Vanni võimalikkusest vol 2

Ma olen nimelt juba aastaid tegelenud sobiva vanni otsinguga. Kogu selle vannitoa mõte on see, et vann saaks akna alla, et seal istudes saaks tähti vaadata ja kaseokste kevadisi hiirekõrvu imetleda. Aga akna all on vähe ruumi. Mu ettekujutus sinna sobivast vannist on selline:

Nii, nüüd kujutame kõik ette, et selles vannis istun mina. Ja et see vann on piisavate mõõtmetega selleks, et seal võiksin istuda mina. (Pilt on laenatud guugli otsingust. Mu oma lapsed on ka kõik sellises vannis käinud, aga see konkreetne siin pildil on täitsa võõras internetilapsuke.)

Nii, kui te kõik olete nüüd minu lolli mõtte peale naermise lõpetanud, siis ma võin pepsilt teatada, et selline vann on täiesti olemas ja jaapanis üteldakse selle kohta ofuro. Jama on lihtsalt selles, et siin maailmanurgas sellist vanni ei ole. Pole. Netu. Äkäää.

Eestis on pisikesi vanne müügil küll. Neid nimetatakse istevannideks ja ma olen isegi kunagi elanud ühes korteris, kus selline asi olemas oli. Jalgade osas oli vee sügavus 38 cm, põlved jäid välja, aga jalad olid vees, hea seegi. Istumise osas oli vee sügavus 27 cm. Ma ei hakka loetlema kõiki kehaosasid, mis veest välja jäid ja ammugi mitte nimetama seda üksikut kehaosa, mis vees oli. No sellist vanni mul vaja pole. Kellel on? See on ikka täiesti sõge toode.

Väiksemõõdulisi vanne on tegelikult ka ilma istumisosata. Aga millegipoolest pole keegi tulnud Eestis müüdavate (ja toodetavate) vannide puhul mõttele, et kui vann läheb n.ö. x-telge mööda väiksemaks, võiks ta y-telge mööda sellevõrra suuremaks minna, nii et kui sa seal pool-istukil pead olema, siis saaksid õlad ikkagi vees olla. Vanni standardne sügavus on 40 cm ja nii on, nagu aamen kirikus.

Kaalusin varianti panna akna alla ebasümmeetriline tilga kujuline vann, mis ulatuks otsapidi kraanikausi alla, nii et see mis ruumi loogika järgi muidu pikem külg oleks, oleks hoopis vanni lühem külg ja esialgse plaani järgi lühema külje venitaks ebaloogilisse suunda hoopis pikaks. Aga see poleks ikka ligilähedanegi sellele ülalolevale unelmale. Aeled seal selili nigu siga lombis, ülejäänud aja võtab hiiglaslik akrüülist kolakas kogu vannitoa põrandapinna ära ja jätab ukse kõrvale veel imeliku vahe sisse. Ma mõtlen, et mingi veidi alternatiivsem ja veidram lahendus võiks sinna paremini klappida..

Eestis on üks tootja, kes toodab ofuro-nimelist imeasja, see on Tartu Tünnivabrik. Mõõdud täitsa sobivad. Kahjuks nad minuga ei räägi. Telefoninumber ei funktsioneeri ja meilile ei vastata. Hinnakiri on kodulehel aastast 2015. Peaks katsuma ühiseid tuttavaid leida, et välja selgitada, kas neil äri käib üldse või ei. Ma ei tea isegi seda, kuidas need puitanumad põrandaküttega läbi saavad, sest pole nendega kontakti saanud.

Siis oleks variant laduda vann kergplokkidest, lõigata vannikujuline avaus ja katta tadelaktiga. Seda lahendust ühendab eelmisega asjaolu, et ma ei ole eriti kindel, et ma sellist kohutavalt statsionaarset kolakat sinna tuppa tahan. Mis siis, kui ma märkan, nagu paljud teisedki vanniomanikud enne mind, et koduspaa on ahvatlev mõte, aga reaalselt sellesse koduspaasse ronimiseks pole aega ega huvi, sest veemõnusid nautida on palju meeldivam kohas, kus keegi teine su järelt koristab?

Nii et vahepeal katsun ma lahtiste silmade ja lahtise peaga ringi vaadata, et äkki on väljaspool kasti mingeid lahendusi.

Niisiis mõned veidi ajutisemad lahendused:

Statsionaarne tõesti ei ole. Kaugel sellest. Selline tore "single use plastic" hoopis.

See näeb natuke toekam välja. Tegelikult on see hetkel mu lemmikversioon

Ja kui kastist veel rohkem välja mõelda, siis olen ma hakanud igasuguseid muid õõnesvorme ka juba imeliku pilguga vaatama, et hmm, miks ka mitte?

See on ju lihtne lahendus. Ma isegi ei tea, miks ma pole seda veel lukku pannud. 

No mis siis, et rattad on all, siis ongi lihtsam äravooluga ühendada.

Siis oleks variant mingi ehitusele mõeldud seguanum sebida või suurkööki mõeldud katel või lasta plekisepal tsinkplekist plekkvann kokku väänata... Noh, igatahes on tore, kui ajul on millega tegeleda, ei hakka igav.

Vanni võimalikkusest vol 1

Teise korruse siseviimistlusega alustades oli meil üks jututeema, mis mitte kuidagi lõppeda ei tahtnud. Selleks oli teise korruse vannituba. Kuidas seda lahendada, mida panna seina ja põrandale, kuidas teha uks, kuidas aknalaud ja millega täita wc-poti tagune kasutu ruum. Rääkimata peateemast - kui vannitoa seinad valmis teha ja uks ette panna, leiame me kahtlemata, et ükski vann ei mahu sellest uksest sisse, tee mis tahad. Ükskõik, millega me üleval tööd ei alustanud, avastasime me varem või hiljem Neoga, et me arutleme jälle selle vannitoa üle.

Lõpuks tegime me selge otsuse seda teemat vältida. Teiste tubadega oli asi selge, nii et tuli muudkui minna. Ja vannitoa panime lihtsalt ootele, sest pidev plära selle üle kas vann mahub või ei oli täiesti tulutu.

Põrand on loodis.

Põranda all on torud.

Seinas on ventilatsioon.

Põrandal on plaadid küttetoruga.

Mõistus on otsas ja laat kasutu, teise korruse vannituba etendab kolikambri klassikalist rolli.

Pärast seda, kui teine korrus tinglikult elamiskõlblikuks sai, oli teise korruse vannituba veel pikalt samas seisus kui ülalpool oleval kollaažil näha. Koli oli sinna jalust ära tõstetud, kuskil vedelesid uksepiidad ja ukse pealt värvimise ajaks maha kruvitud lukusüdamik lendas tõenäoliselt soojale maale vanaemale külla, sest välja pole ta siiani tulnud.

Siis hakkas meil igav ja tekkis väikene tahtmine nokitseda. Suuremast remondist oli selleks ajaks vist aasta möödas. Või rohkem?

Nii et Neo võttis ette ja valas põranda.

Siis veeres aeg veel edasi ja vannituba ikkagi ei edenenud eriti. Kolikambrit ikka läheb vaja. ja betoonpõrandaga kolikamber on igatahes parem kui mõnest pehmemast materjalist versioon. Kuigi kolikambritel erinevalt meie omast on vist enamasti siiski uksed ees. Miks me siis ust ette ei pannud, küsite teie? No see vanniküsimus ikka, eksole!

See küsimus endiselt lahendamata läksime vannitoa nokitsemisega edasi.

Neo plaatis põranda. Ja pani ukse ette, no ei ole vanni, ei ole, elu peab edasi minema...

Ja mina pahteldasin seina.

Ja otsisin välja Atla mõisa keraamikaringis meisterdatud keraamilised plaadid.

Ja Neo pani need seina.

Härra Major aitas seina ära värvida.

Ja tadaa! meil on teisel korrusel wc.

Ilus pilt käsitsi meisterdatud keraamilistest plaatidest kraanikausi kohal ja nurgast akna all, kus ei ole vanni.

Vanni endiselt ei ole. Aga kuna käesolev kirjatükk on juba arutult pikaks läinud, siis kirjeldan ma oma enam kui aasta kestnud vanniotsinguid järgmises postituses. Kui kellelgi sõbralikest lugejatest on häid mõtteid, siis annan mõõdud, mis aitavad mõista ülesande võimatust . Vanni maksimaalne välismõõt 120 cm. Teine mõõt kuni meeter. Kaaluda võiks nurga-versiooni, aga ei pea. Sisemine sügavus võiks olla 70 cm.