Sisukas nädalavahetus

Minu isa sünnipäev on juuni algul. Ta on alati olnud mees, kes sugulased aiapeole kutsub ja juuni alguse sõbralikud ilmad on selleks ka enamasti väga sobilikud. Selline mitteametlik suguvõsakokkutulek. Seekord isa ütles, et tema tahaks oma sünnipäeva puhul talgud korraldada meie juures. Nii tore ju!

Isa sai pühapäeval 84 aastaseks. Ta on muidugi pensionär ja käib meil tihtipeale ehituse peal abiks. Ise ta küll kurdab, et jaksab ainult veerandi mehe tööd teha, aga see on puha tagasihoidlikkus. Ta on ehitanud garderoobi kapipõhja ja pannud paika alumisel korrusel kõik ukse- ja põrandaliistud. Mõõtnud, eerungisse lõiganud ja ära värvinud ka. Teise korruse laelauad on kõik tema värvitud, no neid on ikka tohutu hulk ja värvida on neid tulnud niimoodi pisitasa ja jupphaaval, sest ladustamispinda on nappinud. Nüüd nikerdas ta ammu edasilükatud trepialuse kallal. Meie esimese korruse vannituba on senini suhteliselt läbinähtav olnud. No see läbinähtavus on küll mõningast pingutust nõudnud. Et midagi näha, tuleb kaevuda läbi trepi alla kuhjatud ehitusmaterjalide, tööriistade ja mänguasjade segapusa, millel on muideks kõigile segapusadele iseloomulik imeline sisemine loogika. Ma võin unepealt ütelda, mis tapeedirull seal kõige all vedeleb ja millises kilekotis on aurutõkketeibi ülejääk koos kääridega. Neo läheb ülima loogikaga sealt tüübleid võtma. Ja lapsed tõmbavad sellest kuhjast välja nukuvankreid, transformereid ja küülikuid, jah küülikuid ka. Nii et, isa meisterdas trepi alla riiuliraami, pani heliisolatsiooniks villa ja nokitses põhjalikult riiulist ülejäänud kolmnurkade kallal, mis tuleb plaadiga katta ja tapeetida. Kuna ta teeb tööd tasapisi, siis on osa tööst veel tegemata ja osa juba usinasti kasutusele võetud, nii et lõpptulemuse pilte annab veel oodata.

Parempoolne kolmnurk saab salaukse ja ülemine kolmnurk kaetakse tapeediga. 

Kadrile sokutasin talgutööks oma lemmiku feil-projekti, mis on seotud vanade põrandalaudadega. Need said suhteliselt suurte tükkidena üles kistud. Kuna siis veel ladustamisruumi jätkus, veetsid nad talve kuivas kuuris. Nüüd tuleb need hästi hoitud kullakesed muidugi kasutusele võtta. Minu väiksed osavad villidega pihud on neist naelad välja kiskund. Kadri tööks sai kuuma soodaveega vana värv maha pesta. Ja, noh, et.. jah, ega see asi nii lihtne ikka ei ole.

Kadri loodetavasti väga end nurjumisest nörritada ei lasknud. Päike paistis ja õunapuu all oli kena olla. Lohutuseks niipalju, et samamoodi nurjus meie hilisem liivapritsi-katse, survepesuri-katse ning isegi "liiv pluss vesi pluss küürimishari" - katse. Lõpuks, kui ma juba mõtlesin, et võtku see ja teine neid kurjavaimu laudu ja ma nad südametäiega muru sisse vihmale uhta ja päiksele pleekida jätsin, hakkas värv üsna iseenesest pragunema ja kooruma. Säh sulle soo.

Kadri teeb oma tänamatut tööd. 

Samal ajal tegelesid Neo ja Morpheus teisel korrusel sellega, mis põrandapanekust veel tegemata oli jäänud. Mõõtsid ja saagisid ja tarisid OSB plaate, sättisid, uuristasid ja lõikusid Tycroc plaati wc jaoks, väänasid viimase küttetoru paika ja panid kogu korruse torustikule ööks 4 atmosfääri rõhku sisse. Pidas küll. Pealegi võttis Morpheuse pere kätte ja asustas meie teise korruse, sest nad ööbisid seal. Nii et, ametlikult, meil on nüüd teine korrus mitte mingi pööning.

Pühapäeval oli meil Neoga hoog sees ja panime paarile vaheseinale ka karkassi püsti. See hakkab juba maja nägu minema. 

Põrand laotub

Me teeme nüüd teisele korrusele põrandat. Neol jõudis talade loodimisest sammal selga kasvada, aga siis saabus õnneks küttetoru ja sai veidi vaheldust.

 Loodisime talade peale 600 sammuga 45*45 prussid. Ühes toas olid talad trepi nullnivoost niipalju kõrgemad, et me otsustasime selle toa lävele 3cm astme teha. Ja mõnelpool oli talade vahe ligi 120 cm, nii et 600 samm laagivaheks tundus suur, sinna sai siis vahele 95*45 pruss pandud, et põrand vähem õõtsuks. Igatahes on see töö nüüd tehtud. Olgu, vetsupõrandale tuleb veel mõni lisalaag panna. Sinna tuleb keraamiline plaat põrandale ja kuidagi ei tahaks pragusid. Aga üldiselt ikkagi, tehtud! 

Pildil ongi vetsupõrand. Selle saepuru sees tuleb veel tuhnida ja sobrada, et alt vannitoast vajalikud torud vedada.

Kui üks ots majast looditud sai, hakkasime põrandapanekut katsetama. Esimese toa tegime ühe päevaga. Neo ja mina ja Karl. Tegimegi tema tuba. Põrandapanekuks tuli esiteks mõõta ja arvutada. Ja siis otsustada, milline samm torule valida, et teada, kuhu see toru lõpuks välja jõuab selle sammuga. Vedasime toru otsa sõlme juurest laagide alt läbi toapõrandani ja hakkasime otsast minema. Töö käigus selgus, et arvutuslikust 28 cm sammust saab reaalses ebatäiuslike saelaudade maailmas kiiresti 29 ja põrandale puhvriks jäetud sentimeetrid kaovad kut mutiauku, nii et kogu sellest hoolikast arvutustööst oli meil sama palju kasu, kui kurel kunsthammastest. Lõpuks tuli ikka veidi sammu venitada, et uuesti rööpasse saada.

Laagide peal hõre laudis 120*20 lauast, siis plekk, siis toru. 

Kui laud sai maha, siis tuli laudade vahele plekk panna ja siis pleki soontesse torud. Viimaks soonega põranda OSB kogu selle kaadervärgi peale. Aga see töö pole poisikestele, oh ei, see on midagi hirmsat, kui palju üks OSB plaat kaalub. Kolmekesi vinnasime neid plaate. Ja siis puhkasime ja vinnasime edasi. Ainsaks plussiks see, et OSB ei pudise ega tolma, nagu see (ökk-ökk) kipsplaat, millega enam-vähem järgmise asjana vaheseinte kallale tuleb minna.

Sellel pildil on lisaks Karli toale ka trepihalli põrand pea-aegu tehtud. 

Nüüd näib meie vana pööning igatahes juba enneolematult elamiskõlbulik. Eelmise nädalavahetuse auahne plaan nägi ette, et kogu põrand saab tehtud. Õnneks tuli õigel hetkel meelde, et ka küttetorud tuleb alumise korrusega ühendada ja seda enne põranda valmimist. Muidu olekski äkki juba valmis. (Ei, tegelikult lihtsalt ei jaksanud rohkem teha, aga väsimuse korral on hea ettekääne ikka abiks.) Pealegi ei saa ju kogu aja toas ka olla selliste ilmadega. Sõstrapõõsas laiavad võililled, nii et naabrid ei ütle varsti mulle enam teregi. Ja maa vajab vett, eesotsas külvatud muruga ja vett ei ole, kui Neo kaevu pumpa korda ei tee. Sellegipoolest on teise korruse põrandast enamus tehtud ja see kõik näeb väga hea välja! 

Õues on ilus

Aprilli viimasel laupäeval korraldasime meeletud kivi- ja mullatalgud. Platsis oli pisike Avant laadurtrakats ja kolmkümmend tonni mulda. Lisaks kimp rehasid ja raudkange ning närune ilmaprognoos. Arvasime, et pusime kogu nädalavahetuse ja võibolla osa esimesest maist takkapihta. Aga kus sa sellega. Kohale tulid Papi, Kalev, Morpheus oma poistega, Sanna, Ave ja Mari oma poisiga. Peale selle meie ise. Ja õhtusöögile neist enamus ei jäänud, sest töö sai pärastlõunaks otsa. Ja ilm ähvardas hoolimata prognoosist kõige enam vast päikesepõletusega. Tänulik kummardus kõigile usinatele osalejatele! Praegu on siiamaani uksest välja minnes raskusi väärikuse säilitamisel, sest naeratus venib paratamatult kõrvast kõrvani seda ilusat siledat platsi nähes.



Kivihunnik sai priske. Peab päris vaatama, kas kahe kiviaiaga õnnestub piirduda või peab lisaks kuskilt sillutama midagi. Olen praeguseks paraja jupi aeda ladunud ka. Mõnus töö. Mõnus, mõnus töö. Olen päris osav juba.

Palju kive. Isamaa, ma ütlen! Luuletaks midagi handorunnellikku, kui oskaks. 

Muru on külvatud täpselt 63 ruutmeetrile. See pole üldse mõnus töö. Pealegi on kohutavalt kuiv, järgmisel nädalal lubas vihma, siis vast jõuan end kokku võtta. Uurin kirglikult oma uut Piet Oudolfi aiaraamatut. Muru tõesti väga palju plaanis rajada pole, oh ei! Ostsin juba kümmekond põõsast ja istutan kopamehe eest kuuri taha peenramaale peidetud püsikuid tagasi. Aiapoe nimekirjas on veel kõrrelisi ja muid moekaid pussakaid üle kümne julgesti. Naisel on plaan!

Ohsapoiss, kus ma siin alles külvan ja istutan. Mu näpud on ju nagu pinnakattetaime juurikad. Kui mulda näen, mäkerdan küünealused mustaks ja kaotan mitmeks tunniks ajataju. 

Saepurust hakkab küllalt saama

Töö käib endiselt teisel korrusel. Ja nagu enne esimese korrusegagi, on nüüdki tunne, et pole mõtet midagi kirjutada ja mingeid pilte näidata, sest midagi ei ole ju veel valmis ja kohutavalt palju on teha. Kuigi, kui vanade piltidega võrrelda, siis on tehtud tegelikult ka palju.

Tellisime laelauad. Mu isa on meie värvispets, nii et tema pintsli alt on pooled neist juba läbi käinud ja lakke pandud. Värv sai trepi toonile võimalikult lähedane, sama mis vannitoa laeski, Tikkurila Herkkusieni. Tegelikult täitsa roosa. Aga suure pinna peal on selline ilus soe naturaalvalge. Õnnestunud toonivalik ka vahelduseks.

Siin on trepihalli lagi koos pööninguluugiga, mille Neo ja Morpheus paika punnisid. Sellega sai paika viimane lapp soojustust. Lagi on ka nende pandud. 

Pean end jälle kordama ja õhkama, et küll see punnlaud on ikka ilus ja mõnus. Kipsplaat läheks ilmselt kiiremini paika, aga no väkk!

Siia tuleb Karli tuba. Suurem jagu sellest kaldlaest on meil Karliga kahekesi pandud ka. Ligi neljameetrist punnlauda üksi ikka lakke ei vääna. Otsaseina tegime ka punnlauast. Sinna kulus ära iidamast-aadamast oma aega oodanud põrandalauavirn pööningult. Põrandakütte tõttu me seda põrandal kasutada ju ei saa. 

Kogu teise korruse siseviimistlustöö varjatud eesmärk oli tegelikult põrand tühjaks saada. Kui lauamaterjal on laes või seinas, siis pole vaja seda edasi-tagasi tõsta põranda tegemise ajaks. Nüüd on Neol õnnestunud põrand suuremalt jaolt ära loodida. Talade kõrguserinevus oli pea-aegu 10 cm. Selleks, et trepp lombakaks ei jääks, tuli meil teha kagupoolne tuba 3 cm kõrgem. Lävepakule jääb aste. Aga sellest pole hullu.

45x45 laagid on 600 sammuga talade peale looditud. Kord vaja klotsi, kord peitlit. Käsitöö. Suur abi oli Laurilt laenatud laserloodist. Järgmisena läheb hõre laudis, mille vahele alumiiniumist soojushajutid koos 2cm küttetoruga. Kui selle peale ka osb plaat saab, siis on selle saepurutolmuga ühel pool. Vaheseinad on juba lapselalin.

Õhuvahetus

Kes nüüd arvab, et renoveerijad on enestelt kivivillatolmu seljast raputanud ja nädalaks suusamäele puhkama kimanud õhuvahetuse eesmärgil, see eksib. Teemaks on hoopis ventilatsioon.

Leidsin täna koristamise käigus tehnoruumi põrandalt mõistatusliku skeemi. ma ei tea, mis see on, aga kuna ta näeb kuidagi ventilatsioonilik välja, siis nimetagem seda näiteks projektiks, mida meil tegelikult pole. Autor on kahtlemata härra Major.

Ventilatsioonilehtrid olid laes juba esimese korruse valmistamise lõpuks olemas, aga kokku ühendasime ja käima tõmbasime me süsteemi just sel nädalavahetusel. Esimeselt korruselt on väljatõmme vannitoast, garderoobist ja elutoast, köögiukse lähedusest. Parem oleks, jah, köögist, aga me ei tahtnud veel üht seina lõhkuma hakata. Panime sajased plasttorud, tegime asja oma peaga valmis ja panime lae üles. Teisele korrusele oli plaanis vedada väljatõmme wc-sse ja kõiki kolme magamistuppa. Eraldi tuleb veel pliidikubu väljatõmme, mille jaoks on katusel korstnake.

Me tahtsime väljatõmmatava õhu soojust ära kasutada ja rääkisime seda plaani ka oma kütte-meestele. Edevamad süsteemid muidugi kasutavad väljatõmmatava õhu soojust sisse puhutava õhu soojendamiseks, aga me ei tahtnud kogu maja torusid täis ehitada ja jätsime sissepuhke loomulikku rada pidi käima. Aga maakyte.ee, kes meile soojuspumba paika pani, sai aru küll, mis me tahtsime ja ütles, et neil on selline vidin olemas. Nii et soojuspumba paigaldamisel jäeti meile soojusvaheti jaoks ka kütteruumi koht. Ja siis tuli ühel tuisusel veebruaripäeval ventilatsioonimees, kes pani vent torud ja pärast veel soojuspumbamehed, kes panid veetorud. Nii et süsteem oleks pidanud huugama hakkama. Aga kuna ma spetsialisti kohates käin tal sabas nagu nelja-aastane ja küsin miks-miks-miks ja kuidas-kuidas-kuidas, siis sain ma niipalju targemaks, et ehitasime oma torude süsteemi veits ümber enne käimapanemist. Ja selle jaoks leidus aega just sel laupäeval.

Vasakult alates: filter, soojusvaheti, ventilaator. Soojusvahetist läheb läbi maakontuuri vesi enne pumpa sisenemist. Peaks andma päris hea võidu. Peenike valge toru juhib tekkiva kondensvee põrandale.

Probleemiks oli näiteks mürasummuti puudumine. Ja need sajased plasttorud, mida oleks olnud nats tobe hakata sajakuuekümnese ventilaatori külge panema. Lahke vendimees seletas, et esimese hargnemiseni võiks vähemalt 125 minna. Lisaks sain Neo suureks kergenduseks teada, et magamistubadesse väljatõmmet tavaliselt ei panda, pannakse niisketesse ruumidesse ja koridori. Magamistoad ventileerivad läbi uksealuse prao. Aga magamistubade välisseina või aknasse tuleks siis värske õhu jaoks augud teha. Nii et teisele korrusele tuleb ainult kaks väljatõmbeauku - wc ja koridor.

Selleks et garderoobi lae kohale jäävat ventilatsioonisüsteemi hakata ümber tegema, kaevasime teise korruse põrandatalade vahelt saepuru välja ja kakkusime musta vahelae üles. Panime sinna 125 mürasummuti ja 125 plekktoru kuni teise korruse haru hargnemiseni. Selle menetluse tulemusel oleks esimene korrus pidanud sodivabaks jääma, aga kus sa sellega, osa saepurust tuli ikka läbi lae sinna, kuhu söör Newton käskis. Nii et täna ma koristan.

Laepealne läbi teise korruse põranda vaadates. Pehme kileasjandus on mürasummuti, sealt edasi hargnemine alla garderoobi plasttoruga ja vasakult hargnemine üles, millest edasi läheb juba sajane plasttoru vannituppa ja elutuppa, aga need ei paista. Neo neetis plekktorud ilusti kokku ja mina teipisin plasttorud. Ilus-korras!

Talgud teisel korrusel

Renoveerijatel on sünnipäevade tähistamisest väärastunud arusaam. Meie vaesed lapsed pidid sel aastal oma sünnipäevad päris vahele jätma, vaba õhtu või nädalavahetuse leidmine tundus ilmvõimatu ja pealehakkamist jagub vaesekeste rongaemal praegu ka ainult ehitusteemaliseks projektijuhtimiseks. Oh, mo vaesed latsekesed. Ma loodan, et nad saavad sellest üle. Kunagi. Pärast aastakümneid kestnud teraapiat. Või siis ei saa. Oh, oh...

Neo sai ka aasta vanemaks ja kui sugulased hakkasid sünnipäevapeo teemal vihjeid tegema, saatis ta pikemalt mõtlemata välja kutse talgutele. Ja talgulised tulidki kohale. See on päris hea näitaja. Olen kuulnud kodu-uuendajatest, kes remonditööde lõpus märkavad, et sõpru on na väheseks jäänud. Meie omad tulid veel. Plaanitud oli teisel korrusel rõvedat teha. "Rõvedat teha" on üks tänapäeva nutikamaid ehitustermineid, mis kirjeldab väga täpselt kaldkatuse soojustamise olemust. Et me just sellise töö ette võtsime, võib muidugi tähendada, et edaspidi peame me ehitusega ilma talguliste abita hakkama saama. Aga rõve sai tehtud. Nipet-näpet jäi veel villa panna, siis peame hakkama vaatama, kuhu jäägid turustada, sest villa kogust me arvutasime ikka uhkelt üle.

Käesolevaga tahaksin tänada Morpheust, Kadrit ja Sulevit villaralli eest, Papit garderoobi kapi vahelae eest, Mammit lõunasnäki ja lapsekarjatamise eest, Lood ilusa lumememme eest, teisi lapsi heaks lapseks olemise eest ja Kajat uhke piduroa ja vinge tordi eest.

Vintskapi alune. Trepiauk on kaetud luugiga, kus on kola virnas. Trepiaugu ümber tuleb muidu kena käsipuu ja ruum ise jääb märgatavalt väiksem.

Üks läänepoolsetest akendest koos ilusti tehtud rõvedaga.

Põhjapoolse magamistoa lagi on juba vinksvonks. Asjatundmatu vaataja võibolla ei märkagi, kui palju siin rõvedat on tehtud.

Jäägid. No ma ei tea, mis meie Tambovi konstandil viga oli. Millalgi teen kokkuvõtte ka, kui paljuga me puusse panime. Siin on kindlasti rohkem, kui aknaavad, mille me varuks jätsime. Ses mõttes tagantjärele tarkusega - võibolla tasub need materjalide kogused lasta arvutada spetsialistil. Saab vähemaga vastu pükse.

See läänepoolne kaldkatus vintskapi kõrval on täismahus eilne töö. Uhke värk. Kummardused Morpheusele, Kadrile ja Sulevile!

Idapoolne rõve täispikkuses. Vill on kõik pandud, paberi paneme kahekesigi ära. Siis vahime, õitseme ja imetleme jälle tükk aega.

Remondikass. Ei pelga villa ega põlga saepuru. Umbes sarnase olekuga oleme me täna kõik. Pühapäev. Talgud läbi ja plaanitud asjad tehtud. Hingamispaus.

Aiast

Jaanuari keskel jäi vihmasajule niipalju paus sisse, et sain valgel ajal õue ja tegin aiast mõne ilupildikese. See on nagu hoopis teine maailm. Kui oleks aega, seisaks lihtsalt kõrval ja hoiaks kahe käega peast kinni. Praeguseks on muidugi halastav pakane ja tuiskav lumi teinud oma töö ja olukord ei tundugi enam nii hull. Olgu need jaanuari keskpaiga fotod siis hoiatavaks meeldetuletuseks. See on seal lume all kõik olemas. Palju õnne ja ilusat kevadet, ütleb sulailm mõne aja pärast. Loodetavasti olen ma selleks ajaks veel reibas aiatööhuviline ja mul on juba ka mingi plaan.

Hea uudis on see, et palju hullemaks minna ei saa. 

Liiv on hea asi. Eks. Liiv ei ole vähemalt savimuda. 

Huvitav, et sel sügisel ei olnud meie aias sugugi mutte, kes oleksid muru rikkunud. Jälle hea uudis, mutid ei rikkunud muru ära, hahaaa!!! Millist muru, Hahahahhahaaa!

Minu hoolega laotud kiviaiast pool kukkus kraavi. Niuts.

Noh. Mida siin öelda on? Tabula rasa. Võta jäme pintsel ja hakka jooni tõmbama. 

Külalislahke sissepääs majja. Kalossidega külalised on teretulnud. Teised mingu röövigu mõnest laudast sobivad jalavarjud.