Terrassist

Kunagi ma lubasin, et hakkan vahelejäänud teemasid uuesti üles võtma ja tagantjärele postitusi tegema. Mõned asjad jäävad kindlasti tegemata. Ei mäleta lihtsalt enam. Mõni asi on juba ümber tehtud ja mõni asi endiselt täitsa tegemata. Aga terrassist võiks küll kirjutada. Niisugusel lõputul mittetalvel nagu praegu ongi paras aeg välja tuhnida kevadsuvised pildid ja, noh, unistada.

Köögiakna alune oli meil armastatud suvine õuetuba juba enne remonti. Sisehoov on sillutatud ja sobis ka sel kujul väga mõnusasti mitmesugusteks tegevusteks. Siis oli välisuks täpselt selle koha peal, kus ülaloleva pildi peal fotograaf seisab,  nii et kööki ja tagasi sai välisuksest ning värskeid pannkooke ja musti toidunõusid sai läbi akna välja ja sisse tõsta. Nii et ümberehituse käigus, kus välisuks mujale kolis, asendasime köögiakna terrassiuksega. Esimesel suvel sai prussijuppidest trepp improviseeritud ja elu käis.

Hea asi saab alguse hästi tehtud plaanist. See siin on üks kolmest joonisest. Iga kihi kohta üks, astmed ja värgid. Neo arvutas ja joonistas. Oi talle sellised asjad meeldivad. Mõõtude koha pealt kasutasime ammutuntud tõde, et liiga suurt terrassi pole olemas. Merilen Mentaali aia kavandamise raamatus on rusikareegel, mille järgi söömiseks plaanitavale terrassile peab arvestama minimaalseks mõõduks üht ja teistpidi 4 meetrit. Me ei saanud endale nii suurt lubada. Auto pidi terrassi nurgast mööda garaaži juurde pääsema ja kuna majast mitte väga kaugel on kõrvalhoone, ei tahtnud sinna vabaks ruumiks ka päris kitsast koridori jätta. Nii et meie terrass tuli mõnevõrra pisem.

Esiteks tuli plaan maha joonistada ja üles noppida sillutiskivid. Seejärel kaevata augud, valada ja loodida vundamendipostid.

Esimene aste valmis.

Veel sillutise eemaldamist, kaevamist, betooni segamist, postide loodimist, geotekstiili laotamist.

Ja teine kiht. Lausa lust! Tsirkuselapsed lendavad peale. Ja kreegid õitsevad !!! (Ma ju räägin, see kevadpiltide vaatamine on tervistav. Varsti-varsti ongi mai, mis sest et praegu on veebruar....)

Astmed juba paistavad. Tõe hetk on selleks hetkeks juba ilmunud. Terrass sai 3-4 cm kõrgem kui kavas oli. Arvestades meie kogemust saeprussidega, oleksime võinud selle peale tulla. Kui ostad 200se saeprussi, siis reaalselt on see prussikene ikka laiem kui 20 sentimeetrit. Ja kui selliseid kolm tükki ülestikku panna, siis tuleb sealt mõni sentimeeter kõrgust päris kiiresti juurde. Nii et terrass tuli kõrgem kui köögipõrand, aga õnneks mitte kõrgem kui akna serv, nii et see väga ei häiri.

Agarad terrassiehitajad on juba tooligi põrandale vedanud.

Ja sellised astmed. 

Kui nüüd tundub, et see sai enamvähem kahe päevaga valmis, siis päris nii lihtne see ikka ei olnud. Piltide kuupäevade vahe esimesest viimaseni on kaks nädalat. Ja noh, rinnatis on siiani lõpetamata. Aga suvel toimis terrass meie suureks rõõmuks juba täitsa toredasti. Sünnipäevad ja kodukohvik ja tavalised pühapäevahommikused pannkoogid.

Kodukohvik suve lõpul kogukonnapäeval ootab esimesi külastajaid.

Vanni võimalikkusest vol 2

Ma olen nimelt juba aastaid tegelenud sobiva vanni otsinguga. Kogu selle vannitoa mõte on see, et vann saaks akna alla, et seal istudes saaks tähti vaadata ja kaseokste kevadisi hiirekõrvu imetleda. Aga akna all on vähe ruumi. Mu ettekujutus sinna sobivast vannist on selline:

Nii, nüüd kujutame kõik ette, et selles vannis istun mina. Ja et see vann on piisavate mõõtmetega selleks, et seal võiksin istuda mina. (Pilt on laenatud guugli otsingust. Mu oma lapsed on ka kõik sellises vannis käinud, aga see konkreetne siin pildil on täitsa võõras internetilapsuke.)

Nii, kui te kõik olete nüüd minu lolli mõtte peale naermise lõpetanud, siis ma võin pepsilt teatada, et selline vann on täiesti olemas ja jaapanis üteldakse selle kohta ofuro. Jama on lihtsalt selles, et siin maailmanurgas sellist vanni ei ole. Pole. Netu. Äkäää.

Eestis on pisikesi vanne müügil küll. Neid nimetatakse istevannideks ja ma olen isegi kunagi elanud ühes korteris, kus selline asi olemas oli. Jalgade osas oli vee sügavus 38 cm, põlved jäid välja, aga jalad olid vees, hea seegi. Istumise osas oli vee sügavus 27 cm. Ma ei hakka loetlema kõiki kehaosasid, mis veest välja jäid ja ammugi mitte nimetama seda üksikut kehaosa, mis vees oli. No sellist vanni mul vaja pole. Kellel on? See on ikka täiesti sõge toode.

Väiksemõõdulisi vanne on tegelikult ka ilma istumisosata. Aga millegipoolest pole keegi tulnud Eestis müüdavate (ja toodetavate) vannide puhul mõttele, et kui vann läheb n.ö. x-telge mööda väiksemaks, võiks ta y-telge mööda sellevõrra suuremaks minna, nii et kui sa seal pool-istukil pead olema, siis saaksid õlad ikkagi vees olla. Vanni standardne sügavus on 40 cm ja nii on, nagu aamen kirikus.

Kaalusin varianti panna akna alla ebasümmeetriline tilga kujuline vann, mis ulatuks otsapidi kraanikausi alla, nii et see mis ruumi loogika järgi muidu pikem külg oleks, oleks hoopis vanni lühem külg ja esialgse plaani järgi lühema külje venitaks ebaloogilisse suunda hoopis pikaks. Aga see poleks ikka ligilähedanegi sellele ülalolevale unelmale. Aeled seal selili nigu siga lombis, ülejäänud aja võtab hiiglaslik akrüülist kolakas kogu vannitoa põrandapinna ära ja jätab ukse kõrvale veel imeliku vahe sisse. Ma mõtlen, et mingi veidi alternatiivsem ja veidram lahendus võiks sinna paremini klappida..

Eestis on üks tootja, kes toodab ofuro-nimelist imeasja, see on Tartu Tünnivabrik. Mõõdud täitsa sobivad. Kahjuks nad minuga ei räägi. Telefoninumber ei funktsioneeri ja meilile ei vastata. Hinnakiri on kodulehel aastast 2015. Peaks katsuma ühiseid tuttavaid leida, et välja selgitada, kas neil äri käib üldse või ei. Ma ei tea isegi seda, kuidas need puitanumad põrandaküttega läbi saavad, sest pole nendega kontakti saanud.

Siis oleks variant laduda vann kergplokkidest, lõigata vannikujuline avaus ja katta tadelaktiga. Seda lahendust ühendab eelmisega asjaolu, et ma ei ole eriti kindel, et ma sellist kohutavalt statsionaarset kolakat sinna tuppa tahan. Mis siis, kui ma märkan, nagu paljud teisedki vanniomanikud enne mind, et koduspaa on ahvatlev mõte, aga reaalselt sellesse koduspaasse ronimiseks pole aega ega huvi, sest veemõnusid nautida on palju meeldivam kohas, kus keegi teine su järelt koristab?

Nii et vahepeal katsun ma lahtiste silmade ja lahtise peaga ringi vaadata, et äkki on väljaspool kasti mingeid lahendusi.

Niisiis mõned veidi ajutisemad lahendused:

Statsionaarne tõesti ei ole. Kaugel sellest. Selline tore "single use plastic" hoopis.

See näeb natuke toekam välja. Tegelikult on see hetkel mu lemmikversioon

Ja kui kastist veel rohkem välja mõelda, siis olen ma hakanud igasuguseid muid õõnesvorme ka juba imeliku pilguga vaatama, et hmm, miks ka mitte?

See on ju lihtne lahendus. Ma isegi ei tea, miks ma pole seda veel lukku pannud. 

No mis siis, et rattad on all, siis ongi lihtsam äravooluga ühendada.

Siis oleks variant mingi ehitusele mõeldud seguanum sebida või suurkööki mõeldud katel või lasta plekisepal tsinkplekist plekkvann kokku väänata... Noh, igatahes on tore, kui ajul on millega tegeleda, ei hakka igav.

Vanni võimalikkusest vol 1

Teise korruse siseviimistlusega alustades oli meil üks jututeema, mis mitte kuidagi lõppeda ei tahtnud. Selleks oli teise korruse vannituba. Kuidas seda lahendada, mida panna seina ja põrandale, kuidas teha uks, kuidas aknalaud ja millega täita wc-poti tagune kasutu ruum. Rääkimata peateemast - kui vannitoa seinad valmis teha ja uks ette panna, leiame me kahtlemata, et ükski vann ei mahu sellest uksest sisse, tee mis tahad. Ükskõik, millega me üleval tööd ei alustanud, avastasime me varem või hiljem Neoga, et me arutleme jälle selle vannitoa üle.

Lõpuks tegime me selge otsuse seda teemat vältida. Teiste tubadega oli asi selge, nii et tuli muudkui minna. Ja vannitoa panime lihtsalt ootele, sest pidev plära selle üle kas vann mahub või ei oli täiesti tulutu.

Põrand on loodis.

Põranda all on torud.

Seinas on ventilatsioon.

Põrandal on plaadid küttetoruga.

Mõistus on otsas ja laat kasutu, teise korruse vannituba etendab kolikambri klassikalist rolli.

Pärast seda, kui teine korrus tinglikult elamiskõlblikuks sai, oli teise korruse vannituba veel pikalt samas seisus kui ülalpool oleval kollaažil näha. Koli oli sinna jalust ära tõstetud, kuskil vedelesid uksepiidad ja ukse pealt värvimise ajaks maha kruvitud lukusüdamik lendas tõenäoliselt soojale maale vanaemale külla, sest välja pole ta siiani tulnud.

Siis hakkas meil igav ja tekkis väikene tahtmine nokitseda. Suuremast remondist oli selleks ajaks vist aasta möödas. Või rohkem?

Nii et Neo võttis ette ja valas põranda.

Siis veeres aeg veel edasi ja vannituba ikkagi ei edenenud eriti. Kolikambrit ikka läheb vaja. ja betoonpõrandaga kolikamber on igatahes parem kui mõnest pehmemast materjalist versioon. Kuigi kolikambritel erinevalt meie omast on vist enamasti siiski uksed ees. Miks me siis ust ette ei pannud, küsite teie? No see vanniküsimus ikka, eksole!

See küsimus endiselt lahendamata läksime vannitoa nokitsemisega edasi.

Neo plaatis põranda. Ja pani ukse ette, no ei ole vanni, ei ole, elu peab edasi minema...

Ja mina pahteldasin seina.

Ja otsisin välja Atla mõisa keraamikaringis meisterdatud keraamilised plaadid.

Ja Neo pani need seina.

Härra Major aitas seina ära värvida.

Ja tadaa! meil on teisel korrusel wc.

Ilus pilt käsitsi meisterdatud keraamilistest plaatidest kraanikausi kohal ja nurgast akna all, kus ei ole vanni.

Vanni endiselt ei ole. Aga kuna käesolev kirjatükk on juba arutult pikaks läinud, siis kirjeldan ma oma enam kui aasta kestnud vanniotsinguid järgmises postituses. Kui kellelgi sõbralikest lugejatest on häid mõtteid, siis annan mõõdud, mis aitavad mõista ülesande võimatust . Vanni maksimaalne välismõõt 120 cm. Teine mõõt kuni meeter. Kaaluda võiks nurga-versiooni, aga ei pea. Sisemine sügavus võiks olla 70 cm.

Asustamine

Vangelise "Paradiisi vallutamine" kumiseb mul taustaks, kui ma seda postitust kirjutan. Natuke liiga dramaatiline, jah? Eh, on jah.

Poisid said kooli alguseks põhimõtteliselt oma tubadesse sisse. Ühel on veel voodi puudu, teisel pole veel kummutit riiete jaoks. Aga kirjutuslauad on toas ja uksed käivad kinni ja wifi levib. Teismelise paradiis, ühesõnaga. Sellega seoses on majas muidugi vähemalt kaheksa nurka juures, kuhu oma pruugitud sokke poetada. Ja kui mina tahan blogi jaoks paar pilti teha, on omaniku territooriumitähised vaja enne nurgast ära nihutada.

Joonase tuba sai kõige esimesena valmis ja Joonas kolis sinna kohe sisse ka. Selleks ajaks, kui ma põrandaliistud mõõdetud ja värvitud sain, tuli mul neid ümber ja üle tema mööbli paika sättimas käia.

Joonas tahtis,et ukseliistud puiduvärvi jääks. Mina oleks muidugi ära värvinud, aga no mida mina ka tean. Laes on lahtine ruum ja lae peale saab ronida redelist, mida ukse kõrvale seinale veel leiutatud ei ole. Ja laes ripub konks, kuhu saab kangast pesa riputada ja metalltoru, kus Joonas vahetpidamata ripub ja lõuga tõmbab. 

Tühi nurk liistudega. Põrand on vist ka varem näitamata, eks? See on Tarketi spoonparkett. Pidada põrandaküttetorudega kõige paremini läbi saama.

Kuna Joonase tuba on teisel korrusel kõige suurem, peab ta paraku leppima ka kogu maja kõige pirakamate panipaikadega. Neo meisterdab siin. Vana raamaturiiuli küljest saab täispuitplaate.Sahtlid on Ikeast. Ülespoole tekkivad varsti vaheseinad ja kapiuksed.

Karli tuba on peaaegu samas seisus. Sinna nii mahukat seinakappi plaanis pole. Karli tuba on vist üldse kogu majas mu lemmiktuba, see on nii mõnus pisike hubane koht. Ma praegu siia tema toast pilte ei pane, ma teen sinna kardinad ka valmis ja siis näitan, kui Karl lubab. Seal pole peaaegu üldse võimalik niimoodi pilte teha, et tema asju peale ei jääks.

Kolmanda toa elanikud sinna nii agaralt sisse kolima ei kipugi, nagu olekski võinud arvata. Nad käivad seal küll madratsite peal püherdamas ja Duplodega mängimas, aga magada tahavad nad ikka ilusti ja turvaliselt seal, kus eesti lastel kombeks, ehk emme-issi juures. Ja mulle sobib. Iga asi omal ajal.

See on siis tuba, mida Härra Major ja Printsess omavahel jagama peavad. Esialgu plaanin ma siia ühe toeka kušeti Mammile ööbimiseks. Lisaks riidekapp, et garaaži ladu tühjendada ja ilmselt ka mingi nurk mänguasjakastidega. Kardinad, mille kanga valis Printsess isiklikult ja tema ema on tütre heast maitsest lausa vasikavaimustuses. Nii et jääge uusi pilte ootama.

Teisel korrusel on veel täiesti tegemata vannituba. Avastasime millalgi suvel, et selle üle arutamine võtab liiga palju aega ja teiste tubade valmissaamine tundus tähtsam. Nüüd millalgi tuleb see vannituba ikkagi ette võtta. Varsti. Varsti-varsti.

Et ei hakataks arvama, et renoveerijad on oma tööga lõpule jõudnud, ka üks selline pilt. Sellesse kapisuurusesse ruumi pole ma veel loobunud mõttest vanni mahutada. Aga see on peamurdmisülesanne.

Trepihallis on puudu osa laeliiste. Võtsime ühes nurgas kasutusele liistud, mis mõni aasta tagasi köögi jaoks ostetud sai ja seisma jäid, aga neid pole piisavalt. Ja ma ei tea, kuskohast neid juurde leida. Tegemata on ka laudis trepi seinast. Seda ma tean küll, kust seda leida, aga pole lihtsalt jõudnud veel sinna poodi.

Puudu on liist ja pärlpunnlaudis trepi seinast. 

Kogu selle liistutamise peale hakkasin korraks alumisel korrusel ka ringi vaatama. Siiani on puudu osa liiste köögilaest ja kõik laeliistud esikust ja vannitoast. Kõik ju teavad seda, et kui mõni asi jääb pooleli, siis see jääbki pooleli. Aga harjud ära ja elad edasi ja midagi pole katki.

Peale teise korruse asustamiseks hädavajalike sisetööde oleme tegelenud ka õuetöödega - välisukse esine trepipodest ootas varikatust, saime sel nädalavahetusel karkassi püsti ja hoolimata hooti sadavast vihmast selle ka värvitud (ja siis uuesti üle värvitud, kui vihm vahepeal kõik jälle maha pesnud oli). Nüüd veel plekk peale ja valmis! Sajuilmad on muutnud pärast kuiva suve võimalikuks ka kaevamise ja istutamise, mida aias sügiseti ju just õige aeg teha on. Oleks ainult neli paari käsi...

Tapeediliimised päevad

Puhkuseaeg on läbi ja kooliaeg kohe ukse ees. Nädalavahetused on usinat sehkendamist täis, mina kasutan ka nädala sees iga vaba hetke teisele korrusele hiilides et seal pahtlit mökerdada, tapeeti lõikuda ja pintsliga plätserdada. Suurt heameelt teevad meile ka riigipühad, mis juhtuvad olema nii hästi kasvatatud, et ei satugi nädalavahetusele. Ja edenemist on näha, tõepoolest edenemist on näha.

Tellingud. Katsume nüüd ilusti mitte alla kukkuda, eks! 

Kui kipsplaat on meie peres Neo eralõbu, siis pahtel näikse olevat rohkem teie alandliku teenri pärusmaa. Eks ole Universitas Jutubensis läbitud ning esimese korruse vannitoaski käsi sõna otseses mõttes valgeks tehtud. See käib nii. Esimene kiht paberist vuugilindiga. Siis kuivamine, laia pahtlilabidaga teravad nukid maha ja märja kaltsuga ääred siledaks ja tolm ära. Siis teine kiht ja peale kuivamist samasugune silumine. Ja viimaks kolmas kiht udupeene pahtliga. Poleks uskunud, aga tapeedi all jäi see minu tehtud sein päris talutav.

Tapeet tuleb siia. Aga kui värvida vaja, siis soovitan matti värvi. Ja pärast soovitan toas mitte tuld põlema panna. Ja kui õues on valge, soovitan kardinaid, sest tegelikult, omavahel öeldes, ega ma ikka ei oska pahteldada küll. 

Neljandas toas oli mul pahtlist ikka nii kõriauguni, et ma hakkasin üle jala laskma, aga noh, esiperfektsionist minus ei nurise, ta hoopis haigutab: "Igav, loll töö, päevad otsa teed aga mingit muutust ei näe, tee midagi huvitavamat!"

Siis ma vedasin poisid tapeedipoodi ja lappasin nendega koos mitukümmend värvikaarti läbi. Otsaseinadesse jääb värvitud puitlaudis, aga vaheseinad saavad tapeedi. Karl ja Joonas valisid endale tagasihoidlikud jahedad hallid tapeedid. Peamiselt Karli ärgitusel. Mis seal salata, ise ma selliseid iial valinud poleks aga tulemus jäi väga väärikas ja nähtavasti ka pikaealine. Selles mõttes, et ei mingeid liigseid lapsikusi.

Joonase toa tapeet. 

Karli toa tapeet. 

Härra Major ja väikeõde said oma ühisesse tuppa küll emme valitud tapeedi. Kui Karl poole tapeetimise pealt sisse astus, teatas ta suht dramaatiliselt, et see tapeet paneb tal pea valutama ja minu pea, tõepoolest, valutaski tapeetimispäeva lõpuks päris korralikult. Ilmselt küll rohkem seepärast, et ma unustasin lõunat süüa, aga noh...

Ja kolmas tuba. Tapeetimine on veel pooleli. 

Trepihall sai samuti tapeedi. See vana rootsi tapeet seisis mul juba pea-aegu kümme aastat ja ootas oma hetke. Tõesti ka, ilus on.

Siin on trepihall. Pool seina on vanadest põrandalaudadest ja värvitud, pool seina tapeeditud. 

Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha

Njah. Ei mäletagi, kuhu ma oma remondijutuga viimati jäin. Põrand laotub teisel korrusel, jah? Ja vaheseinad on kökimöki, jah? Järjekordselt on endal see tunne, et kõik on tegemata ja mida ma siin pildistan, igalt poolt on kõik täitsa ligadi-logadi. Aga tegelikult on Neo kuu aega puhkusel olnud ja puhanud pole ta küll põrmugi.

Kuidagi ei saa jutuotsale täna. Kange tahtmine on viriseda. Mitte ainult seepärast, et maja pole valmis. Ilma pärast ja seepärast, et Neo puhkus läbi saab ja seepärast, et lapsed on tüdinud ja tõredad ja et sõstrad on valmis, aga liiga kuum on, et korjata ja aega ka ei ole. Ja umbrohu pärast, mis kuivusest hoolimata muru asemel haljendab. Aga ma siis ei kirjuta vaid joonistan, vaadake pilte ja higistage edasi. (Ma nagu päriselt ka ootan sügist, tegelikult! Oleks keegi öelnud kaheteist-aastasele minule, et see päev kätte jõuab, kus ma oktoobrikuu hämarust ja sompu juulikuu leitsakule eelistan, oleks ma valju häälega naernud. Aga nii on.)

Põrand on all ja karkass kerkib. See tekitab ikka hoopis teise tunde, kui maja enam ühest otsast teise läbi ei paista.

Trepihalli sai poolest seinast saati vana põrandalaud. Kraapisin vana värvi ja leotasin ja kraapisin jälle. Ja lasin teistel ka kraapida, nagu ma mäletan... Ühesönaga, sellega oli nikerdamist ja nökerdamist, aga mulle nii väga meeldib. Ma värvin ta veel halliks ka, aga ta jääb sellegipoolest koduselt karvane. Ja korstnajala krohvis Neo ilusaks ja kipsplaati paneb ta ka jube osavalt, jumala eest, et mina seda ometi tegema ei peaks....

Kipsplaatimist teeb siis Neo. Peenike mõõtmine ja lõikumine ja kruvimine. Mulle ei meeldi kipsplaat üldse. Ei meeldi välimus ja ei meeldi sisemus ja ei meeldi see töö. Kui ma peaks sellega tegelema, siis jääks see lihtsalt tegemata. Kõik kipsitolm muidugi ei püsi sugugi seal, kus teda lõigatakse, vaid tuleb lahkesti trepile ja trepist alla. Aga samuti tuleb tolm läbi avatud akna õuest, kui tuul mööda meie värskelt teehööveldatud kruusateed kihutab. Ja sõstrapõõsaste juurest üle murulapi, kus muru pole, vaid on praguliseks kuivanud muld. Nii et me teame päris hästi, kust tuleb tolm. 

Ega see vaheseinte tegemine nii kökimöki ei olegi, kui nüüd vahepeal tehtud pilte vaatama jääda. Näiteks vedasime me seinte sisse ju juhtmed. Ja siis vedasime veel juhtmeid. Ja siis veel. Ja siis veel natuke. Teisele korrusele tuleb kolm veksellülitit. Nii tore oli neid vekslijooniseid sirgeldada seinas olevale tuuletõkkepaberile. Avastamiseks tulevastele põlvedele.

Joonase toal on pööningu asemel väike pugerik lae peal. Seal oli laelaudis veel lõpuni panemata, samuti oli otsasein tegemata. Ühel kuumal-kuumal päeval käisime Neoga kordamööda seal saunalaval tööd tegemas. Üks mõõtis, saagis ja kuivas all, kuni teine möötis, naelutas ja leemendas üleval. Plaanis oli seda pugerikku magalana kasutada, aga ilmselt peab pärast talvist testperioodi uue suve saabudes midagi tõsist ette võtma selle ruumi tuulutusega. Midagi peab tegemata ka jääma, eks...

Aga pugerik ise tuli vinge! Eriti äge on sealne ledvalgusti. Kuigi mujal pidime põrandakütte tõttu laudpõrandast loobuma, sai siia laudpõrand pandud. Ma siis käin seda siin imetlemas. Otsaseina sai samuti põrandalaud.

Härra majori ja õeraasu toas käis aga värvimistöö. Papi pintseldas siseuksed linaõlivärviga valgeks. Muideks, selliste ilmadega kuivab linaõlivärv tõesti ruttu. Neljast päevast pole juttugi. Täitsa tore värv, tundub mulle jälle, aga trepi värvimise ebameeldivast kogemusest on ka palju aega möödas. Eriti tore tundub linaõlivärv, kui keegi teine värvib, eks?

Ühes toas on värvitöökoda ja teises toas kipsilõikumise õud. Nii et Joonase tuba ongi kõige paremas seisus. Minu usinad kohmakad käekesed on siia koguni pahtlit mäkerdanud juba. Kuna see tuba on teistest astmekese võrra kõrgemal, võiks teoreetiliselt siia  ka parketi ära panna, mis on meil isegi juba ostetud. Samuti ostsime siseuksed (vt eelmiselt pildilt) ja tähelepanelik pildivaataja näeb isegi paika pandud aknalauda, ehk ka aknalauad on ostetud.  Nii et vanarahva vana mõistatus on meie jaoks lahendatud - meie teame, kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha. 

Aga nüüd ei lähe ma üldse üles parketti panema ja laudist värvima, vaid hoopis kööki ja hakkan tikrimoosi keetma. Elu, muideks, tahab ka elamist.

Leiud saepuru seest

Pööningud on teadagi põnevad paigad. Sinna on esivanemad teadmata põhjustel vedanud vinget kola, selmet seda mõistliku inimese viisil kohe kasutama hakata. Aga hea, et on vedanud. Sellega on meil küll vedanud.

Tegin väikese valiku kõige mõistatuslikumast kraamist, mida me pööningult leidnud oleme. Tegemist on saepurus tuhnides lagedale tulnud pisiesemetega. Saepuru on nüüdseks kenasti põranda all kinni, nii et neid leide rohkem ei tule. Sedakorda. Ja see, mis leidmata jäi, jäigi leidmata, oodates tulevasi põlvi.

See veteran on tegelikult juba ammune leid. Hoolimata tema puudest armastatakse teda meil väga. Titad on ju nunnud. 

Suur oli minu rõõm, kui ma töö käigus saepuru seest üksiku jäseme avastasin. Olin juba veendunud, et nukutita invaliidipõli on läbi. Teie juba teate, mis vea ma tegin enneaegu rõõmustades. Jah. Veel üks jalg. Kuidas? Kes? Ei tea keegi... 

Selline kaunikujuline alumiiniumist supikühvel. Lusika tagaküljel on trafareti-numbrid 51802. Lisaks halvastiloetavad sissetäksitud tähed: "Saego". Esikülg annab rohkem infot: "s/o 51802 K.Roosi 1952". Mu isa, kes viiekümnendatel NL kroonus oli, ütles, et s/o tähendab ilmselt sõjaväeosa ja lusikas oli tõenäoliselt ajateenija K. Roosi omand. Seda, kes on K. Roosi, ei tea öelda. Perekonnanimi pole küll haruldus, aga kuidas see meie pööningu saepuru sisse sattus, jääb ikka mõistatuseks. Kui keegi tunneb K. Roosi nimelist, kes võis 1952. aastal ajateenija olla, võib lusikale järgi tulla. Vihjeks veel, et omanik oli ilmselt paremakäeline, lusika see serv on rohkem kulunud. 

Mänguasju ja nende osi tuli puru seest muidugi nii-ja naasuguseid välja. Ja kuna meil on publikut sellise kraami jaoks, sai kõik ilusti välja nokitud. Lisaks neile iludustele oli seal üksildasi mängukaarte vähemalt kümnest eri pakist, rohkesti autorattaid ja puitklotse. 

Väga põnev silt. Pruut. Kuidas see siia sai ja kuhu peigmees jäi? Stilistika viitab mu asjatundmatu hinnangu kohaselt viiekümnendatele. Ilus asjake. 

Alguses oli kolihunnikus karp tõmmata-lükata. Ja siis tuli kaas ka lagedale. Nooruses on see toos hingedega kinni-lahti käinud. Aga nüüd on hinged toosi küljest lahti. Ja mis otstarve sellel karbil võis omal ajal olla? Taskusse mahub igatahes kenasti. 

Lisaks sellele väikesele valikule oli pööningul muidugi veel põnevat kraami: niidirulle, puukotasid, ehitusmaterjale, mööblifurnituuri, ajalehti, karakullkasukaid, purgikaasi, lambivarje ja nii edasi ja edasi. Aga nüüd enam pole. Nüüd hakkame me seal varsti hooois elama.