Vannituba on valmis. Kardin on seinalt puudu. Ja nagikonksud. Ja laeliistud. Aga pesumasin töötab ja pesul on koht kuivamiseks ja muu eluvajalik ka toimib kenasti. Isegi peegel on ja riiulid pudipadi jaoks. Nii et vaatame, kas leiame mõned pildid.
Sein tuli selline algaja asi. Pahteldasin kolm korda ja lihvisin ja värvisin täpselt nagu YouTube käskis. Esiperfektsionist minus on õnnelik, et sai pahteldamist õppida. Kuigi veidi häbeneb oma saamatust. Aga vähemalt pole esiperfektsionistil võimalik süüdistada kedagi teist peale iseenda. Ja see on tervislik.
Kuna sein ei tulnud ideaalselt sile ja minu valitud suhteliselt tume ja külm mentoolroheline seina toon nägi selle konarliku seina peal välja nagu nõukaaja koridor, leiutasin teist, sinepirohelist tooni kuiva pintsliga peale kandes natuke. Ja jäi päris hea. Kui seina siledaks teha ei oska, pane konarused enda heaks tööle. Meil on üks pisike Muumitrolli-raamat lasteraamaturiiulis, kus on igal lehel veidi erinev ja väga lahedalt kokku sobiv värviskeem. Sellised tugevad värvid. Ma võtsin vannitoa värvi ostes selle raamatu poodi kaasa.
Nii et mentoolroheline ja sinepiroheline sein ja oranž vetsuhari ja kuskilt tuleks üks kärtspunane Väike My ka vannituppa leida.
Üldiselt on see piltide jagamine praegu raske. Tegemist on ikkagi mu koduga ja mingi tõrge on kogu seda segadust ilmarahva ette riputada, mis praegu majas valitseb. Ja sisulist tööd, garderoobi tapeetida, liiste naelutada, kardinaid õmmelda ja kummuteid kokku panna, on praegu lihtsalt nii palju, et ilupildikeste tegemiseks kastivirna ühest toa nurgast teise tarida ei ole aega.
Eks ma ükspäev teen need pildid. Senikaua uskuge mu juttu.
Kohutavalt kiiresti on kõik äkki liikuma hakanud. Kolmapäeval käisid suhteliselt ootamatult kohal maakütte tehnikud ja tõmbasid meil pumba käima. Neljapäeval oli õues toekas lumetuisk, mina aga vaatasin seda aknast pealt, paljajalu ja suu kõrvuni. Värvisin eel-viimase jupi esiku laudist, vedasin sauna ahju juurde põrandatelt kooritud papi, pühkisin viimased põrandad puhtaks, käisin dušši all, pesin kohvitassi kraani all sooja veega puhtaks ja hüüdsin endamisi: "Mida me nüüd veel ootame!"
Et siis homme kolimegi. Ettevalmistus võrreldes väljakolimisega on null. Aga suuremalt jaolt me praegu oleme kastide otsas elanudki, nii et krabame kastid ja klaveri kaenlasse ja koju!
Üldiselt ma jälestan kipsplaati. Kipsplaat paneb toa välja nägema nagu hambaarsti ooteruumi. Lisaks pole selle külge võimalik midagi kinnitada ja selle paigaldamine ja viimistlemine on üks igavene tolmuahvide tango. Vannitoas kipsplaadist siiski pääsu polnud. Umbes pooled seinad tulid kipsplaadist, kõik mis otseselt vee alla ei jää.
Plaatis töömees Heiki. Plaatis hästi, siililegi selge, et ta on seda varemgi palju teinud. Aga osa jäi plaatimata ja vajas pahteldamist. Lükkasime Neoga mõlemad edasi igasugu initsiatiivi selles osas. Nimekirjades oli see ebamugav punkt muidugi sees ja igas jutuajamises ka kuulsas "keegi-peaks-tegema"-vormis. Ükspäev oli Morpheus abiks ja küsis krati kombel tööd ja mina, õel uss, viskasin kondi talle pureda. Ja andsin rulli ruudulist klaaskiudteipi liitekohtade ja nurkade jaoks. Morpheus pahteldas kogu vannitoa naksti ära. Ja läks siis koju, öeldes targasti, et see oli nüüd esimene kiht.
Neo lihvis selle nr 80 liivapaberiga ära ja ütles, et nii jääb, tal pole aega sellega rohkem tegeleda. Lihvimine paljastas kõik klaaskiudteibi ribad, eriti nurkades. Eriti uhkeks läks olukord siis, kui ma sinna proovi mõttes mõned seinavärvilaigud tõmbasin. Niiskuskindel värv läigib ja läikiv värv toob kõik konarused esile.
Ma taipasin kohe, et see on minu jaoks võimalus midagi uut õppida. Sest tõesti, Neol pole aega sellega tegeleda. Nii oligi kaks varianti, ma kas õpin kiitma ja naeratama ja mis kõige olulisem, leppima, kui tulemus on khm, kole. Või ma õpin pahteldama. Ma muidugi elukogenud naisena saan aru, et esimest oskust saab elus palju mitmekesisemalt ära kasutada, aga kui ma võtsin ette YouTube nimelise eluülikooli, siis leidsin ma teise oskuse jaoks palju kiiremini õpetuse. See on pealegi lihne. Pahteldamine nõuab mõnd sujuvat liigutust, piisavalt kuivamisaega ja kolme kihti, peale selle mõned nõksud nurkade juures ja, tõesti, lihvimist ka. Ja kokkuvõttes on see ikkagi üks vastik ja nõme töö. Aga oma ülevoolava kriitikameelega võitlemiseks kulub siiski palju rohkem energiat. Nii et seda teen ma kunagi hiljem.
Mul on nüüd lemmikjuutuuber. Ta on vägagi minu masti tsikk. Mulle meeldib tema eesnimi, mis on omane nii paljudele tarkadele ja ilusatele naistele, keda ma tean, eriti mulle endale. Ja kõige rohkem meeldib mulle see, mida ta iga video lõpus ütleb, ja see on: "You can do it!"
Tegeleme kiiresti ja järjekindlalt eesmärgiga võimalikult kiiresti sisse kolida. Selleks tuleb elamiskõlblikuks muuta maja esimene korrus. Mul on päris pirakas loetelu töödest, mis selleks tehtud peavad saama. Loetelu põhiline viga on muidugi see, et tegelikult on töid kolm korda rohkem ja suhteliselt lihtsad ja vähe aega nõudvad etapid seisavad keerukama konnasöömise taga.
Näiteks, kui nimekirjas on peegel vannitoa seinale, siis see eeldab uksepõskede kipsplaatimist, seinte pahteldamist koos liitekohtade teipimisega (pahteldada tuleb kolm korda, iga kord 24h kuivamist), seinte värvimist, ebaõnnestunud värvivalikuga leppimist, laeliistude panekut ja kahe töötegija üheaegset kohalolu maja peal kui päriselt peegli paigaldamiseks läheb. Vaheetappidest rääkimata. Täna ma näiteks tegin esimest pahtlikihti. Või tegelikult teist, aga esimene ei lähe arvesse, sest see sai tehtud enne Universitas Jutuubensise lõpetamist ja ma pidin nurgad kõik uuesti tegema. Ja kõige suuremaks tõrkeks tegelikult oli pahtli segamine. Ma lihtsalt ei suutnud sundida end seda tegema. Tobe, eks.
Või kui nimekirjas on suure toa seinad, tähendab see seda, et enne tapeetimist tuleb magamistoa ukse ümbrus kipsplaadi abil sirgeks saada. Suur aken, mis sai eest ära võetud ja ettepoole nihutatud, tuleb varustada endisest laiema aknalauaga, aknapõsed tuleb lubikrohviga krohvida ja enne seda veel võrgud ja värgid paika panna. Lisaks veel üleminek krohvilt tapeedile - sinna tuleb ilmselt liist nagu vanasti. Ja siis peab keegi eemaldama lambid ja juhtmed ja kardinapuud ja siis tulen mina, üleni valges.... Ja tapeedin seina....
Ma ei hakka teid tüütama kogu nimekirjaga. Magamistuba on juba pea-aegu valmis. Köök samuti. Aga alati jääb see pea-aegu. Nende tööde suurim eelis on see, et kui töö saab tehtud, on seda kohe näha.
Reedel tapeetisin magamistoa seina. Sein ise jäi selline nagu vanasti oli, vingerdi-vongerdi ja lipa-lopa.
Kui läheb tapeetimiseks, siis ostke selline asjake. Teeb pool tööd ära. Ja paks pabertapeet varjab osavalt enamuse vinka-vonkadest seinas.
Oli selline sein. Näha on pehme tuuletõkke plaadi moodi papp, mis katab meil kõiki seinu ja mida me maha ei kisu. Ja seal on mingi viis eri tapeeti peal, millest enamuse ma siiski maha kiskusin. Ja kruntisin siis selle pehme seina laevärvi ja vee seguga. Sest mul oli juhtumisi värvirullialus likku pandud ja ma ei viitsinud mingit muud segu leiutama hakata.
Uus tapeet on seinas. Ülejäänud seinu kattis valge tapeet, mida ma ainult siit-sealt vanade jääkidega lappisin. Ja üks sein on nüüd selline lilleline. Tattaraa!
Mõõtsin, saagisin ja värvisin nädalavahetusel ka vannitoa laelauad. Karl aitas värvida. Punnlaud on lihtsalt suurepärane. Hakkasin lage otsast üles ka panema. See on lihtne. Nii tore!
Siit see lagi läheb. Keskele tuleb teravmeelne luugike, et saaks torusid piiluda ja kraane keerata. Hetkel paigaldamispaus, ootan lampe.
Laupäeval oli Morpheuse pere abiks. Mrs Morpheus ja miss Morpheus aitasid esiku seinalaudise lõpuni panna ja ära värvida. Punnlaud on lihtsalt suurepärane. Ma kordan ennast, ma tean. Ilus tuli.
Ilus pilt küll ei tulnud. Aga tegelikult on ilus. Prügist tuleb lihtsalt osata läbi vaadata. Ja redelist. Aga mitte laest. Katsuge mitte läbi vaadata laest! Mis on nähtamatu, sest ta on veel tegemata. Aga nüüd ma hakkan jälle pihta selle jutuga, mis veel tegemata on ja mitte sellest ma ei tahtnud kirjutada.
Morpheus saabus laupäeval vaskkaabli ja terasvarrastega. Kaevetööde kõrvalt tahtsime niksti-naksti ammuplaneeritud maanduse ära panna. Ja selleks palusime maaküttetoru paigaldama tulnud kopamehel jupi kraavi lahti jätta. Nii et maandus on nüüd paigas. Aga plaan lasta poistekarjal labidatega kraav kinni lükata oli natuke uljas.
Tegelikult oleks vaja buldooserit. Kas keegi teab kedagi, kes teab meiekandis kedagi, kellel oleks buldooserit? Sellist pisemat ja parimal juhul koos kopaga.
Mis puutub seda kaevetööde värki üldiselt, siis kui müügimehe väitel piisab kaevetööde lõppedes endise olukorra taastamiseks tavaliselt rehast, siis meie imelise mullastiku juures võin ma siin kümme reha pooleks murda, kümme meetrit kivimüüri laduda ja vähemalt kolm koormat mulda laiali kärutada, enne kui mingit asja saama hakkab, mis endise moodi on. Aga ega see muruplats polegi mu suur eesmärk, las niiduk konutab.
Ja kivimüürid mulle meeldivad. Pealegi mulle lihtsalt ko-hu-ta-valt meeldib neid ise laduda. Teist nii ägedat 3D puslet ilmas ei ole, nii tore, et kivid on omast käest võtta. Ja kogu selle pommiaugu juures on veel see pluss ka, et kohe tuleb talv ja loodetavasti lumi ja me ei pea seda mitu kuud vaatama.
Nonii. Valisime maaküttepakkumise välja. Maksime ettemaksu ära ja meile öeldi, et meiega võetakse ühendust. Paigaldusaeg umbes kuu aja pärast ja enne seda veel kaevetöö. Nädal läks mööda, mina surusin suu kriipsukeseks ja helistasin aknafirmat meelde tuletades müügimehele, et teada anda, et meiega pole keegi ühendust võtnud. Vabandati (ahhaa, keegi oskab müügitööd!) ja lubati kohe tegeleda (ahhaa, keegi oskab seda väga hästi!) ja veel samal päeval kindlasti ühendust võtta (meistriklass!).
Ja siis helistaski mulle kella nelja paiku mõnusa rahuliku kõnepruugiga ja tähtsa kõlaga ametinimetusega tegelane, kes küsis, kuidas meile kaevamiseks homne päev sobib. "Pt, pf, äp...., ööääämmm," ütlesin ma, nagu intelligentsele inimesele kohane. Ja mu silme eest jooksis läbi kogu see talimänguasjade hunnik, mille lapsed platsile vedasid koolivaheajal; kõik lammutusjäägid, mida me kindlasti taaskasutada tahaks ja mis sealsamas vedelevad; hiiglaslik hunnik lõkkeasemel, mida vihmaste ilmadega põlema pole saanud; kõik need põõsad ja püsililled, mida ma veel päästa oleks soovinud ja viimaks meie vana autoront, mis pole kolm aastat kohalt liikunud ja mis seisab apsaluutselt vales kohas (sellised rondid seisavad muidugi ALATI vales kohas, kui nad juba seisavad, aga mis sellest rääkida).
Võtsin veidi mõtteaega. Õnneks on Mammi külas, nii et hülgasin oma väetid lapsukesed ja ajasin suure aplombiga maast lahti selle üldse mitte väeti, kes väsinuna koolist koju oli jõudnud. Kummikud ja kindad ja maja peale! Mis sellest, et kottpime. Otsisime käsikaudu lume alt kõik mänguasjad kokku, tõstsime taaskasutatava sodi ümber ja noorkotkahakatis sai isegi lõkke põlema. On mul ikka poeg!
Siis käisime Mammi tehtud õhtusööki söömas ja pärast seda tulin töölt tulnud Neoga tagasi. Kuuvalgel ööl lükkasime üheskoos autorondi põõsasse, kes nüüd laternaposti taga varitseb nagu liputaja. Ja iga vana õunapuu (kuhu alla kaevama niikuinii ei saa minna) sai endale omaenda prahihunniku. Ja Mammi samal ajal pani lapsed magama.
Hommikul oli kopp kohal. Palusin hardalt õunapuud ellu jätta ja nüüd istun toas, olles tänulik, et ma ühestki aknast aeda ei näe. Sest üks õunapuu on vist juba läinud. Ja ma otsustasin, et nutan pärast kõigi asjade pärast ühe korraga. Sest see asi tuleb ära teha.
