid leide rohkem ei tule. Sedakorda. Ja see, mis leidmata jäi, jäigi leidmata, oodates tulevasi põlvi.

See veteran on tegelikult juba ammune leid. Hoolimata tema puudest armastatakse teda meil väga. Titad on ju nunnud. 

Suur oli minu rõõm, kui ma töö käigus saepuru seest üksiku jäseme avastasin. Olin juba veendunud, et nukutita invaliidipõli on läbi. Teie juba teate, mis vea ma tegin enneaegu rõõmustades. Jah. Veel üks jalg. Kuidas? Kes? Ei tea keegi... 

Selline kaunikujuline alumiiniumist supikühvel. Lusika tagaküljel on trafareti-numbrid 51802. Lisaks halvastiloetavad sissetäksitud tähed: "Saego". Esikülg annab rohkem infot: "s/o 51802 K.Roosi 1952". Mu isa, kes viiekümnendatel NL kroonus oli, ütles, et s/o tähendab ilmselt sõjaväeosa ja lusikas oli tõenäoliselt ajateenija K. Roosi omand. Seda, kes on K. Roosi, ei tea öelda. Perekonnanimi pole küll haruldus, aga kuidas see meie pööningu saepuru sisse sattus, jääb ikka mõistatuseks. Kui keegi tunneb K. Roosi nimelist, kes võis 1952. aastal ajateenija olla, võib lusikale järgi tulla. Vihjeks veel, et omanik oli ilmselt paremakäeline, lusika see serv on rohkem kulunud. 

Mänguasju ja nende osi tuli puru seest muidugi nii-ja naasuguseid välja. Ja kuna meil on publikut sellise kraami jaoks, sai kõik ilusti välja nokitud. Lisaks neile iludustele oli seal üksildasi mängukaarte vähemalt kümnest eri pakist, rohkesti autorattaid ja puitklotse. 

Väga põnev silt. Pruut. Kuidas see siia sai ja kuhu peigmees jäi? Stilistika viitab mu asjatundmatu hinnangu kohaselt viiekümnendatele. Ilus asjake. 

Alguses oli kolihunnikus karp tõmmata-lükata. Ja siis tuli kaas ka lagedale. Nooruses on see toos hingedega kinni-lahti käinud. Aga nüüd on hinged toosi küljest lahti. Ja mis otstarve sellel karbil võis omal ajal olla? Taskusse mahub igatahes kenasti. 

Lisaks sellele väikesele valikule oli pööningul muidugi veel põnevat kraami: niidirulle, puukotasid, ehitusmaterjale, mööblifurnituuri, ajalehti, karakullkasukaid, purgikaasi, lambivarje ja nii edasi ja edasi. Aga nüüd enam pole. Nüüd hakkame me seal varsti hooois elama.

Sisukas nädalavahetus

Minu isa sünnipäev on juuni algul. Ta on alati olnud mees, kes sugulased aiapeole kutsub ja juuni alguse sõbralikud ilmad on selleks ka enamasti väga sobilikud. Selline mitteametlik suguvõsakokkutulek. Seekord isa ütles, et tema tahaks oma sünnipäeva puhul talgud korraldada meie juures. Nii tore ju!

Isa sai pühapäeval 84 aastaseks. Ta on muidugi pensionär ja käib meil tihtipeale ehituse peal abiks. Ise ta küll kurdab, et jaksab ainult veerandi mehe tööd teha, aga see on puha tagasihoidlikkus. Ta on ehitanud garderoobi kapipõhja ja pannud paika alumisel korrusel kõik ukse- ja põrandaliistud. Mõõtnud, eerungisse lõiganud ja ära värvinud ka. Teise korruse laelauad on kõik tema värvitud, no neid on ikka tohutu hulk ja värvida on neid tulnud niimoodi pisitasa ja jupphaaval, sest ladustamispinda on nappinud. Nüüd nikerdas ta ammu edasilükatud trepialuse kallal. Meie esimese korruse vannituba on senini suhteliselt läbinähtav olnud. No see läbinähtavus on küll mõningast pingutust nõudnud. Et midagi näha, tuleb kaevuda läbi trepi alla kuhjatud ehitusmaterjalide, tööriistade ja mänguasjade segapusa, millel on muideks kõigile segapusadele iseloomulik imeline sisemine loogika. Ma võin unepealt ütelda, mis tapeedirull seal kõige all vedeleb ja millises kilekotis on aurutõkketeibi ülejääk koos kääridega. Neo läheb ülima loogikaga sealt tüübleid võtma. Ja lapsed tõmbavad sellest kuhjast välja nukuvankreid, transformereid ja küülikuid, jah küülikuid ka. Nii et, isa meisterdas trepi alla riiuliraami, pani heliisolatsiooniks villa ja nokitses põhjalikult riiulist ülejäänud kolmnurkade kallal, mis tuleb plaadiga katta ja tapeetida. Kuna ta teeb tööd tasapisi, siis on osa tööst veel tegemata ja osa juba usinasti kasutusele võetud, nii et lõpptulemuse pilte annab veel oodata.

Parempoolne kolmnurk saab salaukse ja ülemine kolmnurk kaetakse tapeediga. 

Kadrile sokutasin talgutööks oma lemmiku feil-projekti, mis on seotud vanade põrandalaudadega. Need said suhteliselt suurte tükkidena üles kistud. Kuna siis veel ladustamisruumi jätkus, veetsid nad talve kuivas kuuris. Nüüd tuleb need hästi hoitud kullakesed muidugi kasutusele võtta. Minu väiksed osavad villidega pihud on neist naelad välja kiskund. Kadri tööks sai kuuma soodaveega vana värv maha pesta. Ja, noh, et.. jah, ega see asi nii lihtne ikka ei ole.

Kadri loodetavasti väga end nurjumisest nörritada ei lasknud. Päike paistis ja õunapuu all oli kena olla. Lohutuseks niipalju, et samamoodi nurjus meie hilisem liivapritsi-katse, survepesuri-katse ning isegi "liiv pluss vesi pluss küürimishari" - katse. Lõpuks, kui ma juba mõtlesin, et võtku see ja teine neid kurjavaimu laudu ja ma nad südametäiega muru sisse vihmale uhta ja päiksele pleekida jätsin, hakkas värv üsna iseenesest pragunema ja kooruma. Säh sulle soo.

Kadri teeb oma tänamatut tööd. 

Samal ajal tegelesid Neo ja Morpheus teisel korrusel sellega, mis põrandapanekust veel tegemata oli jäänud. Mõõtsid ja saagisid ja tarisid OSB plaate, sättisid, uuristasid ja lõikusid Tycroc plaati wc jaoks, väänasid viimase küttetoru paika ja panid kogu korruse torustikule ööks 4 atmosfääri rõhku sisse. Pidas küll. Pealegi võttis Morpheuse pere kätte ja asustas meie teise korruse, sest nad ööbisid seal. Nii et, ametlikult, meil on nüüd teine korrus mitte mingi pööning.

Pühapäeval oli meil Neoga hoog sees ja panime paarile vaheseinale ka karkassi püsti. See hakkab juba maja nägu minema. 

Põrand laotub

Me teeme nüüd teisele korrusele põrandat. Neol jõudis talade loodimisest sammal selga kasvada, aga siis saabus õnneks küttetoru ja sai veidi vaheldust.

 Loodisime talade peale 600 sammuga 45*45 prussid. Ühes toas olid talad trepi nullnivoost niipalju kõrgemad, et me otsustasime selle toa lävele 3cm astme teha. Ja mõnelpool oli talade vahe ligi 120 cm, nii et 600 samm laagivaheks tundus suur, sinna sai siis vahele 95*45 pruss pandud, et põrand vähem õõtsuks. Igatahes on see töö nüüd tehtud. Olgu, vetsupõrandale tuleb veel mõni lisalaag panna. Sinna tuleb keraamiline plaat põrandale ja kuidagi ei tahaks pragusid. Aga üldiselt ikkagi, tehtud! 

Pildil ongi vetsupõrand. Selle saepuru sees tuleb veel tuhnida ja sobrada, et alt vannitoast vajalikud torud vedada.

Kui üks ots majast looditud sai, hakkasime põrandapanekut katsetama. Esimese toa tegime ühe päevaga. Neo ja mina ja Karl. Tegimegi tema tuba. Põrandapanekuks tuli esiteks mõõta ja arvutada. Ja siis otsustada, milline samm torule valida, et teada, kuhu see toru lõpuks välja jõuab selle sammuga. Vedasime toru otsa sõlme juurest laagide alt läbi toapõrandani ja hakkasime otsast minema. Töö käigus selgus, et arvutuslikust 28 cm sammust saab reaalses ebatäiuslike saelaudade maailmas kiiresti 29 ja põrandale puhvriks jäetud sentimeetrid kaovad kut mutiauku, nii et kogu sellest hoolikast arvutustööst oli meil sama palju kasu, kui kurel kunsthammastest. Lõpuks tuli ikka veidi sammu venitada, et uuesti rööpasse saada.

Laagide peal hõre laudis 120*20 lauast, siis plekk, siis toru. 

Kui laud sai maha, siis tuli laudade vahele plekk panna ja siis pleki soontesse torud. Viimaks soonega põranda OSB kogu selle kaadervärgi peale. Aga see töö pole poisikestele, oh ei, see on midagi hirmsat, kui palju üks OSB plaat kaalub. Kolmekesi vinnasime neid plaate. Ja siis puhkasime ja vinnasime edasi. Ainsaks plussiks see, et OSB ei pudise ega tolma, nagu see (ökk-ökk) kipsplaat, millega enam-vähem järgmise asjana vaheseinte kallale tuleb minna.

Sellel pildil on lisaks Karli toale ka trepihalli põrand pea-aegu tehtud. 

Nüüd näib meie vana pööning igatahes juba enneolematult elamiskõlbulik. Eelmise nädalavahetuse auahne plaan nägi ette, et kogu põrand saab tehtud. Õnneks tuli õigel hetkel meelde, et ka küttetorud tuleb alumise korrusega ühendada ja seda enne põranda valmimist. Muidu olekski äkki juba valmis. (Ei, tegelikult lihtsalt ei jaksanud rohkem teha, aga väsimuse korral on hea ettekääne ikka abiks.) Pealegi ei saa ju kogu aja toas ka olla selliste ilmadega. Sõstrapõõsas laiavad võililled, nii et naabrid ei ütle varsti mulle enam teregi. Ja maa vajab vett, eesotsas külvatud muruga ja vett ei ole, kui Neo kaevu pumpa korda ei tee. Sellegipoolest on teise korruse põrandast enamus tehtud ja see kõik näeb väga hea välja! 

Õues on ilus

Aprilli viimasel laupäeval korraldasime meeletud kivi- ja mullatalgud. Platsis oli pisike Avant laadurtrakats ja kolmkümmend tonni mulda. Lisaks kimp rehasid ja raudkange ning närune ilmaprognoos. Arvasime, et pusime kogu nädalavahetuse ja võibolla osa esimesest maist takkapihta. Aga kus sa sellega. Kohale tulid Papi, Kalev, Morpheus oma poistega, Sanna, Ave ja Mari oma poisiga. Peale selle meie ise. Ja õhtusöögile neist enamus ei jäänud, sest töö sai pärastlõunaks otsa. Ja ilm ähvardas hoolimata prognoosist kõige enam vast päikesepõletusega. Tänulik kummardus kõigile usinatele osalejatele! Praegu on siiamaani uksest välja minnes raskusi väärikuse säilitamisel, sest naeratus venib paratamatult kõrvast kõrvani seda ilusat siledat platsi nähes.



Kivihunnik sai priske. Peab päris vaatama, kas kahe kiviaiaga õnnestub piirduda või peab lisaks kuskilt sillutama midagi. Olen praeguseks paraja jupi aeda ladunud ka. Mõnus töö. Mõnus, mõnus töö. Olen päris osav juba.

Palju kive. Isamaa, ma ütlen! Luuletaks midagi handorunnellikku, kui oskaks. 

Muru on külvatud täpselt 63 ruutmeetrile. See pole üldse mõnus töö. Pealegi on kohutavalt kuiv, järgmisel nädalal lubas vihma, siis vast jõuan end kokku võtta. Uurin kirglikult oma uut Piet Oudolfi aiaraamatut. Muru tõesti väga palju plaanis rajada pole, oh ei! Ostsin juba kümmekond põõsast ja istutan kopamehe eest kuuri taha peenramaale peidetud püsikuid tagasi. Aiapoe nimekirjas on veel kõrrelisi ja muid moekaid pussakaid üle kümne julgesti. Naisel on plaan!

Ohsapoiss, kus ma siin alles külvan ja istutan. Mu näpud on ju nagu pinnakattetaime juurikad. Kui mulda näen, mäkerdan küünealused mustaks ja kaotan mitmeks tunniks ajataju. 

Saepurust hakkab küllalt saama

Töö käib endiselt teisel korrusel. Ja nagu enne esimese korrusegagi, on nüüdki tunne, et pole mõtet midagi kirjutada ja mingeid pilte näidata, sest midagi ei ole ju veel valmis ja kohutavalt palju on teha. Kuigi, kui vanade piltidega võrrelda, siis on tehtud tegelikult ka palju.

Tellisime laelauad. Mu isa on meie värvispets, nii et tema pintsli alt on pooled neist juba läbi käinud ja lakke pandud. Värv sai trepi toonile võimalikult lähedane, sama mis vannitoa laeski, Tikkurila Herkkusieni. Tegelikult täitsa roosa. Aga suure pinna peal on selline ilus soe naturaalvalge. Õnnestunud toonivalik ka vahelduseks.

Siin on trepihalli lagi koos pööninguluugiga, mille Neo ja Morpheus paika punnisid. Sellega sai paika viimane lapp soojustust. Lagi on ka nende pandud. 

Pean end jälle kordama ja õhkama, et küll see punnlaud on ikka ilus ja mõnus. Kipsplaat läheks ilmselt kiiremini paika, aga no väkk!

Siia tuleb Karli tuba. Suurem jagu sellest kaldlaest on meil Karliga kahekesi pandud ka. Ligi neljameetrist punnlauda üksi ikka lakke ei vääna. Otsaseina tegime ka punnlauast. Sinna kulus ära iidamast-aadamast oma aega oodanud põrandalauavirn pööningult. Põrandakütte tõttu me seda põrandal kasutada ju ei saa. 

Kogu teise korruse siseviimistlustöö varjatud eesmärk oli tegelikult põrand tühjaks saada. Kui lauamaterjal on laes või seinas, siis pole vaja seda edasi-tagasi tõsta põranda tegemise ajaks. Nüüd on Neol õnnestunud põrand suuremalt jaolt ära loodida. Talade kõrguserinevus oli pea-aegu 10 cm. Selleks, et trepp lombakaks ei jääks, tuli meil teha kagupoolne tuba 3 cm kõrgem. Lävepakule jääb aste. Aga sellest pole hullu.

45x45 laagid on 600 sammuga talade peale looditud. Kord vaja klotsi, kord peitlit. Käsitöö. Suur abi oli Laurilt laenatud laserloodist. Järgmisena läheb hõre laudis, mille vahele alumiiniumist soojushajutid koos 2cm küttetoruga. Kui selle peale ka osb plaat saab, siis on selle saepurutolmuga ühel pool. Vaheseinad on juba lapselalin.

Õhuvahetus

Kes nüüd arvab, et renoveerijad on enestelt kivivillatolmu seljast raputanud ja nädalaks suusamäele puhkama kimanud õhuvahetuse eesmärgil, see eksib. Teemaks on hoopis ventilatsioon.

Leidsin täna koristamise käigus tehnoruumi põrandalt mõistatusliku skeemi. ma ei tea, mis see on, aga kuna ta näeb kuidagi ventilatsioonilik välja, siis nimetagem seda näiteks projektiks, mida meil tegelikult pole. Autor on kahtlemata härra Major.

Ventilatsioonilehtrid olid laes juba esimese korruse valmistamise lõpuks olemas, aga kokku ühendasime ja käima tõmbasime me süsteemi just sel nädalavahetusel. Esimeselt korruselt on väljatõmme vannitoast, garderoobist ja elutoast, köögiukse lähedusest. Parem oleks, jah, köögist, aga me ei tahtnud veel üht seina lõhkuma hakata. Panime sajased plasttorud, tegime asja oma peaga valmis ja panime lae üles. Teisele korrusele oli plaanis vedada väljatõmme wc-sse ja kõiki kolme magamistuppa. Eraldi tuleb veel pliidikubu väljatõmme, mille jaoks on katusel korstnake.

Me tahtsime väljatõmmatava õhu soojust ära kasutada ja rääkisime seda plaani ka oma kütte-meestele. Edevamad süsteemid muidugi kasutavad väljatõmmatava õhu soojust sisse puhutava õhu soojendamiseks, aga me ei tahtnud kogu maja torusid täis ehitada ja jätsime sissepuhke loomulikku rada pidi käima. Aga maakyte.ee, kes meile soojuspumba paika pani, sai aru küll, mis me tahtsime ja ütles, et neil on selline vidin olemas. Nii et soojuspumba paigaldamisel jäeti meile soojusvaheti jaoks ka kütteruumi koht. Ja siis tuli ühel tuisusel veebruaripäeval ventilatsioonimees, kes pani vent torud ja pärast veel soojuspumbamehed, kes panid veetorud. Nii et süsteem oleks pidanud huugama hakkama. Aga kuna ma spetsialisti kohates käin tal sabas nagu nelja-aastane ja küsin miks-miks-miks ja kuidas-kuidas-kuidas, siis sain ma niipalju targemaks, et ehitasime oma torude süsteemi veits ümber enne käimapanemist. Ja selle jaoks leidus aega just sel laupäeval.

Vasakult alates: filter, soojusvaheti, ventilaator. Soojusvahetist läheb läbi maakontuuri vesi enne pumpa sisenemist. Peaks andma päris hea võidu. Peenike valge toru juhib tekkiva kondensvee põrandale.

Probleemiks oli näiteks mürasummuti puudumine. Ja need sajased plasttorud, mida oleks olnud nats tobe hakata sajakuuekümnese ventilaatori külge panema. Lahke vendimees seletas, et esimese hargnemiseni võiks vähemalt 125 minna. Lisaks sain Neo suureks kergenduseks teada, et magamistubadesse väljatõmmet tavaliselt ei panda, pannakse niisketesse ruumidesse ja koridori. Magamistoad ventileerivad läbi uksealuse prao. Aga magamistubade välisseina või aknasse tuleks siis värske õhu jaoks augud teha. Nii et teisele korrusele tuleb ainult kaks väljatõmbeauku - wc ja koridor.

Selleks et garderoobi lae kohale jäävat ventilatsioonisüsteemi hakata ümber tegema, kaevasime teise korruse põrandatalade vahelt saepuru välja ja kakkusime musta vahelae üles. Panime sinna 125 mürasummuti ja 125 plekktoru kuni teise korruse haru hargnemiseni. Selle menetluse tulemusel oleks esimene korrus pidanud sodivabaks jääma, aga kus sa sellega, osa saepurust tuli ikka läbi lae sinna, kuhu söör Newton käskis. Nii et täna ma koristan.

Laepealne läbi teise korruse põranda vaadates. Pehme kileasjandus on mürasummuti, sealt edasi hargnemine alla garderoobi plasttoruga ja vasakult hargnemine üles, millest edasi läheb juba sajane plasttoru vannituppa ja elutuppa, aga need ei paista. Neo neetis plekktorud ilusti kokku ja mina teipisin plasttorud. Ilus-korras!

Talgud teisel korrusel

Renoveerijatel on sünnipäevade tähistamisest väärastunud arusaam. Meie vaesed lapsed pidid sel aastal oma sünnipäevad päris vahele jätma, vaba õhtu või nädalavahetuse leidmine tundus ilmvõimatu ja pealehakkamist jagub vaesekeste rongaemal praegu ka ainult ehitusteemaliseks projektijuhtimiseks. Oh, mo vaesed latsekesed. Ma loodan, et nad saavad sellest üle. Kunagi. Pärast aastakümneid kestnud teraapiat. Või siis ei saa. Oh, oh...

Neo sai ka aasta vanemaks ja kui sugulased hakkasid sünnipäevapeo teemal vihjeid tegema, saatis ta pikemalt mõtlemata välja kutse talgutele. Ja talgulised tulidki kohale. See on päris hea näitaja. Olen kuulnud kodu-uuendajatest, kes remonditööde lõpus märkavad, et sõpru on na väheseks jäänud. Meie omad tulid veel. Plaanitud oli teisel korrusel rõvedat teha. "Rõvedat teha" on üks tänapäeva nutikamaid ehitustermineid, mis kirjeldab väga täpselt kaldkatuse soojustamise olemust. Et me just sellise töö ette võtsime, võib muidugi tähendada, et edaspidi peame me ehitusega ilma talguliste abita hakkama saama. Aga rõve sai tehtud. Nipet-näpet jäi veel villa panna, siis peame hakkama vaatama, kuhu jäägid turustada, sest villa kogust me arvutasime ikka uhkelt üle.

Käesolevaga tahaksin tänada Morpheust, Kadrit ja Sulevit villaralli eest, Papit garderoobi kapi vahelae eest, Mammit lõunasnäki ja lapsekarjatamise eest, Lood ilusa lumememme eest, teisi lapsi heaks lapseks olemise eest ja Kajat uhke piduroa ja vinge tordi eest.

Vintskapi alune. Trepiauk on kaetud luugiga, kus on kola virnas. Trepiaugu ümber tuleb muidu kena käsipuu ja ruum ise jääb märgatavalt väiksem.

Üks läänepoolsetest akendest koos ilusti tehtud rõvedaga.

Põhjapoolse magamistoa lagi on juba vinksvonks. Asjatundmatu vaataja võibolla ei märkagi, kui palju siin rõvedat on tehtud.

Jäägid. No ma ei tea, mis meie Tambovi konstandil viga oli. Millalgi teen kokkuvõtte ka, kui paljuga me puusse panime. Siin on kindlasti rohkem, kui aknaavad, mille me varuks jätsime. Ses mõttes tagantjärele tarkusega - võibolla tasub need materjalide kogused lasta arvutada spetsialistil. Saab vähemaga vastu pükse.

See läänepoolne kaldkatus vintskapi kõrval on täismahus eilne töö. Uhke värk. Kummardused Morpheusele, Kadrile ja Sulevile!

Idapoolne rõve täispikkuses. Vill on kõik pandud, paberi paneme kahekesigi ära. Siis vahime, õitseme ja imetleme jälle tükk aega.

Remondikass. Ei pelga villa ega põlga saepuru. Umbes sarnase olekuga oleme me täna kõik. Pühapäev. Talgud läbi ja plaanitud asjad tehtud. Hingamispaus.

Aiast

Jaanuari keskel jäi vihmasajule niipalju paus sisse, et sain valgel ajal õue ja tegin aiast mõne ilupildikese. See on nagu hoopis teine maailm. Kui oleks aega, seisaks lihtsalt kõrval ja hoiaks kahe käega peast kinni. Praeguseks on muidugi halastav pakane ja tuiskav lumi teinud oma töö ja olukord ei tundugi enam nii hull. Olgu need jaanuari keskpaiga fotod siis hoiatavaks meeldetuletuseks. See on seal lume all kõik olemas. Palju õnne ja ilusat kevadet, ütleb sulailm mõne aja pärast. Loodetavasti olen ma selleks ajaks veel reibas aiatööhuviline ja mul on juba ka mingi plaan.

Hea uudis on see, et palju hullemaks minna ei saa. 

Liiv on hea asi. Eks. Liiv ei ole vähemalt savimuda. 

Huvitav, et sel sügisel ei olnud meie aias sugugi mutte, kes oleksid muru rikkunud. Jälle hea uudis, mutid ei rikkunud muru ära, hahaaa!!! Millist muru, Hahahahhahaaa!

Minu hoolega laotud kiviaiast pool kukkus kraavi. Niuts.

Noh. Mida siin öelda on? Tabula rasa. Võta jäme pintsel ja hakka jooni tõmbama. 

Külalislahke sissepääs majja. Kalossidega külalised on teretulnud. Teised mingu röövigu mõnest laudast sobivad jalavarjud.