Õues on ilus

Aprilli viimasel laupäeval korraldasime meeletud kivi- ja mullatalgud. Platsis oli pisike Avant laadurtrakats ja kolmkümmend tonni mulda. Lisaks kimp rehasid ja raudkange ning närune ilmaprognoos. Arvasime, et pusime kogu nädalavahetuse ja võibolla osa esimesest maist takkapihta. Aga kus sa sellega. Kohale tulid Papi, Kalev, Morpheus oma poistega, Sanna, Ave ja Mari oma poisiga. Peale selle meie ise. Ja õhtusöögile neist enamus ei jäänud, sest töö sai pärastlõunaks otsa. Ja ilm ähvardas hoolimata prognoosist kõige enam vast päikesepõletusega. Tänulik kummardus kõigile usinatele osalejatele! Praegu on siiamaani uksest välja minnes raskusi väärikuse säilitamisel, sest naeratus venib paratamatult kõrvast kõrvani seda ilusat siledat platsi nähes.



Kivihunnik sai priske. Peab päris vaatama, kas kahe kiviaiaga õnnestub piirduda või peab lisaks kuskilt sillutama midagi. Olen praeguseks paraja jupi aeda ladunud ka. Mõnus töö. Mõnus, mõnus töö. Olen päris osav juba.

Palju kive. Isamaa, ma ütlen! Luuletaks midagi handorunnellikku, kui oskaks. 

Muru on külvatud täpselt 63 ruutmeetrile. See pole üldse mõnus töö. Pealegi on kohutavalt kuiv, järgmisel nädalal lubas vihma, siis vast jõuan end kokku võtta. Uurin kirglikult oma uut Piet Oudolfi aiaraamatut. Muru tõesti väga palju plaanis rajada pole, oh ei! Ostsin juba kümmekond põõsast ja istutan kopamehe eest kuuri taha peenramaale peidetud püsikuid tagasi. Aiapoe nimekirjas on veel kõrrelisi ja muid moekaid pussakaid üle kümne julgesti. Naisel on plaan!

Ohsapoiss, kus ma siin alles külvan ja istutan. Mu näpud on ju nagu pinnakattetaime juurikad. Kui mulda näen, mäkerdan küünealused mustaks ja kaotan mitmeks tunniks ajataju.