Liivakastidisko

Tänast selle suve esimest põhjalikku vihmaladinat vaadates ei jõua ära rõõmustada, et eile sai enam-vähem kogu põrandate täitmiseks vajaminev liiv kena ja kuivana majja sisse aetud.

Lisaks vihmasajule oli täna ka koolivaheaja teine päev. Ma ei olegi veel otsustanud, kas ma peaksin selle üle hõiskama või halama. Minu jaoks tähendab koolivaheaeg seda, et lõunaks tuleb valmistada silmatorkavalt suurem hunnik toitu, sagedamini tuleb öelda: "pange telefonid ära ja minge õue" ja omavahelisi tülisid tuleb vahendada ühe tavapärase paari asemel kuue eri paari vahelt. Kuus pluss neli tegelikult, sest ma ise olen ka ju nagu mustlase püss. Variatsioone lisandub muidugi juurdegi, sest liidud ja vastasseisud on kiired tekkima ja kokku kukkuma. Aga see-eest sain ma täna suhteliselt rahuliku südamega lapsed hommikul omapäi tuppa jätta ja läbi vihmaladina jalgrattaga ehitust vaatama suunduda. Südamerahu oli muidugi selge enesepett, sest tagasijõudmise ajaks käis elutoas täiemõõduline padjasõda, õnneks pääsesid kõik siiski traumadeta, mõni heasüdamlik ingel lehvis kuskil ja hoidis hullema ära.

Eilsel kuumal ja kuival päeval käis liivakastitrall mitmel rindel. Põrandamehed saabusid keskpäevaks üheaegselt kalluriga. Neil oli kaasas kena linttransportöör, pinnasetihendaja, põnevalt piuksuv nivelliir, käru, ja loomulikult hulk labidaid-rehasid.

Selline nutikas masin, liiv läheb meie kitsast aknast sisse, nii et lust vaadata. Ja rõhk siin on sõnal 'vaadata'.

Meie jõnglased avastasid õhtusöögi eel meie ajutise eluaseme õuelt ka liivahunniku. Üks-kaks-kolm oli aastasele õekesele paar kühvlitäit pähe kallatud. Sellele järgnes riidlemine ja pühalik lubadus enam mitte kunagi mitte kellelegi liiva pähe panna. Pesamuna tuli emmega tuppa lauda katma ja liivakasti jäi kolmeaastasele seltsiks seitse aastat vanem vend. Njah, lühikokkuvõte oleks, et enne õhtusöögilauda istumist tuli mõlemal kõik hilbud ükshaaval liivast puhtaks raputada ja pead läbi harjata-pesta. Liiv oli juba kord eilse päeva peateema.

Kella poole kaheksa ajal õhtul käisime vaatamas, kuidas liivavedu majas edeneb. Kallurimees oli teise koorma veel toonud, aga enamus liivast oli juba sees. Ausalt öelda tundus meile, et me oleme seal lihtsalt jalus. Meie kolmeaastane, keda me viimasel ajal millegipärast härra Majoriks oleme hüüdma hakanud, tahtis väga vaadata kuidas töö käib ja meestega juttu teha. Nagu mõni päev varem niiskusisolatsiooni vahetamas käinud meestega, kellega ta päris semuks sai: "Töömehed, töömehed, tulge vaadake, siin on auk! Minu ISSI kaevas selle." Tahtsime koju minema hakata, et magama sättida ja hr Major küsis issilt, kas ta võib töömeestele minna ütlema, et öö tuleb. Neo vastas, et ütleme ikka lihtsalt head aega. Hr Major jalutas sisse ja teatas: "Head aega! Teate, ÖÖ tuleb!" No nagu need tülpinud nägudega tüübid poleks seda isegi märganud, eksole! :D

Liivahunnik elutoas. Tänaseks juba laiali veetud ja tihendatud. Hõljukahju lubasid põrandamehed samuti ise toestada, seepärast on veel mõned talad sees. Toestamiseks tuleb vundament valada. Millalgi järgmisel nädalal siis.

Päeva lõpuks tuli välja, et liiva läheb siiski veidi veel vaja. Aga vahepeal tuleb Neo etteaste solgitorude näol, mis liiva sisse tuleb ära paigutada. Ja siis ahju toestamine, ülejäänud liiv ja penoplast maha.

Siin on tulevane vannituba, kanalisatsioon tuleb vedada sõlmest vasakule dušši, kraanikausi ja WC jaoks ja paremale kütteruumi põrandatrapi ja köögi kraanikausi jaoks. Üks toru läheb tulevikus ka otse üles teise korruse WCsse, aga selle paigaldamisega pole kiiret.