Aastad möödusid, Karl läks kooli, meie kütsime hommikul ahju-pliidi, sõitsime tööle ja poiss istus jopega kodus, kuni vanemad töölt tulid ja ahju uuesti küdema panid. Emake loodus kinkis meile esimestel aastatel rängalt lumised ja pakaselised talved. Midagi oli vaja ette võtta, aga me oleme laisad ja ettevaatlikud tegelased. Esivanemad on meie alevikumaja paigutanud millegipärast krundi edelanurka, lõunapoolsed aknad vaatavad naabrite inetut kuuriseina ja läänepoolsetesse akendesse piiluvad tänaval jalutajad. Esimene valik oli buldooser ja tuttuus pakettmaja. Hakkasime projekte sirgeldama ja kavandama. Avastasime, et oleme märkamatult omaks võtnud oma kuuekümnendatel ehitatud tüüpmaja ruumiplaneeringu ning joonistame muudkui sedasama maja, milles me juba elame.
Sündis meie kolmas poeg ja Joonas läks samal aastal esimesse klassi. Mina, kodune ema, võtsin kütja kohustused enda õlule ja ka talved sattusid edaspidi pigem rohelised. Papist ja muudest naturaalsetest materjalidest ehitatud majake rõõmustas meid tervisliku sisekliimaga, lapsed olid terved ja rõõmsad ja meil polnud kuhugi kiiret. Ja ma hakkasin järjest enam mõistma, et kui minu ökosüda veel kuidagi andestaks endale uue maja ehitamise, kasutades rahakoti survel peamiselt tänapäevaseid levinud kunstmaterjale, ei suudaks ma endale kuidagi andestada vanavanemate ehitatud maja uppi lükkamist. Ma lihtsalt ei ole selline, kes viskaks ära asju, mis töötavad. Mis puudutab aga maja puudusi, näiteks päikesepoolse terrassi ja eluruumidest aia poole avanevate vaadete puudumist, siis need on lihtsalt asjad, millega tuleb kohaneda. Inimesed on nutikad ja leiavad ikka lahendusi, nii ka meie.
Poisid kasvasid suuremaks ja meie perre sündis esimene tütar. Meie pere oli nüüd kuueliikmeline. Kuigi häid lambaid mahub palju ühte lauta, tundub millalgi laste puberteediea alguses või keskpaigas, et neid hea-lamba-päevi jääb järjest vähemaks. Ma olen kindlalt veendunud, et lapsed ei vaja palju omaette olemise ruumi ja pere peaks suuremalt jaolt üheskoos aega veetma. Kuuekümne ruutmeetrises majakeses suutsime me siiski kahele suuremale poisile oma isikliku nurgakese eraldada ja koolitööde tegemiseks sobis vähemalt esialgu väga hästi suur söögilaud. Aga lapsed kasvavad ja leidlikkusel on piirid, pealegi tahab ka kütja kunagi päris tööd tegema minna. Mugavus võitleb laiskusega. Ja seepärast me renoveerimegi.
No comments:
Post a Comment