Praegu igatahes ei saa küll enam öelda, et ah, kolisime kodust välja, sest teeme seal põrandaid. No esiteks on põrandad nüüd tehtud, aga meie remondiprojekt on nipet-näpet-sisetöödest jõudnud edasi. Palun, vaadake pilte.
Esmaspäevane pilt. Kui mina ennelõunal lastega maja juurde jõudsin, siis
- Sadas ladinal.
- Õuel ja majakatusel oli 5 ligemärga meest, kes meeleheitlikult katusele koormakilesid lipp-lipi-peal lapitasid.
- Seejärel oli tööpäev läbi, sest pool katust oli maas, vihma ladistas ja koorem ehitusmaterjaliga pidi alles pärastlõunaks saabuma.
Ja mina tegin lõkke üles, sest vana punaseks võõbatud eterniidi all oli korralik kiht laastu. Kui te lähima nädala jooksul kohtate kedagi, kes enda juustes lõkkeõhtute romantilist hõngu kannab, siis olen see mina. Ja see tuhahunnik sealt lõkkest läheb pärast sirgelt metallikokkuostu. Meeletu hulk naelu. Mind täitsa huvitaks, kumb sellest massist rohkem kaalub, kas purukuivad pilpad või raud.
Teisipäev. Katuse sarikad on juba ära rihitud, selleks kasutati piuksuvat nivelliiri, samasugust nutikat riistapuud nagu põrandameestel oli. Põhjapoolne katuseharja ots oli juppmaad madalam. Huvitav, sest näiteks põrandal veeresid pliiatsid ennevanasti just lõunapoolse seina äärde. Aga nagu ehitaja Kalle ütles, ega see pole kehvasti ehitatud maja, vanasti ei osatud sellisest nivelliirist lihtsalt undki näha. Igatahes on iga vana sarika kõrval nüüd teine, loodi seatud sarikas.
Ilus ilm katusetöö tegemiseks. Sarikate peale on pandud tuuletõkkeplaat, selle peale distantsliist ja nüüd veetakse hingavat kilet.
Ikka veel see ilusa ilmaga teisipäev. Väike sadu kõrvitsa suuruste vihmapiiskadega peletas varju alla katusetiimi, kustutas lõkke ja moodustas õuele vaimustavaid lompe. Pildile on jäänud kõhklev lompikargaja. Kummikud tundusid päikesepaistelisel hommikul emme jaoks selgelt liig, kuid nüüd pidin ma lapse jonnakale ettenägelikkusele au andma. Heh, õhtul enne autosse istumist tuli kummikud muidugi ilusti veest tühjaks valada, aga see selleks, suveaeg.
Katuse idapoolne külg sai teisipäeva õhtuks praktiliselt korda, no plekk välja arvata, ja kolmapäeval oli plaan asuda läänepoolse külje kallale. Kuidas palkoniga jääb, see jääb nüüd ette, öeldi meile. Nii et Neo ja Karl ronisid katusele ja hakkasid ka lammutama.
Kui mina kolmapäeva hommikul kohale jõudsin, oli eterniit läänepoolselt katuselt juba läinud.
Selline on idapoolne katuseviil, ilusti valmis ja ootab plekki.
Ja läänepoolne katuseviil kolmapäeva õhtuks. Veranda on veel püsti. Samuti seisab imeline roniroos nimega Lykkefund, kes end just nüüdsama hoogsalt õitsema sätib.
Neljapäeva võib võtta kokku sõnaga "Tattarattattaaa!" Peategelaseks kahtlemata väsimatu kratt Jaan. Instrumentideks teemantlõikur ja piikvasar. Katusemehed tegid ka midagi. Pildi tegemise ajaks on läinud pool verandat ja kahjuks ka pool Lykkesundi.
Mina koos käsilane L-ga peitsisime tuulekastilauad ära. Et te teaks, tuulekastilaua ja igasuguse muu voodrilaua parempoolne külg on see karedam, peensaetud külg ja pahempoolne siidiselt sile hööveldatud külg. Sest välistingimustes püsib värv saetud laua peal palju paremini. Mina ei teadnud enne kui ehitaja Heikki ütles. Õigel ajal ütles.
Reedel tehtud pilt. Hüvasti, väike kasutu veranda, sa elasid ausa elu, poolitades oma küljega elutoast avanevat vaadet, määndades kõike, mida rumal inimene arvas heaks su lekkiva katuse alla tuua ja ajades segadusse võõraid, kes su treppi maja peatrepiks arvasid, mida ta küll eales ei olnud ja kelle üle sa oma pooleks kukkunud uksest suuga rõõmsasti irvitada said. Lapsed ei unusta neid vanade Tähekeste virnu, mida sompus ilmadega su kolahunnikutesse mattudes üle lugeda sai, trotsides kohati läbivajunud põrandat, ämblikke ja kõrvaharke.
Joonas meenutas veranda mälestuseks ühe Tähekesest pärineva anekdoodi:
Langevarjur hüppab esimest korda elus lennukist alla ja hüüab raadiosaatjast lendurile:
"See on nii-i ÄGE! Ma näen inimesi, nad on nagu sipelga-ad!"
Lendur hüüab vastu: "Tõmba ometi nöörist, need ongi sipelgad!"
No comments:
Post a Comment