Maraton ja teised kestvusalad

Esmaspäeval käisime välisvoodri jaoks värvi toomas. Kuna värvivabrik on lähedal, siis käisime kohapeal. See oli otsustatud, et tuleb rootsi muldvärv. Projektikohase Caparol punakashalli saavutamiseks plaanisime esialgu värvi toonida lasta, mis rootsi värvi puhul käib nii, et võetakse põhivärvid ja keeratakse kokku. Kohapeal olemasolevad värviproovid sisaldasid küll kollakaid, roosakaid ja lillakaid toone, rääkimata pruunist ja koguni oranžist, aga mustaga segatud punast ei olnud. Nii et läksime lihtsalt tavalise klassikalise rootsipunase peale välja. Mõtlesin korra, et võtan ise selle väikse purgi musta ja segan suurema punase hulka ja enne teen muidugi paar-kolm proovisegu, et õiget vahekorda välja selgitada, aga kuidagi läks aeg nii kiiresti, et ma ei jõudnudki pipeteerima hakata enne kui värvitiim juba platsis oli ja, pintslid püsti, tööfronti ette nõudis.

Esmaspäeva õhtuks märkasime, et kibekähku on meie vintskap saanud endale sarikad ja koguni osa katusekatteid peale, nii et lubasime teisipäevaks sarikapeo korraldada. 

Teisipäev oli meeletu maraton. Ma ei usu, et ma kogu päeva jooksul kümmet minutitki istusin. Hommikul tegin koogi, siis sõitsin pitsasid tooma ja tõin ühtlasi rongi pealt oma isa, kes ka mõneks päevaks appi tuli. Saabusid välisvoodrilauad. Siis tuli sarikapidu - meie jaoks erakordselt varajane lõuna ehitusel. Kohe pärast seda jõudis kohale Jaan koos oma käsilastega. Ja talgud võisid alata.

Välisvoodrilaua värvimiseks kasutasime, kuidas ütelda, eh, lapstööjõudu. Kriidiga sai seinale joonistatud graafik ja iga laud pandi kirja. Kahe laua eest sai euro. Tööjõud koosnes viiest liikmest ja iga laud läbis enne kriipsukese tõmbamist range kvaliteedikontrolli, mille teostasin tavaliselt mina. Lapsed olid muideks uskumatult hoolikad ja noh, muldvärviga värvimine on ju ka puhas rõõm - katab hästi ja lõhnab hästi. Värvimiseks tegime koormakilest katusealuse, et päike tööd ei segaks.

Lauad ladusime pärast värvimist väga teravmeelse konstruktsiooniga virna, mis koosnes ristlattidest, tugitellistest ja siis veel ristlattidest, nii et alumised, veel kuivamata lauad, ei puutunud kokku pealmiste ristlattidega. Oleme ikka kavalad insenerid küll, eks.

Värvida oli vaja 90 m2 voodrilauda ja kümme 120mm laiust aknaliistulauda. Kolmapäeva lõunaks oli töö tehtud ja Jaan koos käsilastega kimas sooja sinise mere äärde, käsilastel taskud raha täis ja plaanid pilvedeni.

Maja sai teisipäeva õhtuks endale trepiava läbi ühe laetala, nii et kui Lauri ja Robert pärast töömeeste lahkumist külla jõudsid, leidsid mõlemad endale eakohast tegevust, üks koos Neoga pööningut kraamides, teine koos härra Majoriga liivakastis toimetades. Kogu seltskonnale (13 hinge) oli vaja pärast poe sulgemisaega veel puusalt tulistades toekas õhtusöök leiutada, nii et teisipäeva õhtuks polnud must palju muud järel kui vorstinahk, mis hommikusöögil on põdravorsti ümbert maha kooritud, lõunaks päikese kätte kuivama jäetud ja pärastlõunal näljase kassi poolt läbi nätsutatud. Vorstinaha õhtupooliku seiklusi võib igaüks endale ette kujutada, kes kasse tunneb. Ja vorstinaha enesetunnet pärast kõiki neid seiklusi ka, kui suudab.

Aga kolmapäeva hommikune vaatepilt oli muidugi juba kaunis, esisein on villaga täidetud, tuuletõkkega kaetud, distantsliistuga liistutatud.

Lõunaks olid laste poolt võõbatud voodrilauad juba kenasti käiku lastud.

Ja õhtuks oli maja juba täitsa maja nägu. Võtsime isaga ette ja koristasime viimaks maast katuselaastu laga ka ära, saime sauna köetud.

Neljapäeval tegeles katusetiim tuulekastidega. Peen nikerdamine ja jupitamine. Aga ilus sai. On ju ilus? Mina kruntisin tuulekastilaudu ja isa värvis neid valgeks. Neo tegeles segumökside, poolikute telliste ja lõikurkettaga legokomplekti kallal, mis enne väljakolimist oli pioneerpliit ja mis loodetavasti varsti selleks uuesti saab, kuigi ta seda praegu sugugi ei meenuta.