Öeldakse, et seitse kolimist on nagu üks tulekahju. Lugesin oma elu kolimised kokku ja sain kaheksa. Ei paistagi palju. Mis sa seal tudengina kolid, võtad konspektivirna ja hambaharja ja tõmbad korteriukse pauguga kinni. Mäletan et pärast viiendat, kui meil juba üks laps oli, hakkas kolimine üle jõu käima. Seekordne millegipärast väga hull ei olnudki. Ettevalmistus oli kevadise väljakolimisega võrreldes null. Aga hakkama saime kevadise kolme päeva asemel ühega. No näiteks raamatuid tegelikult seekord ei liigutanud.
Kuhu me siis kolisime. Küte sai kolmapäeval sisse, neljapäeval oli tuba juba soe ja mõnus. Reedel ei tahtnud enam ajutisse kohta õhtuks minnagi. Ja laupäeval oli abiks Morpheus oma perega ja käruga ja Kadri oma poistega. Kaja hoolitses meie pisemate eest ja kattis mitu korda päevas sooja toidulaua. Ja tehtud saigi. Laupäeva õhtupoolikul viimaseid kaste sisse vedades oli küll korraks tunne et pöörake palun ots ringi ja viige midagi tagasi, jala maha paneku kohta ei ole. Ja siis toodi voodi.... Hahaa.
Kuni suuremad ööbimiseks põrandal lasuvatesse virnadesse augukesi kaevasid, käis lastel kirglik peitusemäng. Peidukohti oli kadestamisväärselt palju tõesti.
Pilte mul palju pole. Meeleheide tahtis maad võtta ja mingit huvi ei olnud tulevastele põlvedele neid vaatepilte salvestada. Nüüd üritan teist nädalat elamist korda saada. Mitte korda, aga vähemalt niipalju, et pipratoos poleks mustapesukorvis ja porised kummikud diivani all. Lisaks sellele tuleb meil kuuekesi end endisest hulga väiksemale pinnale kokku pakkida. Kummikutele veel leiab koha, aga need isiksused.... Blogi ei saa veel pidulikku lõppu. Esimene korrus on elamiskõlblik, aga teine korrus veel täiesti tegemata.
