Njah. Ei mäletagi, kuhu ma oma remondijutuga viimati jäin. Põrand laotub teisel korrusel, jah? Ja vaheseinad on kökimöki, jah? Järjekordselt on endal see tunne, et kõik on tegemata ja mida ma siin pildistan, igalt poolt on kõik täitsa ligadi-logadi. Aga tegelikult on Neo kuu aega puhkusel olnud ja puhanud pole ta küll põrmugi.
Kuidagi ei saa jutuotsale täna. Kange tahtmine on viriseda. Mitte ainult seepärast, et maja pole valmis. Ilma pärast ja seepärast, et Neo puhkus läbi saab ja seepärast, et lapsed on tüdinud ja tõredad ja et sõstrad on valmis, aga liiga kuum on, et korjata ja aega ka ei ole. Ja umbrohu pärast, mis kuivusest hoolimata muru asemel haljendab. Aga ma siis ei kirjuta vaid joonistan, vaadake pilte ja higistage edasi. (Ma nagu päriselt ka ootan sügist, tegelikult! Oleks keegi öelnud kaheteist-aastasele minule, et see päev kätte jõuab, kus ma oktoobrikuu hämarust ja sompu juulikuu leitsakule eelistan, oleks ma valju häälega naernud. Aga nii on.)
 |
| Põrand on all ja karkass kerkib. See tekitab ikka hoopis teise tunde, kui maja enam ühest otsast teise läbi ei paista. |
 |
| Trepihalli sai poolest seinast saati vana põrandalaud. Kraapisin vana värvi ja leotasin ja kraapisin jälle. Ja lasin teistel ka kraapida, nagu ma mäletan... Ühesönaga, sellega oli nikerdamist ja nökerdamist, aga mulle nii väga meeldib. Ma värvin ta veel halliks ka, aga ta jääb sellegipoolest koduselt karvane. Ja korstnajala krohvis Neo ilusaks ja kipsplaati paneb ta ka jube osavalt, jumala eest, et mina seda ometi tegema ei peaks.... |
 |
| Kipsplaatimist teeb siis Neo. Peenike mõõtmine ja lõikumine ja kruvimine. Mulle ei meeldi kipsplaat üldse. Ei meeldi välimus ja ei meeldi sisemus ja ei meeldi see töö. Kui ma peaks sellega tegelema, siis jääks see lihtsalt tegemata. Kõik kipsitolm muidugi ei püsi sugugi seal, kus teda lõigatakse, vaid tuleb lahkesti trepile ja trepist alla. Aga samuti tuleb tolm läbi avatud akna õuest, kui tuul mööda meie värskelt teehööveldatud kruusateed kihutab. Ja sõstrapõõsaste juurest üle murulapi, kus muru pole, vaid on praguliseks kuivanud muld. Nii et me teame päris hästi, kust tuleb tolm. |
 |
| Ega see vaheseinte tegemine nii kökimöki ei olegi, kui nüüd vahepeal tehtud pilte vaatama jääda. Näiteks vedasime me seinte sisse ju juhtmed. Ja siis vedasime veel juhtmeid. Ja siis veel. Ja siis veel natuke. Teisele korrusele tuleb kolm veksellülitit. Nii tore oli neid vekslijooniseid sirgeldada seinas olevale tuuletõkkepaberile. Avastamiseks tulevastele põlvedele. |
 |
| Joonase toal on pööningu asemel väike pugerik lae peal. Seal oli laelaudis veel lõpuni panemata, samuti oli otsasein tegemata. Ühel kuumal-kuumal päeval käisime Neoga kordamööda seal saunalaval tööd tegemas. Üks mõõtis, saagis ja kuivas all, kuni teine möötis, naelutas ja leemendas üleval. Plaanis oli seda pugerikku magalana kasutada, aga ilmselt peab pärast talvist testperioodi uue suve saabudes midagi tõsist ette võtma selle ruumi tuulutusega. Midagi peab tegemata ka jääma, eks... |
 |
| Aga pugerik ise tuli vinge! Eriti äge on sealne ledvalgusti. Kuigi mujal pidime põrandakütte tõttu laudpõrandast loobuma, sai siia laudpõrand pandud. Ma siis käin seda siin imetlemas. Otsaseina sai samuti põrandalaud. |
 |
| Härra majori ja õeraasu toas käis aga värvimistöö. Papi pintseldas siseuksed linaõlivärviga valgeks. Muideks, selliste ilmadega kuivab linaõlivärv tõesti ruttu. Neljast päevast pole juttugi. Täitsa tore värv, tundub mulle jälle, aga trepi värvimise ebameeldivast kogemusest on ka palju aega möödas. Eriti tore tundub linaõlivärv, kui keegi teine värvib, eks? |
 |
| Ühes toas on värvitöökoda ja teises toas kipsilõikumise õud. Nii et Joonase tuba ongi kõige paremas seisus. Minu usinad kohmakad käekesed on siia koguni pahtlit mäkerdanud juba. Kuna see tuba on teistest astmekese võrra kõrgemal, võiks teoreetiliselt siia ka parketi ära panna, mis on meil isegi juba ostetud. Samuti ostsime siseuksed (vt eelmiselt pildilt) ja tähelepanelik pildivaataja näeb isegi paika pandud aknalauda, ehk ka aknalauad on ostetud. Nii et vanarahva vana mõistatus on meie jaoks lahendatud - meie teame, kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha. |
Aga nüüd ei lähe ma üldse üles parketti panema ja laudist värvima, vaid hoopis kööki ja hakkan tikrimoosi keetma. Elu, muideks, tahab ka elamist.
