Trepitalgud. Esimene köide.

Nädalavahetusel korraldasime välistrepi valamiseks talgud. Appi tulid Morpheus (ise ta valis selle nime, eelpool on teda ka teisiti mainitud) ja Sulev poistega. Ma pean tunnistama, et ma tunnen end talgute köögitoimkonda korraldades alati natuke hädisena. Kogu aeg on tunne, et vale oleks tööhoogu segada oma kanaematsemisega ja teisest küljest tundub, et kõik on kogu aeg näljas. Õnneks võttis Kaja talgusupi tegemise enda peale, lisaks sellele hoidsid nad koos külla tulnud Kristiga suure karja lapsi ära. Oma korraldatud talgutega on veel see delegeerimise-küsimus ka, milles me eriti head ei ole. Kui abilised on kohal, tuleb neile tööd anda ja see on ise päris raske töö.

Aga meie abilistest veidi. Mina olen selline tegelane, et kui mõni tööriist teeb akutrellist kõvemat häält, siis ma igatseks olla sellest paari suletud ukse kaugusel. Morpheus on see, kes valju põristamist kuuldes varustab kõrvad korralike kaitseklappidega ja lendab peale. Varsti on masin tema käes ja jääb sinna, kuni töö on tehtud.  Nagu too tattaratataa-masin näiteks, millega vanad trepid ära sai tükeldatud. Kui Sulevile pseudonüümi mõtlema hakata, siis pakuks talle midagi transformerite filmist, sest tema on inimekskavaator. Labidas, käru ja viu-vops on kolm asja, mis Sulevi vapile kuuluks, kui ta heraldikaga tegelema hakkaks. Laupäeval Sulev põhiliselt seisis, sest tema tööd hoida ei oska - kõik mis teha vaja sai enne tehtud, kui ümber pöörata jõudsid. Minu emasüda muidugi rõõmustas nähes, et ka Karl tegi suure tüki tööd ära. Ja siis meie Neoga, kes me olime kui munas kanad ja siblisime sinna ja tänna ja tulistasime puusalt.

Nii et mis eesmärk? Välisuks sai ju tõstetud põhjaseina, nii et enne soppa oli vaja sinna korralik ligipääs sepistada. Meist pole muidugi keegi mingi asjatundlik betoneerija. YouTube ja ehitusfoorum ja talupojamõistus - tulemuseks saab olema igati ajastutruu trepp, sest kui tehnoloogilised abivahendid viiekümne aasta tagusteks analoogideks teisendada, siis niimoodi just treppe tehtigi meie maja ehitusajal.

Enne talgupäeva oli vaja meil Neoga omavahel kokku leppida, kuidas me treppi tegema hakkame. Elame küll koos, aga korralikult jutule saada on oma abikaasaga peaaegu võimatu. Mitu nädalat tagasi sai lepitud kokku,  et on vaja maha istuda, aga elu nõuab oma osa. Nii ma siis kutsusingi oma kallima romantilisele õhtusöögile kaunisse restorani,  kus me käest kinni hoidmise asemel pidasime päris kahekesi maha sisuka töökoosoleku, sodisime haikude asemel märkmikusse pastakaga skeeme ja üritasime mitte väga häälekalt vaidlema minna, kui eriarvamistele sattusime. Tore koosolek oli. Ja missugune huvitav mees kellega kohtama minna pealegi.

Laupäeval läks töö lahti.

Väga head enne-pilti mul polegi. Põhjaseina ääres oli vanasti settekaev ja kuna paekihi tõttu ei saanud see olla piisavalt sügav, oli ülemise kaevurõnga ümber mulda kuhjatud. Ja mulla sisse taimi istutatud. Kaevurõngas sai juba varem lahti kaevatud ja piikvasaraga pudiks lõhutud (Morpheus). Taimed kaevasime välja. Pojeng ja kitseenelas panid meie kannatuse niipalju proovile, et mägimännile ja ebaküdooniale kuulutasime surmaotsuse ja tuhkurenela jätsime rahule. "See ei puhu pilli," ütles Neo. Heheh, no kes nii räägib? :D

Kõigepealt mullatöö. Muld muidugi on hinnaline kraam ja kogu see kuhi tuleb endiste treppide ja vundamentide asemele laiali laotada. Vasakul on tuhkurenelas, mis pilli ei puhu. No ei puhu tõesti,  kas keegi näeb punnis põski? Aga trepi ette ta lõpuks jääb. Ma juba kujutlen, et meie Joonas peaks trepist alla tulles iga kord oma pühaks kohuseks raginaga üle selle põõsa hüpata. Esialgu, las ta hüppab, kuni teeradade sillutamine teemaks kerkib. Arvatavasti juhtub see millalgi Joonase pensionieas, arvestades meie prioriteete. Eks tast saab siis üks kõbus vanamees ajapikku kogu selle kalpsamise peale.

Selleks, et meil igav ei hakkaks, sattus täpselt trepi asukoha alla kanalisatsioonikaev. No mida teie teeksite? Ei, mis ma küsin. Harju KEKi võistkond on juba vastuse kirja pannud ja viktoriin jätkub. 

Laupäevane "muld välja, liiv asemele" osa on selja taha jäänud. Podesti nurkadesse on vundamendipostid valatud. Peen raketis on looditud ja mehed-metsapullid keeravad ahjuroopisid kringliteks, et sarruseid teha ja poisikestele muljet avaldada (prouadest rääkimata).

Nii see nädalavahetus meil lõppes. Ööd on mustad ja jahedad ja Harju KEKi võistkond tänab ilusa ilma eest. Ahjaa. Kanalisatsioonikaevu jaoks jätsime keset treppi ühe augu. Me katsume nüüd mitte liiga sageli sinna sisse kukkuma hakata ja hämmeldunud küsijatele vastame Väikese Müü kombel, kulm kortsus: "See auk on mõrtsukate jaoks!"

Trepitöö

Trepp saabuski neljapäeval. Tellisime puuvalmis männipuust trepi. See tähendab, et trepp on lihvitud ja valmis viimistlemiseks. Seda teen mina. Trepp on detailidena ja me peame selle ise kokku panema nagu legokomplekti. Seda teeb Neo. Tavalistel legokomplektidel on kirjas vanusevahemik ja juures mahukas ja detailne juhend. Sellel legokomplektil on juures pilt valmis trepist ning mõned detailide peale sirgeldatud numbrid. Nii et vanusevahemik on "edasijõudnud" või siis "sellest veel natuke edasi jõudnud". Tegelikult oleme igale jupile juba sobiva koha leidnud. Paar pisikest klotsikest olid küll mõistatuseks, aga tootja Männiku saekoja Jarmo seletas nad meile ilusti telefoni teel ära. 

Reedel pakkisin Neo poolt auto katusel koju toodud trepi kilest lahti ja hakkasin pintslitööga pihta.

Kõige ette üks korralik "enne"-pilt. Seie saagu trepp!! Aga ärge seepärast kohe lootke, et postituse lõpus "pärast"-pilti näha saate. Kus sa sellega!

Trepi peal istub väike Paula. Uue Legokomplekti kõige põnevam osa - lahtipakkimine. Ja siis mitte nii põnev osa - lihvimistolmu hoolikas eemaldamine.

Puuvalmis trepi plussid lisaks hinnale on, et töökoda, millel on käed-jalad tööd täis saab selle pisikese asja ikka vahele võtta ja trepp saab ruttu valmis. Pealegi saan ma minna poodi, jalutada riiulite vahel, näperdada värvitoonide kataloogi ja valida sellise värvi nagu hing ihkab. Minu hing ihkas sedapuhku naturaalset linaõlivärvi ja õlivaha.

Õlivaha. Tuleb peale kanda väga õhukese kihina. Kuivab kiiresti ja kulub imevähe.

Ja ongi täpselt sama toon, kui aknalaudadel.

Need on legopaki kõige mõistatuslikumad jupid. Nüüd ma tean, et need käivad paraadastme (ah! missugune vägev sõna!) alla, et kõige esimest varvaslauda toetada.

Astmed on esmaspäevaks kaks korda õlivahatatud. Näha on ka käsipuude tugipostid ja põskpuud, mille jaoks valisin Tikkurila värvi nimega Herkkusieni, see on siis maakeeli šampinjon :) Kuna linaõlivärvi toonimiseks tuli kasutada spetsiaalseid pigmente, valisin nende seast võimalikult lähedase tooni.  Värvtoonid on üldse üks isevärki maailm. Võiks arvata, et musta ja valge vahele jäävad halli erisugused varjundid, aga mu kogemust mööda jäävad sinna kindlasti lilla, pruun ja isegi salatiroheline. Seekordne, plaani järgi kergelt määrdundvalge, osutus roosaks. Aga nii on!

Sellist kunstkäsitööd tegin pea-aegu terve teisipäeva. Iga posti külge neli väikest juppi teipi. Mitu posti kokku, küsite? Ah, ärge küsige!

Linaõlivärviga tuleb värvida kaks korda. Esimene kiht peab olema lahjendatud 5-10%. Ja see peab kuivama neli päeva enne teise kihi peale kandmist. Nii et ma saan aru küll, miks viimistlemata trepp on palju odavam ja palju kiiremini valmib. Linaõlivärviga kaetud treppi oleks ma töökojast saanud vist küll ainult unes ja pildiraamatus. Aga nüüd ma teen ise. Roosa, no natuke roosa, aga mis siis!

Joonistasin endale vinge graafiku, kus kirjas mis päeval mingi jupp esimese kihi värvi sai ja mis päeval võib teist korda võõpama hakata. Suurematel põskpuudel on veel üks külg ja teine külg eraldi, sest pirakas jupp tuleb ju kuhugi toetada kuivamise ajaks. Ja käsipuu pulgad tuleb teise kihi jaoks uuesti teipida, sest ma ei julgenud teipi kuivamise ajaks peale jätta. Niisiis, see trepitöö võtab veel ühe pingelise nädala kindlasti. Oodata on põnevat postitust! (Väike tiiser: 1. oktoober: Täna värvisin varvaslaudi teist korda, värv tundub järjest roosam ja purgi põhi paistab. Värnitsa lõhn tekitab hallukaid.)

Olgu, olgu! Tegelikult on treppidest ka huvitavaid asju rääkida, sest homseks oleme kutsunud kohale vinge talguseltskonna, et teha rohkesti mullatööd, natuke liiva- ja kruusatööd ning võibolla koguni sarrusraudadega traageldatud ja rakistega palistatud betoonitööd. Sest välistreppi on vaja teha. Ma nägin täna mingeid prääksatajaid parvena lahkumas ja vanarahvas ütleb ju ka: prääksujad läinud, muda kaelani ja enne seda võiks olemas olla üks välistrepp. Palume siis homseks need kraanid sealt ülevalt kinni, eks!

Aknaliistud ja trepp

Meil on nüüd aknad ees. Kes soovib hea katusefirma kohta soovitust, võin anda. Väga toredad ehitusmehed. Tegid kiiresti ja korralikku tööd ja tulid mitu nädalat hiljem veel korraks kohale, et aknad ilusti ette panna. Liistud ja plekid kõik nagu peab. Tänu Jaanile said aknad ka õigesse kohta, sest just tema märkas, et kui aken voodriga tasa panna, siis jääb ta soojustusest väljapoole. Aga nüüd on hästi. Silm puhkab ja süda on rahul.

Ilusti lõigatud liist ja korralikult pandud plekk.

Jüri mõtles välja ja ehitajad tegidki nii nagu pildi peal oli. Laudis jookseb ülevalt alla ja siis vasakult paremale ja siis vastupidi. Ilus-ilus.

Maja näeb nüüd päris sedamoodi välja, et sellises võiks juba isegi elada. Naabrid küsivad juba, millal te siis tagasi kolite. Haa-haa, nad ei näe, mis seespool on. Või õigemini, mida ei ole. Käisin külas ja pererahva esimene küsimus oli, et kas aknad on juba paigas, sain uhkesti jaa öelda. Järgmise küsimuse esitas seitsmeaastane perepoeg ja see oli vaata et asjakohasemgi: "Kas wc-pott on paigas?" Ei, ei ole. Trepp ka veel ei ole aga see on vähemasti juba teel.

Trepi vahendas kohalik pakettmaja täislahenduste tootja Arcanova, kellele teeb treppe Männiku saekoda. Kohapeal käis väga tore ja asjalik Jarmo, mõõtis asukoha üle, küsis detailide kohta, millele ma polnud mõelnudki ja sai aru neist pisikestest imelikest detailidest, millele ma olin mõelnud. Õppisin isegi uue sõna - paraadaste. See on see alumine aste, mis on natuke laiem kui järgmised ja toetub trepi põskede peale mitte vahele. See ongi päriselt olemas! Ma ei mõelnud seda ise välja! Käsipuud tulevad omega-profiiliga,  aga ei tule vanamaterjali laost,  sest neil pole sellist hulka nagu meil vaja on. Trepil on käsipuud vaja ju ka teisele korrusele tekkiva augu äärtesse.

Trepi saame kätte selle nädala lõpus ja viimistleme ise. Ostsin kreemikasvalget linaõlivärvi ja tumedat Osmo õlivaha astmete ja käsipuu jaoks. Niisiis. Järgmisel nädalal - mina ja pintsel!

Turundusloeng

Aknad on meil nüüd käes. Viimaks.

Ma olen juba mitu nädalat mõelnud, et see aknakogemus kuluks turundust õppivale inimesele marjaks ära. Tõesti, müügitöö teemal pean ma end nüüd väikestviisi autoriteediks. Enamuse mu vihahoogudest maandas kenasti ära sulaselge hämmeldus - no kuidas on võimalik kliendiga suheldes nii lollisti ämbrisse astuda. Ühe jalaga ja siis teise jalaga ja jälle ühega ja jälle teisega.

Jagan nüüd oma tarkust ka teiega. Lubatud on kasutada õppematerjalina, kui viidatakse allikale.

1. Aknafirma kontoris istuva töötaja esmaseks eesmärgiks on müügitöö. Sa pead selgitama välja, mida kliendil vaja on, sa pead tegema kindlaks, et tellimus kliendi vajadused kataks ja poleks arusaamatusi. Aken avaneb või mitte, vasakule või paremale. Kas terrassiuks käib kahelt poolt lingiga või piisab uksenupust. Võttis mõne telefonikõne, aga need asjad said välja selgitatud. Jooniste juurde käis küll suuline kommentaar, et ärge seda vaadake, et terrassiuks paremalt poolt avaneb, tegelikult avaneb ikka vasak pool ka, programm lihtsalt ei lase sellist muudatust teha. No olgu. Töö tehtud, leping sõlmitud, ettemaksuarve saadetud ja raha käes. Ja edasine klienditöö? Milleks seda? Kusjuures, palju peale tavaviisakuse poleks ju vaja olnudki.

Lepingu järgi pidid aknad valmima 33. nädalal. Siit tuleb esimene "ei kunagi".

2. Kui teenus sisaldab transporti, ei peaks lepingus olema toote valmimisaeg vaid tarne aeg. Sest klient saab vihaseks, kui lepingu tähtajal pole tootest veel haisugi ja ei peagi olema. Sellisesse lepingusse on hilinemine sisse kirjutatud ja seoses sellega ka vihane klient.

Kui nüüd tuleb välja, et firma oma lepinguid sellisel lollakal viisil koostabki, oleks ainsaks ellujäämisvõimaluseks meisterlik klienditeenindaja, kes hilinemisest hoolimata kliendi rõõmsana hoiab. Nüüd tuleb teine "ei kunagi".

3. Ära ole nipsakas, kui klient lepingus nimetatud nädalal helistab, et täpne tarne aeg kokku leppida. Klient saab niikuinii vihaseks, sest ta avastab oma pahameeleks, et lepingus toodud tähtaeg ei kohusta tootjat tarneaja osas mitte millekski. Lepingus on toodud, et aknafirma kohustub aknad 33. nädalaks valmis tegema aga tarne kohta pole sõnagi. See tähendab, et nad ainult suurest ligimesearmastusest toovad aknad enne jõulu ära. Sellisel, kliendi jaoks ebameeldiva avastuse hetkel, oleks sobilik seda ligimesearmastust kõikvõimalikul viisil väljendada. Sest selline leping on ju pettus. Ja petta saanud inimene vihastab. Sellisele vihasele kliendile teatab "ma vaatan et valmis küll veel ei ole, ei tea millal saab, võibolla reedel või laupäeval, ma saadan tootmisesse meili ja küsin" ainult selline klienditeenindaja, kelle päev pole ilma korraliku sõimuta õieti käima läinud. Tähelepanelik lugeja märkas juba, kust tuleb järgmine "ei kunagi".

4. Ära ütle kliendile "ma saadan meili ja küsin". Saadan meili? Et muretseda kliendile infot, mille saamiseks ta sulle helistas? Oo jaa, see klienditeenindaja armastab teravaid elamusi. Saada meil või saada postkaart, saada kasvõi postituvi kui tahad, aga kliendile ütle "võtan kohe tootmisega ühendust ja teatan teile kohe kui vastuse saan." Ja tulebki kohe neljas "ei kunagi".

5. Ära lase kliendil endale helistada, et sa saaksid talle endapoolsest lepingurikkumisest teatada. Helista kliendile ISE kohe, kui sa näed, et asi hakkab jamaks minema. Kui neljapäeval pole valmis toode, mis vastaval nädalal peaks valmima, kontrolli  järgmisel esmaspäeval esimese asjana, kas on valmis, et sa saaksid klienti oma kõnega ennetada.

Ja ära ole nipsakas, kui sa teatad kliendile omapoolsest lepingurikkumisest. "Mis teie nimi oligi...., ma vaatan kohe, kas aknad on valmis..." närimiskumm liigub vasakust põsest paremasse ja Solitaire aken arvutiekraanil lohistatakse veidi allapoole, "Ei, ei ole valmis. Ei tea millal valmis saab, aga ma saadan tootmisesse meili ja küsin." (Vt punkt 4 postituvide kohta.) Selle peale hakkab klient sulle muidugi õpetama, kuidas sa peaksid oma tööd tegema. Esimese asjana ta ütleb, et ahoi, muidugi on valmis, meil on ju 34. nädal käimas. Teise asjana ta küsib, miks sa saadad meili, mitte ei helista, kui neljapäevasele meilile pole ilmselgelt vastatud. Pole mõtet seepeale hakata seletama, et tootmises ei taheta, et neile helistataks, sest neil pole aega telefonile vastata. Halloo!! Nad ei saa telefonile vastata, aga vastavad su meilile? HALLOOO! Kliendil pole vaja seda jama teada. Ta tahab kuulda, et sa võtad kohe tootmisega ühendust ja vastad kliendile esimesel võimalusel. Pffffff!

6. Ära lase kliendil endale helistada, et sa saaksid talle teatada tema toote valmimisest, kui lepingu tähtaeg on ületatud. Klient ootab. Helista, tee talle rõõmu. Või saada meil, kui see sulle rohkem meeldib. Ajab ikka vihale küll, kui järjekordse järelpärimise peale vastatakse: " Kuidas teie nimi nüüd oligi?" (Manööver nätsu ja Solitaire aknaga.) "Ma vaatan, kas teie aknad on valmis... Jah, on küll valmis." Nagu et, "miks te enne ei küsinud"? Sellises faasis ajab juba kõik vihale, eks?

7. Kui sa pole kindel, et kaup esmaspäeval tuuakse, ära ütle kliendile, et esmaspäeval tuleb transport. Kui klient on kaks nädalat oodanud, siis ta tahab kuulda, et valminud kaup esimese ringiga saabubki. See on herilasepesa torkimine praevardaga, kui sa pead TEMA esmaspäevasele telefonikõnele vastates talle oma reipa ja nipsaka hääletooniga teatama, et kaup tuli, aga TEIE kaup veel mitte. Kui valjusti siis kõik need teised kliendid teie peale karjusid, vabandage? Need, kelle kaup esimese ringiga saabus?

8. Ära õigusta ennast süüdistades teisi. See on ju lapsik. See, et kõik 33. nädala tellimused hilinesid, et transpordiring on kõrgemate jõudude poolt igavesest ajast igavesti kindlaks määratud, et info toodangu hilinemise kohta ei jõudnud enne 34. nädala kolmapäeva ühtegi harukontorisse ja juhtkond on sellega juba tegelenud ei ole kliendi mure. Lepingul on sinu nimi ja allkiri. Kliendil on ükspuha, kes süüdi on, teda ei rahusta see, et peale klienditeeninduse on teie ettevõttes teisigi kitsaskohti. Klient tahab vabandamist, mitte õigustamist. Ja siit tuleb esimene "alati".

9. Alati palu vabandust. Kui tahad, ütle, et see polnud sinu süü, aga palu ikkagi vabandust. Vabanda tootmise, vabanda transameeste, vabanda juhtkonna, vabanda infovahetuse ja vabanda vääramatu jõu eest. "Palun vabandust, et teie kaup ei ole veel valmis, palun väga vabandust, et kaup saabub alles neljapäeval, palun väga-väga vabandust, et ma sellest kõigest teile varem ei teatanud."

10. Paku kliendile leppetrahvi. Vihane klient seal telefoni otsas ei hakka arvutama, et see summa on neli eurot, ta rahuneb maha, kui talle meelde tuletada, et ka temal on lepingu järgi mingeid õigusi. Kuigi see nõks tasuks jätta viimaseks õlekõrreks, sest neli eurot üle kahenädalase hilinemise pealt on selge pähesülitamine ja klient saab sellest varsti aru. Ehk siis see on rohkem nagu selline hüvastijätunätakas, et võtke oma aknad ja loodame, et nad seal tsehhis tegid head tööd ja teil pole niipea uusi vaja, sest ega te meie firmasse küll enam tulla ei taha.

Arutech on aknafirma, millel on kodulehe andmetel harukontorid enamuses eesti depressiivsetest väikelinnadest. Ma ei oska arvata, mis on selle eesmärk. Kui see, et kohalik töötaja saab kliendile isiklikumat suhtlust pakkuda, siis see plaan on Rapla kontori näitel küll täielikult läbi kukkunud. Isegi viiendale telefonikõnele vastatakse venimisi: "Kuidas teie nimi nüüd oligi, las ma otsin arvutist..." See on kas varajane seniilsus või tahtlik ebaviisakus. Ma ei tea, kuidas on tase teistes kontorites, Rapla töötaja sai hakkama ettemaksuarve väljastamiseni, pärast seda oli ainult ämbrikolin. Ja sealhulgas leppetrahvi pakkumine.