Täna polegi veel valgeks läinud

Ehitusblogisid lugedes märkab varem või hiljem hetke, mil usinad ehitajad oma ette võetud ülesandest tüdivad ja selle tegelikust suurusest heituvad. See hetk, millal taibatakse, et nüüd on lõplikult "kopp ees". Ja pärast seda on blogipostituste põhiteemaks "saaks juba valmis" ja ehituse sisuks tihtipeale koguni "ah, sai nii, aga peaasi et on tehtud".

Mul ka on kopp ees. Aga vaadates kalendrit ja teades, kuidas kaamos koguneb, olen üritanud seda hala esialgu vaos hoida. Jaa, ega ta tulemata ei jää.

Välja kolides oli plaan Karli sünnipäevaks uuesti sisse kolida. Karli sünnipäev on kolme nädala pärast. Selline graafik sai tehtud, arvestades tingimusi meie ajutises elukohas. Saja aasta vanune endine laut, mille kiviseinu mööda õue kogunevad lombid hallitusena üles roomavad. Kivimaja ju inimese elukohaks ei sobi, pesu ei kuiva iial ära ja aknad on kogu aeg udused. Kütta saab elektriga (hull, täiesti hull värk).  Nii et motivatsiooni kodu elamiskõlblikuks saamiseks jätkub.

Pealegi, kui juba sees elada, siis pole see "maja peale minek" enam nii suur eneseületus ja remont hakkab vast rutem edenema ka. Teisest küljest on remondi sees elamine oma sodi ja kolaga paras närvikõdi.

Praegu tuleb lihtsalt otsustada, et enne novembrit nutma ei hakka ja ühe päeva kaupa edasi tähtede poole rühkida.

Vannituba hakkab lootust andma

Mõni aeg tagasi kirjutasin vannitoaplaanidest. Väikesesse ruumi vajalike funktsioonide paigutamine tundus peaaegu võimatuna. Nüüd kui trepp on valmis, pole oodata enam midagi, tuleb võlukunstiga julgesti edasi minna. Trepp valmistas meile meeldiva üllatuse, nii et vannitoas trepi alla jääv osa on sada protsenti käidav. Hüpata ei tasu, aga pesumasina kallale pääseb ilma muhku pähe löömata.

Esialgse plaani kogu vannitoaehitus tellida töömeestelt pidime maha matma, enamus tuleb ise teha. Plaatimine jääb ikkagi profi teha, see katse-eksitus mäng nii silmatorkavas kohas ei vääri küünlaid. Plaadid tellisime Lintmannist. Põrandad tuleb ära plaatida köögis, esikus, garderoobis, tehnoruumis ja vannitoas. Tellisime kõigi jaoks samad plaadid. Plaadid leiab sellelt lingilt. Seinaääri mööda jookseb hall plaadirida ja keskele jäävad mustriga plaadid. Tehnoruum ja garderoob saavad üleni halli põranda. Vannitoa seintele tuleb valge plaat.

Vannist, iseenesest mõista, pidin loobuma. Aga tõesti, ega see vann kasutust ei leiaks. Saun meil ju on. Miskipärast tunduvad vann ja saun teineteist välistavad. Akna alla tuleb duššinurk, mis on ülejäänud põrandast veidi madalam. Ukse ja akna vahele jääb seina sisse peidetud paagiga wc ja uksest vasakule kraanikauss peegliga. Duššinurga trepipoolsesse külge tuleb vahesein ning vaheseina taha trepi alla paneme pesumasina pesitsema. Pesukuivatuse üle peab nuputama. Aga küll ma nuputan. Seal on veel täitsa mitu sentimeetrit vaba seina- ja põrandapinda.

Neo ostis udupeent Tycroc plaati ja lõikus ja mökerdas Karli abiga YouTube juhendite järgi. Enne seda käis abiks Morpheus,  kes torusid vedas ja sooja vee ringvoolu nuputas.  Ja enne seda käis mu isa ka kohal, kelle tungival nõudmisel sai põrandat lõhutud, et potentsiaalide ühtlustamise eesmärgil vasktraat põranda valurauaga ühendada ja pesumasina ja kilbi juurde vedada. Ohutus ennekõike!

Eile hoidis vanaema pisemaid ja mina sain majapeal mütata:
1. Kaevasin lahti köögipõranda. No selles mõttes kaevasin, et kogu pudi, mis töö käigus sinna kogunenud oli, kõik lauajupid, tapeedirullid, värvipurgid, topsid kõverate naeltega ja karbid sirgete naeltega, tööriistakastid ja ehitusmaterjal tuli mujale paigutada ja saepuru kokku pühkida.
2. Võtsin vastu ja tassisin vihmavarju pärlpunnlaudise esiku seina jaoks.
3. Kütsin ahju. Päris hea sooja sai sisse ainult köögipõrandalt leitud kraami kasutades.
4. Panin köögiseina pärlpunnlaudise lõpuni.
5. Pesin köögipõranda puhtaks.

Täna on ehitaja Heikki kohal ja plaadib köögipõranda ära. Oh, see saab äge olema. Täna õhtul tuleb puhtaks teha tehnoruumi ja garderoobi põrand,  et tal homme ka midagi teha oleks. Ja vannituba ette valmistada,  et tal ülehomme midagi teha oleks.

Ja siis saamegi kahe nädala pärast sisse kolida. :-P

Pilt põranda plaatimist ootavast köögist.

Trepitalgud. Kolmas köide.

Järjekindlamad blogijälgijad teavad, et me tellisime sisetrepi Männiku Saekojast. Tellisime viimistlemata männipuust trepi detailidena ja tänu sellele valmis trepp vähem kui kahe nädalaga. Trepisõjast väljus Neo punktiga, nii et minu eelistatud tumehalli asemel sai trepp valgeks värvitud,  astmed-käsipuud õlitatud. Pool punkti pidin ikka endale kahmama, nii et värviks valisin Tikkurila naturaalse linaõlivärvi. Pintslitööd olid minu teha niikuinii, aus punkt.

Reede õhtuks oli asi niikaugel, et õuetrepp lainetas rakiste vahel ja jaksu veel oli. Trepi detailid olid kahekordse värvikihi all ja piisavalt kaua kuivanud. Kaua, tõesti kaua kuivanud. Veel kauem kui "kaua, tõesti kaua" tegelikult. See linaõlivärvi-punkt on kokkuvõttes kahtlasevõitu. Aga noh... Hakkasime kokku panema. Ilma igasuguse ikea-stiilis juhendita käsitöö-lego, hiina mõistatus, just sellised asjad meile meeldivad!

Trepi pinnalaotus. Kõik ei mahu ühele pildile.

Trepimeister ütles, et kokkupanek pole midagi keerulist ja tõesti, ega ei olnud.  Iga jupp oli oma pesa jaoks parajaks lõigatud, nii et midagi valesse kohta panna polnudki võimalik. Paar veidra kujuga klotsi nõudsid üleküsimist ja töö järjekorra kohta tahtsime ka lisavihjet, aga need küsimused said meistrilt kiire ja sõbraliku vastuse ja kõik sujus.

Alumine ots on reede õhtuks koos. Sauna ja siis magama.

Neo ja Morpheus läksid laupäeva hommikul krõbinal objektile ja mina jäin lapsi udima, et tehke juba rutem, nad panevad seal kogu pusle ilma minuta kokku. Aga polnud hullu midagi. Vaja oli trepiaugu sein siledaks teha ning vahelaest jupp tala välja saagida ja sinna veksel timmida. Mehed tegelesid selle igava ja tänamatu tööga, sest pärast tuli mõni sent puudu ja vaja oli auk veidi suuremaks teha.

Pärast esimeste astmete põskede vahele kinnitamist kruvisime trepile jalad alla, siis ta seisis meil neljal jalal, lohista kuhu tahad.

Teine trepikäik, pöördastmete osa. Toetub vastu välisseina. 

Teise trepikäigu ja käsipuu kinnitamise juures oli nuputamispaus. Käsipuu ja kolmas välimine põsk tuli kinni kruvida seina poolt, nii et kogu trepp tuli praktiliselt tervenisti kokku panna ja alles siis paika tõsta ja seina kinnitada.

Ja veel keerulisem koht. Kui sul on trepp, mis sobib täpselt neljakandilisse avausse laes ja siis on sul vaja teda selles avauses pisut viltu pöörata,  et akutrelliga põse ja seina vahele astmeid kinni kruvima mahtuda, mis saab? Tuleb laetala veksel lahti võtta ja pärast uuesti tagasi panna. Ahhaa!

Ja siin ta on oma täies ilus.

Ja et mulje oleks veel ägedam, lisame siia ühe enne-pildi.

Selline on vaade teiselt korruselt

Ja võrdluseks ka üks enne-pilt.

Ega mul pole mõtet eriti maja peale minna praegu, ma ei saa seal midagi tehtud, sest ma enamuse ajast seisan ja ohin ja imetlen treppi.

Pärast ebameeldivat kogemust Rapla Arutechiga on see trepitegu ikka tuhat korda kõrgemast klassist. Kõik, kes imelisest trepist puudust tunnevad ja lisaks professionaalsusele ka väga normaalset inimlikku toredat suhtumist tahavad kogeda, tellige trepp Männiku Saekojast.

Trepitalgud. Teine köide

Vahepeal veeresid päevad ja kuivas värv. Siis veeres veel päevi ja kuivas teine kiht värvi. Vahepeal tegin mina käbedasti pintslitööd. Ma olen nüüd saanud naturaalse õlivärviga värvimise maigu suhu ja ninna. Ja rohkem ei viitsi. Küll need kaasaegsed vesipõhised värvid on ikka toredad. Enne ei teadnudki kohe kui toredad. Nii et ma võin nüüd rahuliku südamega sellesse kujuteldavasse nimekirja, kus on esimest korda elus tehtud asjad kirjutada: õlivärviga värvimine - tehtud, jätta!

Sel reedel tuli eelmisel nädalal pooleli jäänud välistrepiteoga edasi minna. Ning kuna värv oli kuiv, tekkis päevakorda teinegi trepp - sisetrepp.

Neo tegi reede endale vabaks, sest Morpheusel oli aega appi tulla. Noh, mis see suts enam teha, arvas Morpheus. Seda teeme reedel, laupäeval ja tüki pühapäevagi, arvas Neo.  Eelmisel nädalavahetusel oli meil laenutusest pisike segumasin võetud. Neo küüris seda kahel õhtul pärast kasutamist tund või paar ja viis selle siis esmaspäeval laenutusse tagasi. Morpheuse seguvispel tundus palju kiirem ja tõhusam tööriist.

 Nii et reedel haaras Morpheus kõrvaklapid ja põristaja (loomulikult) ja Neo haaras labida ja mõõduämbrid.

Härra Major konfiskeeris ainult temale teadaolevatel põhjustel reedel mu telefoni, nii et trepi valmimisest ma kuigi palju pilte ei saanud. See-eest on mu telefonis nüüd rohkesti pilte härra Majori punastest kummikutest, tema jalgrattast ja eriti tema sõrmedest, mis objektiivi ette on jäänud. Mul endal oli trepiteo juures siiski nii palju tegemist,  et ma ei pidanud vajalikuks lapselt telefoni ära võtma minna.

Neo andis mulle selle oma telefoniga tehtud pildi. Näete, pilt on reedel tehtud, aga päike pole veel loojumaski. Edukas päev!

Saun küdema pandud ja tuppa treppi kokku panema!

Trepitalgud. Esimene köide.

Nädalavahetusel korraldasime välistrepi valamiseks talgud. Appi tulid Morpheus (ise ta valis selle nime, eelpool on teda ka teisiti mainitud) ja Sulev poistega. Ma pean tunnistama, et ma tunnen end talgute köögitoimkonda korraldades alati natuke hädisena. Kogu aeg on tunne, et vale oleks tööhoogu segada oma kanaematsemisega ja teisest küljest tundub, et kõik on kogu aeg näljas. Õnneks võttis Kaja talgusupi tegemise enda peale, lisaks sellele hoidsid nad koos külla tulnud Kristiga suure karja lapsi ära. Oma korraldatud talgutega on veel see delegeerimise-küsimus ka, milles me eriti head ei ole. Kui abilised on kohal, tuleb neile tööd anda ja see on ise päris raske töö.

Aga meie abilistest veidi. Mina olen selline tegelane, et kui mõni tööriist teeb akutrellist kõvemat häält, siis ma igatseks olla sellest paari suletud ukse kaugusel. Morpheus on see, kes valju põristamist kuuldes varustab kõrvad korralike kaitseklappidega ja lendab peale. Varsti on masin tema käes ja jääb sinna, kuni töö on tehtud.  Nagu too tattaratataa-masin näiteks, millega vanad trepid ära sai tükeldatud. Kui Sulevile pseudonüümi mõtlema hakata, siis pakuks talle midagi transformerite filmist, sest tema on inimekskavaator. Labidas, käru ja viu-vops on kolm asja, mis Sulevi vapile kuuluks, kui ta heraldikaga tegelema hakkaks. Laupäeval Sulev põhiliselt seisis, sest tema tööd hoida ei oska - kõik mis teha vaja sai enne tehtud, kui ümber pöörata jõudsid. Minu emasüda muidugi rõõmustas nähes, et ka Karl tegi suure tüki tööd ära. Ja siis meie Neoga, kes me olime kui munas kanad ja siblisime sinna ja tänna ja tulistasime puusalt.

Nii et mis eesmärk? Välisuks sai ju tõstetud põhjaseina, nii et enne soppa oli vaja sinna korralik ligipääs sepistada. Meist pole muidugi keegi mingi asjatundlik betoneerija. YouTube ja ehitusfoorum ja talupojamõistus - tulemuseks saab olema igati ajastutruu trepp, sest kui tehnoloogilised abivahendid viiekümne aasta tagusteks analoogideks teisendada, siis niimoodi just treppe tehtigi meie maja ehitusajal.

Enne talgupäeva oli vaja meil Neoga omavahel kokku leppida, kuidas me treppi tegema hakkame. Elame küll koos, aga korralikult jutule saada on oma abikaasaga peaaegu võimatu. Mitu nädalat tagasi sai lepitud kokku,  et on vaja maha istuda, aga elu nõuab oma osa. Nii ma siis kutsusingi oma kallima romantilisele õhtusöögile kaunisse restorani,  kus me käest kinni hoidmise asemel pidasime päris kahekesi maha sisuka töökoosoleku, sodisime haikude asemel märkmikusse pastakaga skeeme ja üritasime mitte väga häälekalt vaidlema minna, kui eriarvamistele sattusime. Tore koosolek oli. Ja missugune huvitav mees kellega kohtama minna pealegi.

Laupäeval läks töö lahti.

Väga head enne-pilti mul polegi. Põhjaseina ääres oli vanasti settekaev ja kuna paekihi tõttu ei saanud see olla piisavalt sügav, oli ülemise kaevurõnga ümber mulda kuhjatud. Ja mulla sisse taimi istutatud. Kaevurõngas sai juba varem lahti kaevatud ja piikvasaraga pudiks lõhutud (Morpheus). Taimed kaevasime välja. Pojeng ja kitseenelas panid meie kannatuse niipalju proovile, et mägimännile ja ebaküdooniale kuulutasime surmaotsuse ja tuhkurenela jätsime rahule. "See ei puhu pilli," ütles Neo. Heheh, no kes nii räägib? :D

Kõigepealt mullatöö. Muld muidugi on hinnaline kraam ja kogu see kuhi tuleb endiste treppide ja vundamentide asemele laiali laotada. Vasakul on tuhkurenelas, mis pilli ei puhu. No ei puhu tõesti,  kas keegi näeb punnis põski? Aga trepi ette ta lõpuks jääb. Ma juba kujutlen, et meie Joonas peaks trepist alla tulles iga kord oma pühaks kohuseks raginaga üle selle põõsa hüpata. Esialgu, las ta hüppab, kuni teeradade sillutamine teemaks kerkib. Arvatavasti juhtub see millalgi Joonase pensionieas, arvestades meie prioriteete. Eks tast saab siis üks kõbus vanamees ajapikku kogu selle kalpsamise peale.

Selleks, et meil igav ei hakkaks, sattus täpselt trepi asukoha alla kanalisatsioonikaev. No mida teie teeksite? Ei, mis ma küsin. Harju KEKi võistkond on juba vastuse kirja pannud ja viktoriin jätkub. 

Laupäevane "muld välja, liiv asemele" osa on selja taha jäänud. Podesti nurkadesse on vundamendipostid valatud. Peen raketis on looditud ja mehed-metsapullid keeravad ahjuroopisid kringliteks, et sarruseid teha ja poisikestele muljet avaldada (prouadest rääkimata).

Nii see nädalavahetus meil lõppes. Ööd on mustad ja jahedad ja Harju KEKi võistkond tänab ilusa ilma eest. Ahjaa. Kanalisatsioonikaevu jaoks jätsime keset treppi ühe augu. Me katsume nüüd mitte liiga sageli sinna sisse kukkuma hakata ja hämmeldunud küsijatele vastame Väikese Müü kombel, kulm kortsus: "See auk on mõrtsukate jaoks!"

Trepitöö

Trepp saabuski neljapäeval. Tellisime puuvalmis männipuust trepi. See tähendab, et trepp on lihvitud ja valmis viimistlemiseks. Seda teen mina. Trepp on detailidena ja me peame selle ise kokku panema nagu legokomplekti. Seda teeb Neo. Tavalistel legokomplektidel on kirjas vanusevahemik ja juures mahukas ja detailne juhend. Sellel legokomplektil on juures pilt valmis trepist ning mõned detailide peale sirgeldatud numbrid. Nii et vanusevahemik on "edasijõudnud" või siis "sellest veel natuke edasi jõudnud". Tegelikult oleme igale jupile juba sobiva koha leidnud. Paar pisikest klotsikest olid küll mõistatuseks, aga tootja Männiku saekoja Jarmo seletas nad meile ilusti telefoni teel ära. 

Reedel pakkisin Neo poolt auto katusel koju toodud trepi kilest lahti ja hakkasin pintslitööga pihta.

Kõige ette üks korralik "enne"-pilt. Seie saagu trepp!! Aga ärge seepärast kohe lootke, et postituse lõpus "pärast"-pilti näha saate. Kus sa sellega!

Trepi peal istub väike Paula. Uue Legokomplekti kõige põnevam osa - lahtipakkimine. Ja siis mitte nii põnev osa - lihvimistolmu hoolikas eemaldamine.

Puuvalmis trepi plussid lisaks hinnale on, et töökoda, millel on käed-jalad tööd täis saab selle pisikese asja ikka vahele võtta ja trepp saab ruttu valmis. Pealegi saan ma minna poodi, jalutada riiulite vahel, näperdada värvitoonide kataloogi ja valida sellise värvi nagu hing ihkab. Minu hing ihkas sedapuhku naturaalset linaõlivärvi ja õlivaha.

Õlivaha. Tuleb peale kanda väga õhukese kihina. Kuivab kiiresti ja kulub imevähe.

Ja ongi täpselt sama toon, kui aknalaudadel.

Need on legopaki kõige mõistatuslikumad jupid. Nüüd ma tean, et need käivad paraadastme (ah! missugune vägev sõna!) alla, et kõige esimest varvaslauda toetada.

Astmed on esmaspäevaks kaks korda õlivahatatud. Näha on ka käsipuude tugipostid ja põskpuud, mille jaoks valisin Tikkurila värvi nimega Herkkusieni, see on siis maakeeli šampinjon :) Kuna linaõlivärvi toonimiseks tuli kasutada spetsiaalseid pigmente, valisin nende seast võimalikult lähedase tooni.  Värvtoonid on üldse üks isevärki maailm. Võiks arvata, et musta ja valge vahele jäävad halli erisugused varjundid, aga mu kogemust mööda jäävad sinna kindlasti lilla, pruun ja isegi salatiroheline. Seekordne, plaani järgi kergelt määrdundvalge, osutus roosaks. Aga nii on!

Sellist kunstkäsitööd tegin pea-aegu terve teisipäeva. Iga posti külge neli väikest juppi teipi. Mitu posti kokku, küsite? Ah, ärge küsige!

Linaõlivärviga tuleb värvida kaks korda. Esimene kiht peab olema lahjendatud 5-10%. Ja see peab kuivama neli päeva enne teise kihi peale kandmist. Nii et ma saan aru küll, miks viimistlemata trepp on palju odavam ja palju kiiremini valmib. Linaõlivärviga kaetud treppi oleks ma töökojast saanud vist küll ainult unes ja pildiraamatus. Aga nüüd ma teen ise. Roosa, no natuke roosa, aga mis siis!

Joonistasin endale vinge graafiku, kus kirjas mis päeval mingi jupp esimese kihi värvi sai ja mis päeval võib teist korda võõpama hakata. Suurematel põskpuudel on veel üks külg ja teine külg eraldi, sest pirakas jupp tuleb ju kuhugi toetada kuivamise ajaks. Ja käsipuu pulgad tuleb teise kihi jaoks uuesti teipida, sest ma ei julgenud teipi kuivamise ajaks peale jätta. Niisiis, see trepitöö võtab veel ühe pingelise nädala kindlasti. Oodata on põnevat postitust! (Väike tiiser: 1. oktoober: Täna värvisin varvaslaudi teist korda, värv tundub järjest roosam ja purgi põhi paistab. Värnitsa lõhn tekitab hallukaid.)

Olgu, olgu! Tegelikult on treppidest ka huvitavaid asju rääkida, sest homseks oleme kutsunud kohale vinge talguseltskonna, et teha rohkesti mullatööd, natuke liiva- ja kruusatööd ning võibolla koguni sarrusraudadega traageldatud ja rakistega palistatud betoonitööd. Sest välistreppi on vaja teha. Ma nägin täna mingeid prääksatajaid parvena lahkumas ja vanarahvas ütleb ju ka: prääksujad läinud, muda kaelani ja enne seda võiks olemas olla üks välistrepp. Palume siis homseks need kraanid sealt ülevalt kinni, eks!

Aknaliistud ja trepp

Meil on nüüd aknad ees. Kes soovib hea katusefirma kohta soovitust, võin anda. Väga toredad ehitusmehed. Tegid kiiresti ja korralikku tööd ja tulid mitu nädalat hiljem veel korraks kohale, et aknad ilusti ette panna. Liistud ja plekid kõik nagu peab. Tänu Jaanile said aknad ka õigesse kohta, sest just tema märkas, et kui aken voodriga tasa panna, siis jääb ta soojustusest väljapoole. Aga nüüd on hästi. Silm puhkab ja süda on rahul.

Ilusti lõigatud liist ja korralikult pandud plekk.

Jüri mõtles välja ja ehitajad tegidki nii nagu pildi peal oli. Laudis jookseb ülevalt alla ja siis vasakult paremale ja siis vastupidi. Ilus-ilus.

Maja näeb nüüd päris sedamoodi välja, et sellises võiks juba isegi elada. Naabrid küsivad juba, millal te siis tagasi kolite. Haa-haa, nad ei näe, mis seespool on. Või õigemini, mida ei ole. Käisin külas ja pererahva esimene küsimus oli, et kas aknad on juba paigas, sain uhkesti jaa öelda. Järgmise küsimuse esitas seitsmeaastane perepoeg ja see oli vaata et asjakohasemgi: "Kas wc-pott on paigas?" Ei, ei ole. Trepp ka veel ei ole aga see on vähemasti juba teel.

Trepi vahendas kohalik pakettmaja täislahenduste tootja Arcanova, kellele teeb treppe Männiku saekoda. Kohapeal käis väga tore ja asjalik Jarmo, mõõtis asukoha üle, küsis detailide kohta, millele ma polnud mõelnudki ja sai aru neist pisikestest imelikest detailidest, millele ma olin mõelnud. Õppisin isegi uue sõna - paraadaste. See on see alumine aste, mis on natuke laiem kui järgmised ja toetub trepi põskede peale mitte vahele. See ongi päriselt olemas! Ma ei mõelnud seda ise välja! Käsipuud tulevad omega-profiiliga,  aga ei tule vanamaterjali laost,  sest neil pole sellist hulka nagu meil vaja on. Trepil on käsipuud vaja ju ka teisele korrusele tekkiva augu äärtesse.

Trepi saame kätte selle nädala lõpus ja viimistleme ise. Ostsin kreemikasvalget linaõlivärvi ja tumedat Osmo õlivaha astmete ja käsipuu jaoks. Niisiis. Järgmisel nädalal - mina ja pintsel!