Hetkel ootame oma põranda taga. Liiv on maas ja seintest ja teiselt korruselt tuleva saepuruga eriti selle otsas pudistada ei tahaks, nii et, jah, ootame. Ega polekski jaanipäevaajal midagi muud teha saanud, kanalisatsioon sai juba nädal tagasi liiva sisse veetud ja veetoru otsapidi tehnoruumi toodud. Neo ajas pikkamisi õuest kanalisatsioonikaevu juurest auku kinni ja mina sorisin pööningul olevat kola, kui pühapäeval kohapeal käisime. Teisel rindel on pangakõnelused lõpusirgele jõudmas, see on pikk jutt ja jääb teiseks korraks.
Ulmevaldkonda kuulub meie hõljukahi. See on ka asi, mille pärast põranda valmimine on veninud. Esialgu lubasid põrandamehed ahju ise toestada. Aga iga kingsepp jäägu oma liistude juurde on vana tõde, mille juurde jõudsid nad kahepäevase punnimise järel. Nad kruvisid ahjule neli metalltuge alla ja toestasid need ühelt poolt valatud plaadile, teiselt poolt klotsidele ja.... siis ütlesid, et nemad enam ei mängi. Igaks juhuks.
Helistasime mehele, kes meil juba varemgi käis ja seinade niiskusisolatsiooni vahetas. Ta lasi end küll paar päeva oodata aga siis tuli kokkulepitud päeval kohale, nõudis omale 20 kotti betoonisegu, valas ahjule vundamendi ja korras. Ahi. Ei. Hõlju. Enam.
Ahi ei hõlju, ahi ujub. :) |
Fantaasiavaldkonda kuulub vannituba. See on enam-vähem järgmine asi, millega tuleks tegelema hakata, kui tahaks enne talve maja elamiskõlblikuks saada. Väga-väga raske on ette kujutada, mismoodi see ruum välja nägema hakkab, kui tal on seinad, põrand, uks ja mis kõige hullem, trepialune kaldlagi. Nii et selle ruumi kujundamine on tõeline ruubikukuubik.
No comments:
Post a Comment