Niiskusisolatsioon ja ahjualune

Ehitajatel on suveplaanid juba suuremas jaos tehtud ja suhteliselt keeruline on leida töömeest, kes ettenägematute tööde tegemiseks kohale tuleks. Nii siis seisis nelikümmend meetrit tõrvapappi ja nelikümmend meetrit sügavimmutatud 50x150 planku ja ootas nädalakese vaba töömeest. Sest Neo ütles, et tema seda tööd ei tee. Ta teeks seda muidu mitu kuud. Töö ise seisneb saagimises (mitte unustada pikki ja jämedaid naelu) ja urgitsemises, seejärel jupphaaval papp alla ja immutatud plangud sisse. Eile olid mehed terve päeva majas ja pärastlõunal, kui ma oma peenramaalt ära tulin, olid nad juba teise majanurga kallal.

Neo tegeleb torudega. Läbi vana lampkasti toome sisse tsentraalse vee. Seni olime liitunud küll kanalisatsiooniga, aga vesi tuli majja oma puurkaevust. Ka kanalisatsioon läheb edaspidi läbi lampkasti välja, seni väljus torustik majast läbi vundamendi õhutusava. Köögist ja kütteruumist pärinev torustik peab ületama või läbima maja keskel oleva tugiseina vundamenti. Loeme raamatuid ja joonistame skeeme.

Ka meie hõljukahjudega tuleb enne põrandameeste saabumist tegeleda. Majas on kümneaastane tellisahi, mida me tahame säilitada ja soemüüriga pioneerpliit, mis hetkel on küll lahti võetud (pliit siis, mitte soemüür), aga mida tahame tööle tagasi panna. Kõik kolm toetuvad mitte otse vaheseina vundamendile, nagu arvata võiks, vaid puittaladele.

Eriti üllatav on ahju juures see, et ka korralikult tehtud vaheseina vundamendil on just ahju alla jäetud tükk tühja maad. Võib-olla, et põrandaaluse tuulutamiseks peab vahevundamendis ava olema, aga ootamatu on see, et ava on jäetud ahju alla.

Ahju jaoks on põrandataladele rohkesti pisikesi vekseltalasid pandud, soemüür toetub mingil määral vaheseina vundamendile, aga ulatub ühest servast sellest üle. Ja pioneerpliit vist ka ei või seista otse liivapadjal-penoplastil-8cm paksusel betoonplaadil, vaid vajab tugevamat põhja.

Nii et huvitav on, seda peab ütlema.

Pommiauk ja kinnisvarahindaja

Esimesel mail saime maja tühjaks tehtud. Kuueliikmelise pere väljakolimine oli kolmepäevatöö ja ilma toredate abilisteta oleks sellestki väheks jäänud. Muuhulgas tuli uude ajutisse elupaika kolida köögimööbel, duššikomplekt, klaver ja 15 banaanikastitäit raamatuid. Abiks oli kaks seitsmekohalist pereautot ja üks lahtine käru. Abiks polnud sugugi see lakkamatu lörtsisadu. Eriti pehme mööbli ja klaveri transportimisel. Ajastamine, ajastamine ja veelkord ajastamine. Muahhahhhaaa! Sealhulgas tuli majutada ja sööta kogu kolimisbrigaadi, mis koosnes lisaks meie perele veel 4 täiskasvanust ja 6 lapsest. Õde ja vend olid abiks. Koos peredega. Saime hakkama, hurraa!

Muidugi oli julge ja julm otsus hakata lammutamisega pihta enne laenutaotluse rahuldamise otsust panga poolt. Aga meie ajutine eluase on praktiliselt kütteta, mis tähendab, et enne talve tahaks koju tagasi. Mis talve, tuleks see soe suvigi ükskord. Ma isegi ei taha teada, milline elektriarve tuleb kogu selle elektriradikaralli peale.

Minu töö oli järgmisel nädalal uus pesa elamiskõlblikuks muuta, millega ma ka kenasti hakkama sain, kui Neo koos abilistega köögi ja pesumasina ühendatud sai. Palju abi oli sellest, et eelnevalt olid mul ajutised ruumid üle mõõdetud ja paigutus läbimõeldud. Siis oli ainult kolimisbrigaadile vaja näpuga näidata, kus kuhu miski läheb ja ise kardinad üles, vaibad maha, nõud ja riided kappi tõsta.

Maikuu nädalavahetused on kulunud meesperel põrandate lammutamiseks. Mina mudilastega teen aga lõket ja annan sööki ette. Mida me teeksime ilma Jaani ja Sulevi abita, ma küll ei tea. Ka meie Karl oli sõrgkangiga päris osav, kuni tüdimus peale tuli. Lisan imelisi pilte majast, kus sai elatud ja mida eluasemena hetkel pole.

Niisugune pilt avanes Joonase toa nurgas pärast põrandalaudade eemaldamist. Kole, aga tegelikult ootuspärane, see ongi siis põhjus, miks see toanurk kogu majas kõige külmem oli. Aluspõrand on pehkinud ja koos saepuruga juba iidamast-aadamast auku kukkunud, mis muidugi muutis kogu põrandaalust ruumi veel umbsemaks ja tekitas sellist pehkimist ja vajumist muudeski kohtades.

Vaade välisuksest esikusse. Vannituba paistab läbi!

Rosinaks selle kringli sees on see, et eile käis meil kinnisvarahindaja. Kredexi käenduse taotlemiseks on vaja hindamisakti, mis on vähem kui nelja kuu vanune. Aprilli lõpus sai hindajaga räägitud, et uut külastust vaja polegi, sest muudetud pole midagi. Niisiis saime uuendatud hindamisakti, mille pank kahjuks tagasi lükkas, sest ta soovis siiski uusi pilte ka näha. Lükkas tagasi just parasjagu selleks ajaks, kui 90 protsenti põrandatest oli juba lõhutud. Nüüd ootame huviga, mida see vaene hindaja meile kirjutab.

Maja kirjeldus ( II köide - sisevaade)

Jätkan väljavõtet 2015 kevadel arhitektile saadetud kirjast. Ja ei, ma ei viitsinud tookord enne piltide tegemist koristada. Ja ei, ma ei vabanda ette-taha, saate aru küll, selles majas elatakse.



See on tuulekoda tagaukse juures. Vasakul uks kööki.

Köök ukse juurest pildistatult. Kööki me oleme ise kõige rohkem muutnud. Enne oli otse ees seina keskel uks magamistuppa, me panime selle kinni, et tööpinna jaoks ruumi teha. Suur söögilaud on kena küll, aga välisukse juures koguneb sinna peale kogu aeg igasugu kola ja tegelikult sööme me siin ainult hommikust. Pliidi kohal kuivavad riided kõige paremini (ja pole nende kuivatamiseks toas ka ühtki tagasihoidlikumat kohta võtta). Lisaks sellele on välisukse kõrval kraanikauss, mille töine seisukord nipsakama külalise kaameks võib võtta, esimene vaatepilt sisenejale võiks natuke leebem olla.

Köök pildistatud köögiakna juurest. See on tore nurk, seal on kraanikauss, nõudepesumasin ja nõudekapp kõrvuti. Väga mugav. Köögi suurim miinus on see, et pliit on kraanikausist kaugel. Kui kraanikausi juures toimetada ja samal ajal pliidil piim üle keeb ja keegi veel keset köögipõrandat oma pottide-pannidega mängib, nagu tavaliselt, siis ei jõua reageerida. Suurest toast paistab uks esikusse/trepikotta/Karli tuppa.



Natuke tume pilt köögist suure toa ukse poolt. Õue ukse juures seina peal on riidenagi. See on kahtlemata liiga väike, et kõiki õueriideid mahutada, enamasti on välisukse ees hunnikus veel igasugu saapaid, salle, kampsuneid ja kindaid, mida pole kuhugi panna.



Suur tuba köögiukse juurest. Siin me sööme. Külalised istuvad ka tavaliselt suure laua ääres, mitte diivani peal. Diivani jaoks on siin tegelikult vähe ruumi.



Veel üks pilt suurest toast köögiukse juurest. Raamatukapi taga elab Joonas.

Pilt suurest toast toa teisest nurgast. Klaveri kõrvalt läheb uks magamistuppa. Ahju kohal laes on rulookardin, mis vajaduse korral on ekraan, kust filmi vaadata.

Natuke kütmisest. Siin oli vahepeal paar väga külma talve, mis muutis meid päris pahuraks selle maja suhtes. Mõlemad Neoga käisime Tallinnas tööl ka, õhtul kütsime ahju ja pliiti, hommikul ärkasime kell kuus, kütsime ahju ja pliiti, läksime tööle ja koju tulles oli toas jälle 13 kraadi. Siis me võtsime ühest toa nurgast põranda lahti (selline põrand on, et väljas vundamendi sees on tuulutusavad, keldrit maja all pole). Põranda all on kümmekond sentimeetrit pussakaks vajunud saepuru ja mustast lauast aluspõrand. Ühesõnaga me oleme jõudnud selleni, et elamiseks tuleb 1) võtta kõik põrandad üles ja panna põranda alla korralik soojustuskiht; 2) paigaldada maaküte või mõni muu küttesüsteem, mille käitamiseks pole kohapeal täiskohaga kütjat vaja. Ilmselt on mõistlik põrandasse küttetorud panna, kui juba niikuinii põranda üles võtmiseks läheb. Lisaks sellele, kui raamatukapp veel tühi oli, sai seal magamistoa ukse ees põrandal hüpates kogu toapõranda märgatavalt kiikuma panna, mina ei tea, kuidas see põrand toestatud on ja mis seisus ta tegelikult altpoolt vaadates olla võiks.
Ahi iseenesest on hea asi. Misiganes muu küttesüsteem vajab elektrit ja elektrivabasid öid-päevi ikka tuleb ette suurema tuulega.



Pilt Joonase kapitagusest.



Pilt suurest toast pildistatud klaveri kõrvalt. Paistab Karli toa uks koos väikese koridoriaknaga.



Pilt magamistoast ahju taga.



Pilt Karli toa koridori-osast. Paremal lükanduks vannituppa. Otse ees väike koridoriaken. (selle koha peal oli algselt kuivkäimla.) Vasakul riiul, mis ka siin ruumijagajana töötab.

Karl magab seal üleval. Voodi all diivani taga on kardinaga varjatud uks verandale, kus on tänavapoolne välisuks. Meil pole variantigi, et külaline esiukse taha ilmuks ja me hakkaks teda sealt sisse laskma :D. Viimati läks trepp siit üles pööningule. Trepp sai alguse akna alt, varjas osa aknast ja suundus üles paremale. Laes on auk ka selleks, praegu luugiga suletud. Mulle see trepi asukoht perspektiivselt ei meeldi.Trepp otsaseinas raiskaks ära ühe kahest teise korruse olemasolevast aknast, mida ei saaks siis toaaknana kasutada.

Pilt Karli diivanilt köögi suunas.

Veranda. Kommentaarid mittevajalikud. Riidekotid on paigutatud vastavalt katse-eksituse meetodile kohtadesse, kus teadaolevalt katus ei leki. Riskibisnis…

Veel üks õudne pilt verandast seestpoolt. See on siis see härraste-uks. Hea, et härrasrahvas pole ammu külla tahtnud tulla...

See on meie tilluke pesuruum, pildistatud ukse juurest.

Sellega on meie maja algseisu kirjeldamine ühel pool. Järgmiste postitustega tahaksin jõuda projekteerimiseni.

Maja kirjeldus (I köide - välisvaade)

Selle kirja kirjutasin ma kaks aastat tagasi aprillis 2015 tuttavale arhitektile, et talle majast ülevaade anda.

Tere

Mõtlesin tükk aega, et peaks ikka toad ära koristama, enne kui ma sinu jaoks pilte tegema hakkan, aga siis avastasin, et see on täiesti ületamatu ülesanne praegu, õues on porgandipeenar vaja rehitseda ja kompostihunnik põõsaste alla vedada, nii et teretulemast mu tolmusesse koju :)

Niisiis, pildid!


Pildil on maja ida suunast. Paistab tagauks (ainuke kasutusel olev uks) ja köögiaken. Ees vasakul on kõrvalhoone. Kahe hoone vahel laiub sillutis. Sillutisele pargitakse ka autosid.



Siin on vaade majale ja kogu krundile põhjanurgast. Paremale jääb tänav. Maja küljes tänava ääres on väike mõttetu veranda, mille küljes on ka nn eesuks (jääb kasepuu taha).Suurem aken alumisel korrusel on esiku või trepikoja vms ruumi aken. Sealt läks viimati üles trepp pööningule, aga kuna me seda treppi ei kasutanud, siis me tõstsime trepi välja ja tegime sinna Karlile toa. Parempoolne väike aken on ka esiku/trepikoja/Karli toa aken, vasakpoolne väike aken on mikroskoopilise vannitoa/wc aken. Ülemine suur aken on pööningu aken. Pööning on soojustamata ja see on meil plaanis välja ehitada (soojustada ja kõik).
Suur lagendik esiplaanil on endine kartulipõld, mis jääb niisiis majast põhja suunas.Vasakul on kõrvalhoone.

Nagu siinkandis väga üldiselt kombeks, ei kasuta ka meie oma esiust mitte kunagi. Veranda on kola täis, katus laseb läbi ja ka tomatite kasvatamine verandal kukkus mul läbi, sest selle aknad avanevad läände ja seal pole piisavalt valgust.

Kask meeldib mulle väga. Mul on hea meel, et meil on selline uhke õuepuu, aga ta on juba ligi 60 aastat vana ja üks tema suurematest harudest on väga terava nurga all tüve küljes ja kui see kukuks, siis otse katusele. Ma ei teagi, mis teha. Igatahes peaks uue õuepuu võimalikult kiiresti ära istutama, kasvamine võtab ju aega.

Paremal pool paistab naabri puukuur, mis on kohe meie krundi lõunapoolse piiri ääres.



Krundi edelanurk. Veranda kõrval on suure toa aken. Maja lõunapoolsel otsaseinal avaneb vasakpoolne aken suurde tuppa ja parempoolne magamistuppa. Ülemine aken ikka soojustamata pööningule, kuhu hetkel ei vii treppi ega midagi. Tänava ääres on magesõstrahekk, mis on noorendamisest taastumas. Sissesõidutee viib garaaži juurde sillutisele.

 

Sissesõidutee majast lõunas. Toimib ka tuulekoridorina. Talvel on tore, et tuisk suuremad hanged sissesõiduteelt minema lükkab, aga muul ajal on päris ebameeldiv, et tuul siitkaudu sisse tuhiseb. Otse ees on kadakas. Päris vägev puu minu meelest.



Sissesõidutee suubub eesõues olevale sillutisele. Läänekaaretuuled tulevad ka siitkaudu, teevad kõrvalhoone seina toel uhke põrke ja puhuvad siin platsil, mis suunast ise tahavad, lükates pidurita lapsevankreid põõsasse ja jalgrattaid pikali. Plats ise on mu meelest kole ja kõle aga tegelikult kohutavalt funktsionaalne. See lauarisu seal platsi keskel on näiteks tõukeratta ramp. Suvisel ajal käib siin asfaldikriitide abil meeletu linnaplaneerimine ja viisteist last suudavad sellel platsil sõbralikult tundideks ühiseid tegevusi leida. Sellegipoolest ma arvan, et üks suurem põõsastik seal kõrvalhoone seina ääres ei teeks üldmuljele paha. Ja ma ei tea, mis selle tuule vastu aitaks…
Meie küttepuude-mees on nõus oma veokaga siit sisse tagurdama ja koorma sillutisele kallutama. Ma arvan, et ta on paras uljaspea ja kui ma ükspäev olen vana ja krimpsus, siis ta kindlasti enam pole huvitatud oma manööverdamisoskustega mulle muljet avaldamast. Küttepuud tuleb meil siis vedada ümber kõrvalhoone nurga kõrvalhoone taga asuvasse puukuuri ja kui küttepuude-mees ei viitsiks vigurdada, siis tänava äärest oleks see vastikult pikk maa. Põõsastik ja igasugune muu platsi tükeldamine muudaks muidugi puuveomehe ülesande ka keerulisemaks. Nii et see on üks pea sügamise koht.

Selline vaade avaneb sillutiselt põhja poole, see on kogu krundi üks ilusamaid vaateid. No ja see on muidugi põhjasuund, kui ebameeldivatest tuultest veel rääkida. Kui sa järgmist pilti vaatad, siis saad aru, miks ma mõtlen, et kõik hooned on siia krundile absoluutselt valepidi ehitatud.

Sillutis, vaade lõuna suunas. Ees on vasakul meie garaaž, paistab uks sauna ja keldrisse (see madalam osa ongi kelder. Tagaplaanil on naabri kuuririda, päris kole vaatepilt. Paremal on köögiaken. Kui ei ole väga tuuline ega päike liiga kuum, siis me mõnikord sööme selle akna all hommikust. Väga mõnus on aknast asjad välja tõsta. Päike paistab siia ainult hommikupoolikul ning lõunal, õhtuks läheb päike teisele poole maja ja plats muutub kõledaks. Lõuna ajal kütab suvel selle platsi ikka väga kuumaks. Talvel seevastu kuuri tõttu hommikupäike köögiaknani ei ulatu.

Selline vaade avaneb maja trepilt aia suunas. See on enam-vähem ainus avaus, kust maja poolt vaadates üldse aeda näeb.

Miks me seda teeme?

Kõik sai alguse sellest, et me kolisime. Meid oli neli. Poisid hakkasid kooliikka jõudma ja Neo vana kool väikeses maa-asulas tundus hea valikuna. Lisaks sellele langes meie rüppe Neo lapsepõlvekodu. Rahaliste vahenditega meil laiata polnud ja maja oli elamiskõlbulik, nii et kolisimegi lihtsalt sisse. Üht-teist tuli siiski kõpitseda. Köögimööblit polnud, magamistoa uks sai köögi tööpinna huvides elutuppa tõstetud ja WC/dušširuumi eluohtlik elektri-põrandaküte veeradiaatoriga asendatud.

Aastad möödusid, Karl läks kooli, meie kütsime hommikul ahju-pliidi, sõitsime tööle ja poiss istus jopega kodus, kuni vanemad töölt tulid ja ahju uuesti küdema panid. Emake loodus kinkis meile esimestel aastatel rängalt lumised ja pakaselised talved. Midagi oli vaja ette võtta, aga me oleme laisad ja ettevaatlikud tegelased. Esivanemad on meie alevikumaja paigutanud millegipärast krundi edelanurka, lõunapoolsed aknad vaatavad naabrite inetut kuuriseina ja läänepoolsetesse akendesse piiluvad tänaval jalutajad. Esimene valik oli buldooser ja tuttuus pakettmaja. Hakkasime projekte sirgeldama ja kavandama. Avastasime, et oleme märkamatult omaks võtnud oma kuuekümnendatel ehitatud tüüpmaja ruumiplaneeringu ning joonistame muudkui sedasama maja, milles me juba elame.

Sündis meie kolmas poeg ja Joonas läks samal aastal esimesse klassi.  Mina, kodune ema, võtsin kütja kohustused enda õlule ja ka talved sattusid edaspidi pigem rohelised. Papist ja muudest naturaalsetest materjalidest ehitatud majake rõõmustas meid tervisliku sisekliimaga, lapsed olid terved ja rõõmsad ja meil polnud kuhugi kiiret. Ja ma hakkasin järjest enam mõistma, et kui minu ökosüda veel kuidagi andestaks endale uue maja ehitamise, kasutades rahakoti survel peamiselt tänapäevaseid levinud kunstmaterjale, ei suudaks ma endale kuidagi andestada vanavanemate ehitatud maja uppi lükkamist. Ma lihtsalt ei ole selline, kes viskaks ära asju, mis töötavad. Mis puudutab aga maja puudusi, näiteks päikesepoolse terrassi ja eluruumidest aia poole avanevate vaadete puudumist, siis need on lihtsalt asjad, millega tuleb kohaneda. Inimesed on nutikad ja leiavad ikka lahendusi, nii ka meie.

Poisid kasvasid suuremaks ja meie perre sündis esimene tütar. Meie pere oli nüüd kuueliikmeline. Kuigi häid lambaid mahub palju ühte lauta, tundub millalgi laste puberteediea alguses või keskpaigas, et neid hea-lamba-päevi jääb järjest vähemaks. Ma olen kindlalt veendunud, et lapsed ei vaja palju omaette olemise ruumi ja pere peaks suuremalt jaolt üheskoos aega veetma. Kuuekümne ruutmeetrises majakeses suutsime me siiski kahele suuremale poisile oma isikliku nurgakese eraldada ja koolitööde tegemiseks sobis vähemalt esialgu väga hästi suur söögilaud. Aga lapsed kasvavad ja leidlikkusel on piirid, pealegi tahab ka kütja kunagi päris tööd tegema minna. Mugavus võitleb laiskusega. Ja seepärast me renoveerimegi.