Saturday, July 28, 2018

Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha

Njah. Ei mäletagi, kuhu ma oma remondijutuga viimati jäin. Põrand laotub teisel korrusel, jah? Ja vaheseinad on kökimöki, jah? Järjekordselt on endal see tunne, et kõik on tegemata ja mida ma siin pildistan, igalt poolt on kõik täitsa ligadi-logadi. Aga tegelikult on Neo kuu aega puhkusel olnud ja puhanud pole ta küll põrmugi.

Kuidagi ei saa jutuotsale täna. Kange tahtmine on viriseda. Mitte ainult seepärast, et maja pole valmis. Ilma pärast ja seepärast, et Neo puhkus läbi saab ja seepärast, et lapsed on tüdinud ja tõredad ja et sõstrad on valmis, aga liiga kuum on, et korjata ja aega ka ei ole. Ja umbrohu pärast, mis kuivusest hoolimata muru asemel haljendab. Aga ma siis ei kirjuta vaid joonistan, vaadake pilte ja higistage edasi. (Ma nagu päriselt ka ootan sügist, tegelikult! Oleks keegi öelnud kaheteist-aastasele minule, et see päev kätte jõuab, kus ma oktoobrikuu hämarust ja sompu juulikuu leitsakule eelistan, oleks ma valju häälega naernud. Aga nii on.)

Põrand on all ja karkass kerkib. See tekitab ikka hoopis teise tunde, kui maja enam ühest otsast teise läbi ei paista.
Trepihalli sai poolest seinast saati vana põrandalaud. Kraapisin vana värvi ja leotasin ja kraapisin jälle. Ja lasin teistel ka kraapida, nagu ma mäletan... Ühesönaga, sellega oli nikerdamist ja nökerdamist, aga mulle nii väga meeldib. Ma värvin ta veel halliks ka, aga ta jääb sellegipoolest koduselt karvane. Ja korstnajala krohvis Neo ilusaks ja kipsplaati paneb ta ka jube osavalt, jumala eest, et mina seda ometi tegema ei peaks....
Kipsplaatimist teeb siis Neo. Peenike mõõtmine ja lõikumine ja kruvimine. Mulle ei meeldi kipsplaat üldse. Ei meeldi välimus ja ei meeldi sisemus ja ei meeldi see töö. Kui ma peaks sellega tegelema, siis jääks see lihtsalt tegemata. Kõik kipsitolm muidugi ei püsi sugugi seal, kus teda lõigatakse, vaid tuleb lahkesti trepile ja trepist alla. Aga samuti tuleb tolm läbi avatud akna õuest, kui tuul mööda meie värskelt teehööveldatud kruusateed kihutab. Ja sõstrapõõsaste juurest üle murulapi, kus muru pole, vaid on praguliseks kuivanud muld. Nii et me teame päris hästi, kust tuleb tolm. 
Ega see vaheseinte tegemine nii kökimöki ei olegi, kui nüüd vahepeal tehtud pilte vaatama jääda. Näiteks vedasime me seinte sisse ju juhtmed. Ja siis vedasime veel juhtmeid. Ja siis veel. Ja siis veel natuke. Teisele korrusele tuleb kolm veksellülitit. Nii tore oli neid vekslijooniseid sirgeldada seinas olevale tuuletõkkepaberile. Avastamiseks tulevastele põlvedele.

Joonase toal on pööningu asemel väike pugerik lae peal. Seal oli laelaudis veel lõpuni panemata, samuti oli otsasein tegemata. Ühel kuumal-kuumal päeval käisime Neoga kordamööda seal saunalaval tööd tegemas. Üks mõõtis, saagis ja kuivas all, kuni teine möötis, naelutas ja leemendas üleval. Plaanis oli seda pugerikku magalana kasutada, aga ilmselt peab pärast talvist testperioodi uue suve saabudes midagi tõsist ette võtma selle ruumi tuulutusega. Midagi peab tegemata ka jääma, eks...
Aga pugerik ise tuli vinge! Eriti äge on sealne ledvalgusti. Kuigi mujal pidime põrandakütte tõttu laudpõrandast loobuma, sai siia laudpõrand pandud. Ma siis käin seda siin imetlemas. Otsaseina sai samuti põrandalaud.
Härra majori ja õeraasu toas käis aga värvimistöö. Papi pintseldas siseuksed linaõlivärviga valgeks. Muideks, selliste ilmadega kuivab linaõlivärv tõesti ruttu. Neljast päevast pole juttugi. Täitsa tore värv, tundub mulle jälle, aga trepi värvimise ebameeldivast kogemusest on ka palju aega möödas. Eriti tore tundub linaõlivärv, kui keegi teine värvib, eks?
Ühes toas on värvitöökoda ja teises toas kipsilõikumise õud. Nii et Joonase tuba ongi kõige paremas seisus. Minu usinad kohmakad käekesed on siia koguni pahtlit mäkerdanud juba. Kuna see tuba on teistest astmekese võrra kõrgemal, võiks teoreetiliselt siia  ka parketi ära panna, mis on meil isegi juba ostetud. Samuti ostsime siseuksed (vt eelmiselt pildilt) ja tähelepanelik pildivaataja näeb isegi paika pandud aknalauda, ehk ka aknalauad on ostetud.  Nii et vanarahva vana mõistatus on meie jaoks lahendatud - meie teame, kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha. 
Aga nüüd ei lähe ma üldse üles parketti panema ja laudist värvima, vaid hoopis kööki ja hakkan tikrimoosi keetma. Elu, muideks, tahab ka elamist.

Friday, July 6, 2018

Leiud saepuru seest

Pööningud on teadagi põnevad paigad. Sinna on esivanemad teadmata põhjustel vedanud vinget kola, selmet seda mõistliku inimese viisil kohe kasutama hakata. Aga hea, et on vedanud. Sellega on meil küll vedanud.

Tegin väikese valiku kõige mõistatuslikumast kraamist, mida me pööningult leidnud oleme. Tegemist on saepurus tuhnides lagedale tulnud pisiesemetega. Saepuru on nüüdseks kenasti põranda all kinni, nii et neid leide rohkem ei tule. Sedakorda. Ja see, mis leidmata jäi, jäigi leidmata, oodates tulevasi põlvi.

See veteran on tegelikult juba ammune leid. Hoolimata tema puudest armastatakse teda meil väga. Titad on ju nunnud. 
Suur oli minu rõõm, kui ma töö käigus saepuru seest üksiku jäseme avastasin. Olin juba veendunud, et nukutita invaliidipõli on läbi. Teie juba teate, mis vea ma tegin enneaegu rõõmustades. Jah. Veel üks jalg. Kuidas? Kes? Ei tea keegi... 
Selline kaunikujuline alumiiniumist supikühvel. Lusika tagaküljel on trafareti-numbrid 51802. Lisaks halvastiloetavad sissetäksitud tähed: "Saego". Esikülg annab rohkem infot: "s/o 51802 K.Roosi 1952". Mu isa, kes viiekümnendatel NL kroonus oli, ütles, et s/o tähendab ilmselt sõjaväeosa ja lusikas oli tõenäoliselt ajateenija K. Roosi omand. Seda, kes on K. Roosi, ei tea öelda. Perekonnanimi pole küll haruldus, aga kuidas see meie pööningu saepuru sisse sattus, jääb ikka mõistatuseks. Kui keegi tunneb K. Roosi nimelist, kes võis 1952. aastal ajateenija olla, võib lusikale järgi tulla. Vihjeks veel, et omanik oli ilmselt paremakäeline, lusika see serv on rohkem kulunud. 
Mänguasju ja nende osi tuli puru seest muidugi nii-ja naasuguseid välja. Ja kuna meil on publikut sellise kraami jaoks, sai kõik ilusti välja nokitud. Lisaks neile iludustele oli seal üksildasi mängukaarte vähemalt kümnest eri pakist, rohkesti autorattaid ja puitklotse. 
Väga põnev silt. Pruut. Kuidas see siia sai ja kuhu peigmees jäi? Stilistika viitab mu asjatundmatu hinnangu kohaselt viiekümnendatele. Ilus asjake. 
Alguses oli kolihunnikus karp tõmmata-lükata. Ja siis tuli kaas ka lagedale. Nooruses on see toos hingedega kinni-lahti käinud. Aga nüüd on hinged toosi küljest lahti. Ja mis otstarve sellel karbil võis omal ajal olla? Taskusse mahub igatahes kenasti. 
Lisaks sellele väikesele valikule oli pööningul muidugi veel põnevat kraami: niidirulle, puukotasid, ehitusmaterjale, mööblifurnituuri, ajalehti, karakullkasukaid, purgikaasi, lambivarje ja nii edasi ja edasi. Aga nüüd enam pole. Nüüd hakkame me seal varsti hooois elama.